Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vajus tagasi patjadele. „Vabanda, Yaşim. See on kõige vastikum asi, mida ma kunagi näinud olen.”

      „See on pärit mehe kaenla alt. See näitab midagi, aga ma ei tea, mida. See võib olla arm.”

      Palewski vaikis hetke. „Või põletusmärk.”

      „Põletusmärk?”

      „Vangla märk. Või siis vene sõjaväe oma – mis teeb peaaegu sama välja. Nii-öelda rügemendi tunnus. Sakslased eelistavad arme näol. Teie janitšarid – neil olid tätoveeringud, eks ole? Venelased võivad olla üsna julmad, nagu ma tõenäoliselt olen juba maininud.”

      „Aga kaenla all?”

      „Miks mitte? Õiged inimesed teavad alati, kuhu vaadata.”

      „Munk lõikas selle välja, Palewski. Ta kas tahtis, et laip jääks tundmatuks, või…”

      „Või vastupidi. Ma ei usu, et ta pani selle kannu vee maitse parandamiseks.”

      „Ta tahtis seda säilitada.” Yaşim kortsutas kulmu. „Ma peaksin minema tagasi Istanbuli. Ehk õnnestub mul kindlaks teha, mis märk see on.”

      Nad lonkisid puiesteel laimipuude vahel sadama poole ja jõudsid kohale just siis, kui Istanbuli laev lahkus.

      Yaşim lõi jalaga vastu maad.

      „Mõni tund siia-sinna ei muuda midagi,” ütles Palewski rahulikult. „Jalutame ringi ja vaatame midagi süüa.”

      Nad kõndisid mööda kaldaäärset teed, mille kohale ulatusid juudapuude oksad. Kaldale tõmmatud väikesed kalapaadid jälgisid oma vöörile maalitud silmadega nende möödumist. Kividel istuvad kalurid parandasid oma võrkusid või puhastasid selle päeva saaki.

      Yaşim nuusutas õhku. „See lõhnab hästi, sõbrad!”

      Kamp kalureid istus lõkke ümber ja kastis leivatükke katlasse. „Te olete meie juures teretulnud, kyrie. Ühinege meiega. Võtke tükk leiba, rüübake lonks veini.”

      Paksude valgete lokkis juustega vanem mees pilgutas Palewskile silma. „Prantsuse kyriele peaks see vein maitsema.”

      Yaşim kükitas väärikalt lõkke äärde. Palewski laskus kivile nagu kormoran. Poiss saadeti mere äärde plekk-kausse pesema. Tagasi tulles näitas ta need ette: kausid olid kenasti puhtad. Vana kalur tõstis neile suppi ja keegi ulatas ümmarguse leiva, mille küljest nad tükke murdsid.

      Palewski tõstis klaasikese kollase veiniga valguse poole. „Teie külalislahkuse terviseks.” Ta jõi, mehed ümisesid heakskiitvalt; ta klaas valati jälle täis.

      Kalurite supp äratas Yaşimi uudishimu. Ta võttis mitu suutäit: see oli maitsestatud metsiku tüümianiga, mis kasvas siinsamas teisel pool teed.

      „Tomat!” hüüatas ta.

      Üks noorematest meestest noogutas. „Ma nägin oma silmaga neid kasvamas, kyrie. See kasvab ise nagu umbrohi, kui sa tead, kuhu see kasvama panna, ja maitseb hästi. Isegi toorelt.”

      Vana kalur tõstis töntsaka sõrme. „Toorelt pole suurem asi.” Ta tõmbas käega üle kõhu. „Jääb siia, on väga külm. Ja paneb mu naisel pea valutama.”

      „Tal valutab pea kogu aeg.”

      „Mitte niiviisi.”

      „Mida sa arvad, kyrie?”

      „Ma arvan, et tomatit on hea süüa.” Yaşim püüdis sõrmedega supi seest mõned kalaluud ja viskas mere poole. „Aga just nagu baklažaan, on tomat toorest peast ohtlik.”

