Kuri silm. Jason Goodwin
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuri silm - Jason Goodwin страница 10

Название: Kuri silm

Автор: Jason Goodwin

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789985326114

isbn:

СКАЧАТЬ tundusid enesestmõistetavad. Ei mingeid madonnasid, riste või surmatantse.

      „Antud juhul ma oletan, et see on väeosa tunnus.” Palewski tõmbas sõrmedega läbi juuste. „Sõdur võtab selle sümboli omaks, sest see esindab tema tööd. Ta jagab surma koos kõige sellest tulenevaga. Ühtlasi näitab see, et ta teab, mis temaga halvimal juhul juhtuda võib. Sa vallutad – ja sa kuhjad neid kolpasid kokku, oma vaenlaste kolpasid hoiatuseks ja tunnustuse leidmiseks.”

      „Nagu Timur,” ütles Yaşim.

      „Timur oli puritaan. Ta oli luksuse ja linna hõlbuelu vastu. Tema ja temasuguste jaoks oleme vaid lihaga kaetud luud. Surmas tuleb ilmsiks tegelik olemus. Hingel seevastu pole selle kõigega midagi tegemist. Kolp on selle maine vangla. Euroopas hakkas kolba kujund seostuma reformitud kirikuga. Luterlaste ja kalvinistidega. Üldse protestantidega. Eriti just sakslaste seas.”

      Yaşim hingas sügavalt sisse. „Sakslased. Kas see mees oli sakslane?”

      Palewski raputas pead. „Jah ja ei. Ma usun, et me otsime vene põletusjälge. Vene väeosamärki.”

      Yaşim oli segaduses.

      „Keskaegsed sakslased,” alustas Palewski. „Drang nach Osten – tung itta. Teutooni rüütlid vallutamas Baltimaade paganate maid, tungimas Ida-Preisimaale, Eestisse ja Lätisse, rannikuni. Hiljem tulid venelased ja baltisakslastel ei jäänud üle muud kui tunnistada tsaari oma valitsejana. Nad loobusid oma sõltumatusest ja said vastu karjääri vene sõjaväes. Baltisakslased eelistavad sõjaväelase kutset.”

      Yaşim noogutas. „Just nagu albaanlased meie sõjaväes.”

      „Just nimelt. Vene sõjaväe lihtsõdurid on venelased: sigalollid ja ustavad. Kindralid on samuti venelased – ustavad, aga mitte tingimata nii lollid. Ohvitserkond on aga täis vone – baltisaksa väikeaadlikke.”

      „Saan aru. Ja kui ustavad need baltisakslased on?”

      „See on hea küsimus, Yaşim. Ilmselt ei saa neid pidada nii ustavateks, kui on kindralid – või nii lollideks, kui on lihtsõdurid.”

      „Ja pealuu? See põletusmärk?”

      „Nii palju kui mina tean, kuulub see väeosale, mida pole ametlikult olemas.”

      „Mida see peab tähendama?”

      Palewski kehitas õlgu. „Seda pole sõjaväe nimekirjas. On vaid kuuldused. Näiteks lood sellist märki kandvatest meestest, kes kõrvaldasid tatari sõjapealiku. Või rühm, mida märgati Afganistanis ja mis käis Indias britte häirimas. Võimalik, et kolbamärki kandvad mehed kuuluvad teiste väeosade koosseisu, kuid saavad oma korraldused mingi muu, salajase käsuliini kaudu. Ma pean seda tõenäoliseks.”

      Yaşim taganes laua juurest ja vajus tugitooli. „Salateenistus?”

      „Jah, sõjaväe salateenistus. See pole sama, mis tsaari spioonid – kellega mina pean arvestama,” lisas ta süngelt. „Minu positsioon võib tsaari häirida – aga see on taktikaline üksikasi. See ei mõjuta Venemaa strateegiat.”

      Yaşim pilgutas silmi. Päike oli veel taevas, kuid varjud põrandal olid pikenenud.

      Ta vaatas laua poole. Nahatükk oli hakanud kaardu tõmbuma: tema pilgu all see liigahtas ja kiikus edasi-tagasi.

