Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ketist: keskaegne Konstantinoopol oli kaitsnud end merelt tuleva rünnaku eest sellega, et väina suudmesse tõmmati massiivne kett, mille iga lüli kaalus viiskümmend naela. 1453. aastal langes linn Osmani türklaste kätte, ketist mööda pääsemiseks lasi Mehmet II oma laevad üle kuiva maa vedada.

      Viiskümmend aastat hiljem pakkus renessansiaegne meister Leonardo da Vinci välja projekti vibukaare või kuusirbi kujuga sillast – eskiis pandi kausta ja unustati. Möödus kolm sajandit. Kadunud sultan, kes pooldas muutusi kõikjal oma impeeriumis, usaldas projekti elluviimise oma lemmikule, Kapudani paša Fevzi Ahmetile, laevastiku komandörile. See oli mees, keda saatis maine, et ta saab asjad tehtud.

      Palewski ohkas. Seal, kus Pera poolel oli kunagi seisnud suur plaatan, paistis maa nüüd tolmune ja päikeses kõrbenud. Paša sild tuleb ilmselt niisama inetu ja praktiline nagu kõik need viimase kahekümne aasta uusehitised, mis vana linna ilmet moonutasid – Pera kaubamajad, Üsküdari ilmetud kasarmud, sultani uus kole Besiktasi palee. Kõige hullem, mõtles Palewski, on aga iidse eraldusjoone kaotamine Stambouli paleede, kuplite ja turgude ning moodsa ja kaubandusliku Pera vahel.

      Pimenes juba, kui paadimees ta Balati maabumispaigas kaldale lasi. Palewski maksis paadimehele ja läks siis kiirustamata mäkke tõusvatest tänavatest üles, kuni peatus maasse vajunud ukse ees, punastest ja valgetest kividest piitade vahel. Lesknaine Matalya avas ukse ja Palewski võttis kübara peast.

      „Läks välja, efendi,” teatas vana naine. „Käskjalad jooksid edasi-tagasi ja ma ei teagi, mis kõik veel. Kas te soovite oodata?”

      Palewski nõustus ja läks üles Yaşimi eluruumi, kandes kaasas rätikust pungil sumadani. Rätikusse oli keeratud suurepärane – 1821. aastast pärinev – brändi, mille Prantsusmaa saadik oli Palewskile kord kinkinud, kuigi ta oli nüüdseks unustanud, millega seoses. Ta istus diivanile, korteri tuttavad piirjooned hajusid hämarusse; enne, kui liiga pimedaks läks, tõusis ta püsti ja kohmitses lambi kallal. Yaşimi köögis olid mitu taldrikut ja kaussi musliinriidega kaetud. Söepann oli vaevu leige – Palewski torkis näpuga süsi ja pühkis siis tahma hajameelselt pintsakusabasse. Lõpuks leidis ta tüki leiba ja maalitud klaasi ning istus Yaşimi uusimat Balzaci köidet lugema.

      Kolmandat peatükki alustades lükkas ta kingad jalast ja tõstis jalad diivanile.

      27

      Suur Bosporuse poole avanevate akendega ruum tühjenes. Orkestri tüdrukud pakkisid oma instrumendid kokku. Haaremi naised triivisid minema. Ikka veel nina luristavad mustad eunuhhid karjatasid lapsi. Päev oli olnud tähelepanuväärne, kuid mitte heaendeline. Oli, millest pärast rääkida.

      Ruumi jäi ainult emand Talfa koos oma orjaga.

      „Too mulle kohvi.”

      Yusel ajas end jalule ja oli juba minema tatsamas, kui Talfa üllatunult käed tõstis. „Mis meil siin on?”

      Diivani ääres vaibal istus väike tüdruk ja magas sügavalt, pea põlvedele toetatud.

      Yusel kummardas ja raputas teda õrnalt. „Jookse nüüd parem, väikseke.”

      Tüdruk nägi Yuseli enda kohale kummardamas, tõusis püsti ning vaatas tühja pilguga kordamööda Yuseli ja emand Talfa poole.