      Vana mees noogutas. Palewski kreeka keel oli lihtrahvalik, ta ütles: „Ma olen lugenud, et tomatit võib süüa ka toorelt, aga ei tohi süüa neid… väikesi seemneid.”

      „Seemneid, jah, see on õige. Nendega on jama.”

      Noor mees kehitas sõbralikult õlgu. „Mina söön küll koos seemnetega.” Ta puudutas pöidlanukiga kõhtu. „Ma tunnen ennast hästi.”

      „Miks sa ei peaks ennast hästi tundma? Sa oled noor.”

      Yaşim muigas ja kummardus kausi kohale. Kreeklastel oli kõige kohta oma arvamus ja nad armastasid uuendusi. Neil ei saanud jutt kunagi otsa.

      „Kas sa kasvatad ise tomateid?”

      Noor mees naeris. „Parem, kui selleks on sõbrad, kyrie. Mu nõbu töötab paša konakis, tema majas siin saarel. Aednikuna.”

      Vana mees kortsutas kulmu. „Aitab küll. Sa räägid liiga palju.”

      „Paša?”

      Noor mees kratsis rinda. „Paša on ära,” ütles ta ebamääraselt. „Kui ta on ära, siis pole see kuritegu.”

      „Eh, aeg võrgud korda panna.” Vana mees laksas pihkudega vastu reisi. „Siis veidi puhata.”

      „Kas te lähete täna veel välja?” küsis Palewski uudishimulikult.

      „Varajane õhtu on meile kõige parem aeg,” ütles noor mees. „Asi on valguses.”

      „Mina ei tea,” vaidles teine mees. „Mu vanamees vandus ikka tõusulaine nimel.”

      Kui nad hiljem tagasi sadama poole jalutasid, osutas Palewski kalapaatidele. „Homerose aegadest peale on kreeklased oma laevadele silmi maalinud,” ütles ta. „Ma lugesin kusagilt, et see komme on levinud kõikjal. Isegi Hiinas. Huvitav, mida me sellest järeldada võiksime?”

      Yaşim ei vastanud.

      „Need meremehed olid mõnusad tegelased,” märkis Palewski. „Vein polnud üldsegi paha. Võib-olla peaks vaadi endale koju tellima.” Ta haigutas. „Supp oli ka hea. Ma arvan, et jõuame kohvi võtta, ja siis koju.”

      Aga ta eksis: laev oli juba kai ääres. Nad istusid pakpoorti, et sõidu ajal vaadet nautida. Puri tõmmati üles ja see kogus tuult, kinnitusköis päästeti lahti. Palewski läks kohvi otsima.

      Yaşim vaatas hajameelselt delfiine.

      „Kas tohib?”

      Yaşim vaatas ringi ja nägi väikesekasvulist välismaises ülikonnas meest Palewski istekoha poole kummardumas. Mehel oli must, laia ääre ja lameda põhjaga kübar ning jalutuskepp.

      „Kahjuks on see koht kinni,” ütles Yaşim.

      „Kõik tahavad samal ajal kohvi juua,” märkis väike mees ja hüppas istmele. „Ma istun ainult hetkeks, kuni teie sõber tagasi tuleb.”

      Ta rääkis aktsendiga, mida Yaşim ei tundnud.

      „Efendi Yaşim, te võite mõelda minust kui laevast,” jätkas võõras oma lühikesi jalgu kõigutades ja rahulikult mere poole vaadates. „Just nagu see siin, käin minagi edasi-tagasi, võttes peale ja laadides maha. Ühelt sõbralikult kaldalt teisele, eks ole.” Väike mees tõstis jalutuskepi ja toetas lõua sellele nagu üle reelingu piiluv laps. „Ma olen kindel, et täna ma võtan peale. Võtan midagi, mis on oma praeguses asukohas üsna kasutu, ja viin СКАЧАТЬ