      Yaşim võpatas. „Ma arvan, et pean minema nõu küsima.”

      Palewski noogutas. „Ära unusta nahka kaasa võtta. Ma ei usu, et see võiks Martale meeldida.”

      16

      Kaugel mägedes valmistus karjus surema. Ta oli näinud palju suvesid, kuid nüüd ei tundnud ta enam päikese soojust ja ta teadis, et tema aeg on käes.

      Karjus seletas oma pojale kõike, mida ta teadis lammastest ja talledest ja viljapõldudest.

      Aga ta ei rääkinud verivaenust. Teotusest, mida sai maha pesta vaid verega.

      Ta õnnistas poissi ja pööras näo seina poole.

      17

      „Näib, et meil on kaks võimalust.” Suurvesiir kergitas oma raskeid lauge. „Vaist soovitab mul mitte midagi ette võtta.”

      Yaşim köhatas viisakalt. „Võib olla üsna kindel, et venelased teavad, mis juhtus.”

      Vesiir pahistas läbi nina välja hingata. „Su väike sõber seal laeval.”

      „Kui ta töötas nende heaks…”

      Vesiir katkestas ta käeviipega. „Jah, jah. Sa tead, et suhted Venemaaga on üsna delikaatsed. Meil on teatud lepingud, teatud… kohustused.”

      Yaşim teadis, kui raskelt venelased impeeriumile peale pressisid. Aastakümnete jooksul olid nad aina lõuna poole liikunud, tõrjudes Osmanid Musta mere põhjakaldalt. Tatarimaa oli nende käes, nagu ka Krimm. Kunagi oli Must meri türklaste järv, nüüd aga ristles seal venelaste laevastik. Juba seegi oli piisavalt alandav, kuid siis olid rünnanud egiptlased.

      1836. aastal käis Mehmet Ali hästikoolitatud sõjavägi üle Vahemere lõunakaldast. Siidon, Akko ja Beirut langesid sultani ülekäte kasvanud vasalli ees ning meeleheitel sultanil ei jäänud muud üle kui pöörduda ainsa jõu poole, mis oli suuteline Istanbuli kaitsma.

      Tsaar ja tema kindralid tulid rõõmuga appi. Venelased nihkusid Istanbulile lähemale – ja lahkusid viisakalt, kui oht oli möödas.

      „Vahepeal aga,” lisas vesiir, „oleme kaotanud ühe sultani ja saanud teise.”

      Mõtlikult silmitses ta Yaşimi nii, nagu oleks too vaid laik seinal.

      Vaikus venis. Üks minut. Kaks minutit.

      „Sa teavita venelasi,” ütles vesiir viimaks. Ta silmad keskendusid jälle ja ta saatis Yaşimile ühe oma harvadest murelikest naeratustest. „See võib jääda mu viimaseks otsustamiseks.”

      „Ma loodan, et mitte, mu paša,” vastas Yaşim.

      18

      Päev tõotas tulla palav.

      Kohvikus istus Yaşim ristijalu diivanile, kust avanes vaade tänavale. Kohviku omanik noogutas ja pani vaskkannu sütele.

      Yaşim jälgis tänava möödalibisemist.

      Mõne minuti pärast tõi kohviku poiss Yaşimile kohvi ja kirjakese. Yaşim jõi kohvi.

      Kiri oli prantsuse keeles. Tõld ootab tänava otsas. Istu peale.

      Yaşim tõstis pilgu. Tänavalt vaatas talle vastu derviš. Samas lähedal pühkis mees luuaga maad. Teises suunas läks matsakas naine, suur kaalikas väljasirutatud käes nagu latern. Vastasmajade aknad olid luukidega suletud, aga ühe maja ülemise korruse akende ees olid ainult iluvõred. Armeenlasest kaubitseja lonkis koos muulaga mööda tänavat ja peatus kohviku ees just nagu mõeldes, kas panna oma kaup seal välja või liikuda edasi. Ta pilk jäi korraks Yaşimile pidama.

      Istu peale. Polnud ähvardust ega lubadust. Ka seletust mitte.

      Yaşim viipas СКАЧАТЬ