      Yusel imiteeris käega sügavat kummardust, lasi käe peaaegu maani rippu. Tüdruk sai vihjest aru. Ta tegi Talfale kena kummarduse.

      Tüdruk võis olla umbes viiene.

      „Väga ilus, väga tore,” pomises Talfa. Pärastlõuna kurvad sündmused olid teinud ta heatahtlikuks. „Mis su nimi on, väikseke?”

      „Roxelana, hanum.”

      „Imekena! Räägi mulle, Roxelana, kes sinu eest hoolitseb?”

      Roxelana langetas pilgu ja vedas tuhvlis jalaga mööda vaibamustrit. „Mitte keegi, hanum.”

      Talfa kortsutas kulmu. „Mitte keegi? Kus sa magad?”

      „Ma magan… tüdrukute juures.” Ta hõõrus ühe jalaga teist. „Seal, kus ma parajasti olen, hanum.”

      „Kas Kislar-agaa teab seda? Ja Bezmialem?”

      Väike tüdruk vaatas talle vilksamisi otsa ja hammustas huulde.

      Emand Talfa ohkas pahaselt. „See on mingi segadus, nii palju on selge. Ära muretse, mul on hea meel, et me saime rääkida. Ma hoolitsen, et sinu jaoks midagi korraldataks.”

      Roxelana langetas pilgu tuhvlitele ja liigutas jälle jalga mustril. „Ega te mind ära ei saada, hanum?”

      „Mis naeruväärne mõte!” kihistas Talfa. „Kuni sa korralikult käitud, mu kallis, jääd sa haaremisse alatiseks ja igaveseks. Jookse nüüd. Sa võid õhtul pärast palvust mulle külla tulla ja siis vaatame, mida me saame teha.”

      Väike tüdruk kummardas jälle ning kõndis kohmetu tõsidusega ukse poole.

      Uksel pööras ta ringi ja naeratas häbelikult. „Tänan teid, printsess.”

      Talfa viibutas sõrmi. Ta huultel hõljus naeratus.

      28

      Pärast matuseid müüs noor mees oma lambad ja põllu.

      Ta mõtles pikalt ja pingsalt oma pärandile, teades, et paša peab surema.

      Asi polnud auastmes. Asi oli kättemaksus.

      See oli auküsimus. Ta oli juba valinud relva: see peab olema nuga. Nuga on kerge peita ja nuga on väga kindel. Ta oli selle noaga tapnud palju loomi.

      Istanbul oli muidugi kaugel. Aga ta teadis rada, mida mööda läksid kaamelid maakonna piirini. Ning seal on inimesi, kes talle teed juhatavad.

      Nuga ei märka keegi.

      29

      „Balzac!” hüüatas Palewski, kui Yaşim sisse astus. „Väikestes kogustes ja koos brändiga päris talutav. Ma mõtlesin, et sa ei tulegi.”

      „Täna on neljapäev,” vaidles Yaşim. „Ma tulen alati.”

      „Ma tean,” ütles Palewski raamatut kõrvale heites. „Sul pole kellelegi teisele süüa teha.”

      Yaşim kergitas kulmu. „Prohvet, olgu ta kiidetud, õpetas usklikele ligimesearmastust,” vastas ta köögi poole pöördudes. „Eriti nende suhtes, kellel pole sõpru.”

      „Litwo! Ojczyzno moja! ty jestes´ jak zdrowie,”deklameeris Palewski. „Ma olen üksi võõral maal.”

      Kuni Yaşim nõudega askeldas, torises Palewski uue silla pärast. „Tontlik. Ma lootsin, et kui Kapudani paša on laevastikuga ära, jääb töö seisma. Aga ei – nüüd ju kõik need moodsad meetodid.” Ta võttis viilu täidetud makrelli, kuid ta käsi peatus õhus. „Sa näed kurnatud välja, Yaşim.”

      Yaşim naeratas väsinult. „Husrev paša arvas, et venelastele tuleks teatada nende kadunud sõbrast. Aga Rebane ei öelnud just palju.”

      „Ja Totenkopf?”

      „Sellele ta peaaegu ei reageerinudki. Võttis nahatüki ja viskas prügikasti.”

СКАЧАТЬ