Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ panni tulelt.

      Kui see oli jahtunud, toppis ta segu makrellinahkadesse, pigistas ja patsutas, andes neile jälle kala kuju.

      Ta pani grillimisresti süte kohale, määris kalad käte vahel jahu ja õliga kokku ning asetas restile, pöörates neid, kui need seal prõksusid ja sisisesid.

      Vahepeal ihus ta noa kivil teravaks.

      Kui makrellinahad olid juba kergelt pruunistunud ja kihisesid, võttis ta kalad kuuma käest ja lõikas laua peal paksudeks viiludeks. Ta libistas kalaviilud väga ettevaatlikult taldrikule.

      23

      Palees langetas Elif pea ja puudutas pehmelt oma viiuli keeli, kuulates nende vaikset kuminat. Ta nägu oli keskendunud, ent ka väga kaunis. Kõik orkestritüdrukud olid kaunid, see oli ütlematagi selge, sest nad mängisid ja elasid ju selleks, et rõõmustada jumala õnnistust maailmale – sultan Abdülmecidi.

      Nad olid rõivastatud peaaegu kerglaselt, prantsuse moodi, säravad juuksed olid kaetud maitsekalt kalliskividega ehitud nahkmütsikestega, seljas olid rohelised tuunikad ja jalas mustad püksid. Neil olid euroopalikud pillid, sest mood nägi ette euroopalikku riietust, kuid ainsa sõna peale oleksid nad võinud kohad uuesti sisse võtta juba traditsiooniliste instrumentidega, sest tüdrukud valdasid mõlemaid.

      Elif piilus Melda poole, kes häälestas oma mandoliini, kõrv pilli kõlakasti kohal.

      Kaks tüdrukut vahetasid naeratusi.

      Naeratused olid haaremi valuuta, nagu muidugi ka kulmukortsutused, vaimustusavaldused, külmus ja teravad märkused. Naeratus või jalgade trampimine – haaremi tüdrukud vahetasid neid edasi-tagasi nagu mingit pudukaupa. Iga žesti taga oli soov saada märgatud. Selle soovi taga oli omakorda lootus saada eelistatud, võita endale kõrgem positsioon haaremi tüdrukute seas, pääseda lähemale ja lähemale mehele, kelle eest hoolitsemine oli nende tüdrukute saatus.

      Ent naeratus, mille vahetasid Elif ja Melda, väljendas puhtal kujul kaasosalust.

      Nelisada tsekiini hõbemüntides sellest toast, mille nad olid konfiskeerinud. Kaks kaelakeed, üks oonüksist, teise jaspisest. Kullatud kohvikann, kolm siidrätti ja nefriidist huulik, mis Elifi arvates oli väärtuslikum, kui välja paistis.

      Ta pööras õige pisut häälestuspulka ja asetas sõrme keelele, jälgides ise, kuidas Kislar-agaa ühtlase sammuga suurde ruumi astus. Tema taga tulid hanereas Eski Sarayst kohale toodud vanemad naised – Sünnitseremoonia oli nende jaoks nauditav väljasõit. Emand Talfa koos oma isikliku musta orjaga lasi vanematel naistel istuda ja potsatas siis ka ise patjadele.

      Orkestril oli käsk alustada mängimist alles siis, kui viimanegi külaline on istet võtnud, niisiis jälgisid muusikud vaikides haaremi kavalkaadi sissevalgumist. Talfa järel tuli rida noori, alles äsja sultani perekonda võetud tüdrukuid – need heledanahalised olid ostetud Tšerkessiast või Istanbuli turult. Nad sättisid end diivanile või pugesid häbelikult varju. Nende taga tulid teised, Abdülmecidi tüdrukud – kõigepealt kaks vaevu seitsmeteistkümnest aumatrooni, kes olid sünnitanud talle lapse juba siis, kui praegune sultan oli alles prints; nad kõik istusid tähtsuse järjekorras madalale diivanile.

      Elif surus maha põlgliku muige, nähes nooremate naiste järel sisenemas Bezmialemi. Ta oli isegi tšerkessitari kohta kahvatu, kuid kolmekümne kaheselt ikka veel kaunis – kõik tunnistasid, et teda võinuks hõlpsasti pidada üheks tüdrukutest – oma blondide lokkide ja väikese valge ovaalse näoga. Nüüd, sisenedes kombekohase tseremooniata, tunduski ta ühena tüdrukutest.

      Elifi tähelepanu pöördus Kislar-agaale, kes seisis, käed kõhul, sultani kaaslannade isiklikesse eluruumidesse viiva ukse ees. Agaale meeldisid tseremooniad. Elif mõtles, kas noor sultan tuleb samuti kohale ja kas ta näeb siis välja nii, nagu Elif teda mäletas; nii nagu valdav osa haaremi naistest, nägi Elif valitsejat vaid harva ja vilksamisi.

