Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ei olnud väike.”

      Yaşim ajas end jalule. Kirja saatjal oli olnud piisavalt aega seisu ülesseadmiseks. Nüüd oli Yaşimi kord tasakaal taastada ja teda üllatada.

      Tänaval on mees, tõenäoliselt kaks. Üks jälgib, teine järgneb. Hoiab tal pilku peal – ja oma paarilisel samuti.

      Yaşim vaatas vasakule, enne kui tänaval paremale pööras. Ühte meest märkas ta kohe: too seisis kümne jardi kaugusel liibüa pagaritöökoja ees ja sõi saiakest – Yaşimi meelest väga aeglaselt.

      Peras võis tundide viisi tänaval seista, vahtida poodide väljapanekuid ja inimesi, keegi poleks seda seal tähele pannud – aga Kara Davut oli traditsiooniline mahalle. Kara Davutis inimesed tundsid üksteist vähemalt nägupidi, võõraid kohtas siin harva. Võõrad, kel polnud teha muud kui ringi vahtida, olid nii haruldased, et tekitasid uudishimu.

      Mees oli leidnud endale tegevuse. Nüüd ta lõpetab oma coreki ja hakkab Yaşimi jälitama. Püsib kümne, võib-olla viieteistkümne jardi kaugusel. Tal pole muretsemiseks põhjust, sest Yaşim on kirjale ootuspäraselt reageerinud ja liigub õiges suunas.

      Tänava otsani, kus tõld pidi ootama, oli kolmsada jardi. Nii, nagu enamik selle kandi tänavaid, polnud Kara Davut ei sile ega sirge – selle keskosa tõusis kõrgemale, siis aga laskus tänav astmetena, tehes ühtlasi kaare ümber künka. Ratastel transpordile olid astmed nuhtluseks, ent pakikandjatele, kes töötasid usinalt kogu Istanbulis, olid need abiks.

      Pidi olema kaks meest, kes tagavad, et Yaşim on kogu aeg nähtaval.

      Yaşim surus maha soovi ringi vaadata.

      Teine mees ei pidanud end tegelikult ju maskeerima. Kui ta jääb tänavaristile suhteliselt lähedale astmetele, siis näeb ta välja nagu keegi, kes ootab künkast alla tulijat. Tal ei tarvitse teeselda kohalikku – ja sel juhul ei näe ta Yaşimi enne, kui too on umbes poolel teel alla. Kolmkümmend jardi.

      Yaşim vaatas ettepoole: hõre liiklus, vähe inimesi.

      Ta alustas tõusu. Mõned inimesed tulid talle vastu: kaupmehed, mingeid ülesandeid täitvad õpipoisid, kaks looritatud naist tulid loksuvate pangedega kaevult, kolm koolipoissi olid teel mederesesse ja vahtisid ringi, lootes näha mingit meelelahutust. Künkaharjale ilmus simitimüüja, kandik rõngassaiadega turbani peal tasakaalus.

      Yaşim lasi mehel ligidale jõuda, enne kui teeskles kohkumist.

      „Mina ei võlgne sulle pennigi!” hüüatas ta käsi taeva poole tõstes. „Sa ajad mind kellegagi segamini!”

      Ta haaras vasaku käega jahmunud simitimüüja särgist.

      Mees sirutas vaistlikult käed ette.

      Yaşimi selja taga olid inimesed peatunud ja vaatama pöördunud. Polnud just rahvamass, kuid siiski piisavalt, et takistada jälitajat selgesti nägemast, mis toimub.

      Yaşim haaras kaubitsejal käsivarrest ja tõmbas. Mees pööras, kaotas hetkeks tasakaalu. Kandik vajus viltu.

      Kaks ukseavas tukastanud koera olid üllatava erksusega jalul ja sööstsid lähemale.

      Saiad pudenesid kandikult.

      „Mu simitid!” hüüatas kaubitseja. Koer haaras ühe simiti otse õhust, koolipoisid kiirustasid aga mahakukkunute järele.

