Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ohkas. Muidugi polnud temagi immuunne. Sünd puudutas teda nii nagu surmgi: see väike kokkupuude saladuslikuga, kui meie maailma ja igavikku lahutav kardin korraks liigub; see tavaline ime, mille poole pürgivad oma plaanide ja unistuste täitmiseks ühtviisi nii rikkad ja valitsejad kui vaesedki.

      Võimalik, et loomise ime kaudu nad teostasid ennast. Võib-olla peletas sünd kaugemale viimase kohtumise saladuslikuga. Kui nii, siis seda lohutust Yaşimil ei olnud. Ta oli sündinud ja kord ta sureb.

      Üks naistest nuuksatas ja pistis käe kalliskividega kaunistatud kotti.

      Kui kalfad temast hälliga möödusid, heitis ta käe üles ja Yaşim kuulis läbi muusika põrandale kukkuvate väikeste hõberahade kõlinat. Lasteparv sööstis neid korjama. Põrandal sebivate laste selgade taga märkas Yaşim Kislar-agaad. Ta must nägu oli kivistunud.

      Yaşim pilgutas silmi. Muusika – sellega oli midagi valesti. Veel nüüdki, kui ta pisut pead pööras, tundus viiul vinguvat, flööt aga kõlas kiledalt ja vales rütmis. Ent niipea, kui ta seda märkas, võttis muusika end jälle kokku.

      Ta nägi vana valide lähedal Talfat. Too kortsutas kulmu, kuid tema suur must ori mudis ta kätt ja nuttis. Üllataval kombel tõmbas ka Talfa sõrmenukiga üle silma. Valide sõrmed käisid rusikasse ja sirgu, rusikasse ja sirgu, see oli märk kärsitusest. Yaşim lasi kaheldes pilgul uuesti üle diivani käia. Jah, inimesed tõepoolest nutsid.

      Ta kangestus. Juba jälle. Viiul oli pisut häälest ära. Kogu orkester libastus rütmiga. Yaşim nihutas raskuse teisele jalale: ainult paar ebapuhast ja ebakõlalist takti, tema aga oli tundnud end nagu kõikuval laeval.

      Ruum läks jälle paika. Muusika voogas taas. Neli kalfat liikusid tõsisel moel vana sultani tädide, õdede ja nõbude poole. Talfa puistas väriseva käega münte. Vana valide suu tuksatas.

      See episood sööbis Yaşimile kauaks meelde: hääletu häll, nutvad naised, jälle rütmi kaotanud orkester, naervad ja hõiklevad lapsed põrandal. Yaşim võpatas ja pomises tahtmatult palve.

      Lõpuks pöördusid kalfad tagasi ukse poole. Kislar-agaa astus kõrvale ja hälli kandjad lahkusid. Keegi ei öelnud midagi. Mõned naised olid ehmunud ilmega. Hoidsid käsi suu ees. Kõik peale vadistavate laste olid vait. Isegi muusika oli aeglaselt vaibunud: orkestri tüdrukud oma kenades väikestes prantsuse mütsikestes, pillid käes, vaatasid üksteisele päranisilmi hämmeldunult otsa.

      Ukse tagant kostis naise karjatus.

      Järgmisele karjatusele eelnenud vaikuses tajus Yaşim kergendustunnet, just nagu tahtmatult huultelt pääsenud ohet.

      25

      „Ema avastas oma lapse,” ütles valide.

      Yaşim pidi kummarduma, et ta sõnu kuulda. Naised, eunuhhid ja orjad rääkisid ning nutsid. Vanemapoolne eunuhh patsutas kondiste sõrmedega oma nägu. Yaşim märkas, kuidas üks ema haaras väikese poisi ja pigistas teda, poiss aga avas pihu, püüdes näidata emale enda kogutud hõbemünte. Noor valide Bezmialem hoidis pead kuklas ja pigistas kahe sõrmega ninaselga. Mõned noored naised vangutasid pead ja pomisesid isekeskis.

      „Te poleks pidanud tulema, hanum,” ütles Yaşim. „Kurb sündmus.”