      End diivanil sisse seadnud naiste seas tekkis tüli, kui Bezmialem endale kohta otsis. Sosistati vihaselt, sisistati ja vehiti sõrmustatud kätega. Mustad eunuhhid astusid lähemale, tuletades tüdrukutele meelde, et armukadedus olgu varjatud maheda naeratuse ja sähviva pilguga. Naised sosistasid ja sahistasid; eunuhhid piuksusid ja kraaksatasid; Bezmialem seisis peenikesi valgeid sõrmi väänutades; parv väikesi lapsi – nii eelmise kui praeguse sultani omad segunesid tuttavlikult orjade lastega, sest lõpuks nad olidki ju üks perekond – niheles, itsitas või vahtis huvi ja jultumusega diivaniserval istudes ringi, lohistades kalliskividega tuhvleid paksul vaibal edasi-tagasi.

      Elif nägi Kislar-agaad lõuga kergitamas ja kutsumas rahva hulgast kedagi, keda tüdruk polnud enne märganud – see oli pruuni mantliga mees, kes seisis vaikselt kaugemas nurgas. Kui keegi oleks hiljem seda Elifilt küsinud, oleks ta võinud ruumis viibinud inimesi üksikasjaliselt kirjeldada: nende ehteid, nende asukohta ruumis, nende valitud värve ja riidesorte – ent ta poleks suutnud meenutada Yaşimi. Sest jääda nähtamatuks oli Yaşimi eriline oskus. Elif küll nägi Yaşimi – ent ta pilk libises kohe tagasi Kislar-agaale.

      Agaa ajas end sirgu ja kummardas kergelt orkestrile. Elif asetas poogna keeltele ja tundis vaevuaimatavat kampolihõngu.

      24

      Neli kalfat hoidsid hälli kõrgel. Just selles hällis tegid kõik valitsejasoost lapsed tihedasti kinnimässitult oma esimese avaliku etteaste maailmale.

      Poiste jaoks tähendas see naistest, tüdrukutest ja kohimeestest maailma, mis tiirles nende ümber seitse aastat.

      Iluvõre taga sündinud ja selle virvendavas varjus kasvanud tüdrukute jaoks oli see ainus maailm, mida nad eales tundma said, ja abiellumine oleks vahetanud vaid ühe varju teise vastu.

      Yaşim vaatas uuesti hälli poole. Punane tutt tähendas järjekordset tüdrukut: kellegi jaoks pettumus, ent uus võimalus teiste sultani voodi jagajate jaoks. Tutt õõtsus, kui kalfad liikusid, ning hetkeks tundus Yaşimile, et nad ei astu ühte jalga ja häll pole turvaliselt hoitud. Ent siis tõusis käsi, naised peatusid, astusid taas korraga, jätkasid oma aeglast kõndi ümber ruumi. Alustades paremalt, nii nagu traditsioon nõudis.

      Niisiis, üks liignaistest oli sünnitanud tütre. Ilmselt ei hakka ta kuuluma sultan Abdülmecidi lemmikute hulka. See võimalus võis osaks saada teistele noore valitseja lähedastele. Palju olenes sellestki, kui kiiresti ema sünnitusest toibub ja kui palju huvi oma tütre vastu suudab ta noorelt sultanilt välja meelitada. See polnud ka Abdülmecidi esimene laps – Yaşimile tundus, et kolmas, kui ta õigesti mäletas. Ent ta polnud asjadega eriti kursis. See polnud enam see sultan, kes oli valitsenud siis, kui Yaşim palees teenistust alustas. See polnud enam see haarem, mida ta oli tundnud.

      Punane tutt vajus tagasi, vastu kullast talismani ja siniseid klaashelmeid, mis pidid vastsündinut kaitsma. Kalfad hoidsid hälli ikka õla kõrgusel. Häll oli raske: eebenipuust, pärlmutrist inkrusteeringutega, päis pisut kõrgem – just nagu tilluke laev, milles habras uus elu asus teele oma õilsa saatuse poole, olgu jumal kiidetud.

      Lapsel oli juba oma salanimi, mille ämmaemand või ema oli sünnihetkel sosistanud. Yaşimil ei tulnud ema nimi meelde. Ayesha? Kas polnud ta see pikk tšerkessitar nii peenikeste pahkluudega, et teised naised olid muretsenud, ega lapse raskus neid mitte murra? Haaremi õed olid ju alati üksteise tervise pärast nii mures! Häältes oli alati hoolitsus – ja kahtlemata ka kius. Või oli ta Pembe? Yaşim ei mäletanud. Ema polnud siin perekonna hulgas ega hällile järgnemas. Võib-olla polnud ta terve. See polnud hea märk.

      Ta piilus pika diivani poole. Valide nõjatus patjadele, üks põlv elegantselt kergitatud, nõtke ranne sellele toetatud. Nooremad naised, teiste СКАЧАТЬ