      Vana mees astus oma poekesest välja ning üritas kandikut kinni püüda.

      Kaksteist jardi tagapool viskas jälitaja oma coreki üllatushüüdega maha ja hakkas jooksma.

      Enam polnud aega ettevaatuseks.

      Ta sihtmärk oli kadunud.

      19

      Poe tagaosas oli kardin ja kardina taga puust trepiastmed.

      Üles jõudnud, avas Yaşim õueakna haagi, lükkas akna lahti ja hüppas välja.

      Kukkumine polnud kõrge, sest maja oli ehitatud künkanõlvale. Ta jooksis pesunööride vahel põigeldes mööda põiktänavat. See lõppes müüriga. Müüri ääres oli veetünn ja Yaşim oli peagi üle müüri.

      Ta vaatas tagasi.

      Eakas poeomanik küünitas end rusikat vibutades aknast välja ning keegi – Yaşimi jälitanud mees – püüdis temast mööda pääseda. Poodnik pööras ringi ning näis algavat vaidlus.

      Müür viis kõrgemal asuva tänava majade tagaküljeni ja Yaşim nägi akent, mida kattis vaid iluvõre – klaase ei olnud. Ta sihtis löögi aknahaagi kohale.

      Haak purunes ja kui võre sissepoole pöördus, hüppas Yaşim, pea ees, järele.

      Kolm naist toas olid loorideta. Õmblustöö tardus nende süles. Nad põrnitsesid Yaşimi päranisui, tema aga jooksis vabandusi puistates läbi toa.

      Alumisel korrusel oli tänavale viiv uks seestpoolt riivis, hetke pärast oli ta aga juba lihtsalt osa hommikusest tänavaristi poole kõndivast rahvast.

      Tõld oli seal, ootas astmetest allpool.

      Yaşim hüppas kutsaripukki ja õngitses vöö vahelt mündi.

      „Kui sul midagi selle vastu ei ole,” ütles ta münti kutsarile pihku poetades, „siis võiksime koos välismaalased koju tagasi viia.”

      20

      Akunin – läbikukkunud jälitaja – istus tõllanurgas ja näris küüsi. Ta kaaslane istus vastaspingil, ümises endamisi ja põrnitses akna ette tõmmatud kardinat. Iga kord, kui tõld kaldus, toetas ta käe tasakaalu hoidmiseks nahkistmele.

      Egiptuse turu juures tõmbas kutsar ohjadest, tõld veeres veel veidi ja jäi seisma.

      Yaşim hüppas pukist maha, kõndis turu sissepääsu juurde, toetas selja turuliste ja pakikandjate seas vastu sammast ning jälgis, kuidas kaks meest tõllast välja astusid. Nad maksid kutsarile ja läksid siis värava juurde, mille tagant viis trepp alla vee äärde. Yaşim järgnes ja nägi, kuidas nad istusid vaikides paati, mis siis peatuspaigast lahkus.

      Yaşim pööras tagasi ja otsis kohviku, kus oma poolelijäänud hommikusöök lõpetada; kahekümne minuti pärast naasis ta maabumiskohta ja istus ka ise paati.

      „Therapiale,” ütles ta. „Vene saatkonna suveresidentsi.”

      21

      Vürst Aleksander Petrovitš Golitsõn oli eesnime saanud tsaari järgi, Petrovitš tähistas tema isa Pjotrit, Golitsõn osutas aga perekonna pärusmõisale Moskva lähistel. Istanbulis, kus ta teenis Vene saatkonnas sõjaväeatašeena, tunti teda rohkem Rebasena.

      Ta istus oma laua taga, kraenööp lahti, ja põrnitses silmi pilgutamata kahte enda ees seisvat meest.

      „Te lasite ta käest,” ütles ta vaikselt.

      Tõllas ümisenud mees lasi pea norgu ja pomises midagi habemesse.

      „Räägi selgelt, Šiškin.”

      „Me… me ei reetnud ennast, teie kõrgus.”

СКАЧАТЬ