      Valide vaatas talle teravalt otsa. „Ema jaoks, bien sûr. Minu eas on inimene aga leinast läbi imbunud. Ehk isegi pisut otsib seda. Ma olen elanud liiga kaua, et teeselda, nagu võiks minu surm seda esile kutsuda.” Ta sulges lehviku. „Lapsel puudus sündides… orifice nécessaire. Tüdrukust on mul muidugi kahju. Teadmine, et ma olin siin, on talle lohutuseks.”

      Valide hakkas köhima. Ta tõstis käe ja keegi pistis talle pihku taskurätiku. Ta surus rätiku suule ja sulges silmad. „Ma tahan koju minna.”

      „Muidugi, hanum.” See oli tüdruk orkestrist, flööt ikka käes. Ta naeratas Yaşimile.

      „Valide hanum!” Märja näoga Talfa võttis valide rätiserva ning surus selle huultele ja silmadele. „Palun ärge minge veel. Kõik on nii kurvad. Kas sa aitad mul veenda teda siia jääma, Yaşim?”

      „Ma olen väsinud, Talfa,” teatas valide järsult. „Mis ema nimi oli?”

      „Pembe, hanum. Tšerkessitar.”

      „Palun ütle talle selleks sobival hetkel, et ma käisin täna õhtul siin. Ja hiljem ootan ma sind endale külla.”

      „Miski ei rõõmustaks mind rohkem, valide hanum,” kihistas Talfa sõrmustatud kätega pisaraid pühkides. „Kas ma võtan ka Necla kaasa?”

      Valide kortsutas kulmu. „Necla? Ta on väga noor.”

      „Ta on üksteist, hanum.”

      „Võta siis muidugi,” ütles valide erilise vaimustuseta. „Järgmisel nädalal, kui ma olen toibunud. Tüzün?”

      „Ma olen siin, valide.”

      Orkestritüdruku märguande peale kummardasid kaks kõhna musta eunuhhi lähemale, et valide jalule aidata. Valide tõrjus neid kannatamatult, kuid viimaks oli ta nende vahel püsti.

      „Sina ka, Yaşim. Ma ootan sind peagi enda poole.”

      Haaremi naised tõusid aupaklikult püsti, kui valide kahelt poolt eunuhhidest toetatuna minema kõndis. Flöödimängija Tüzün läks nendega kaasa. Yaşim leidis end vastamisi sultan Mahmuti lesestunud õega.

      „Me tunneme haaremis sinust puudust, Yaşim.”

      Yaşim pilgutas silmi – sarnasus Mahmutiga oli suur. Vaene Talfa. Ta oleks pidanud enne abikaasa surma poja sünnitama. Kuna tal oli aga ainult Necla, oli ta naasnud sultani haaremisse.

      Talfa keerutas juukselokki oma pehmete sõrmede vahel. „Ma olen mõelnud sellele, kuidas sa elad… väljas,” ütles ta peenikese haaremihäälega. „Ma olen sageli mõelnud, miks see nii on?”

      „See sai kokku lepitud juba palju aastaid tagasi,” vastas Yaşim ettevaatlikult. „Sinu õilsa venna soovi kohaselt.”

      „Puhaku ta rahus,” ütles Talfa juuksesalku lahti lastes. „Sultan Abdülmecid… ma usun, ta peab seda omalt poolt kinnitama.”

      Yaşim kõhkles. Uus sultan polnud tühistanud Yaşimi luba elada väljaspool paleed. Teiselt poolt polnud ta seda ka kinnitanud. Yaşim oletas, et seda teab ka Talfa.

      „Ma olen seal, kus loodan olla kõige kasulikum, hanum,” vastas ta. „Ja kas pole sa Õndsuse Templis siis kõikvõimsa sultani silma all?”

      Talfa pööras kergelt pead ja ta põsele tekkis lohuke. „Sultanil on nii palju muresid, efendi Yaşim.” Talfa heitis talle ripsmete alt kõrvalpilgu. „Pole õiglane, kui sa need kõik tema hooleks jätad. Ja sa tegutsesid ükspäev siin väga hästi. Sinust oleks siin abi, efendi.” Ta itsitas kerglaselt.

      Yaşim kummardas ja tundis, kuidas kogu ta veri jäiseks muutus.

      26

      Paat pööras end vastu aeglast hoovust ning Palewski toetus kõvale polstrile ja uuris uue silla sambaid.

      Juba sajandeid olid inimesed rääkinud sillast СКАЧАТЬ