Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ niheledes, keegi ei tahtnud olla liiga lähedal emand Talfale, kes seisis laua ääres nagu preestrinna altari ees.

      „Masina, hanum?”

      „Pöörleva masina. Kui kang tõmmatakse alla, hakkab laud pöörlema. Ringi ja ringi, kiiremini ja kiiremini. See kivi siin,” ta koputas tuhvlis jalaga, „libiseb eest ja pöörlev laud hakkab läbi põranda alla vajuma.”

      Ta tegi pausi, just nagu ootaks küsimust, aga tüdrukud olid selle esitamiseks liiga närvilised.

      „Siin põranda all on tunnel otse Bosporusest.” Ta tõstis sõrme ja keerutas sellega õhus. „Kord käima pandud masinat ei saa enam peatada. Laud vajub vette ja tüdruk upub.”

      Tüdrukud põrnitsesid lauda päranisilmi.

      „Mõned teist on sellest paigast võib-olla juba kuulnud. Parem, kui ei oleks, sest tüdruk, kes sellest rääkis… nojah.” Ta muigutas huuli – polnud vajadust seda välja öelda. „Ma olen kindel, et keegi teist ei taha seda oma nahal kogeda.”

      Ta võttis laterna ja kõndis trepi juurde. Tüdrukud trügisid tema selja taga positsiooni pärast, kõik püüdsid pääseda emand Talfa kannule. Keegi ei tahtnud jääda viimasena külma, pimedasse hauakambrisse.

      11

      Kui mulla Dede jalgväravale koputas, läks luugike kohe lahti. Kellegi silmad uurisid neid trellide tagant. Hetke pärast uks avanes ja nad astusid sisse.

      Munk lükkas kiiresti riivid ette ja toetas selja vastu ust.

      „Mina olen vend Palamedes,” ähkis ta. „Ma viin teid kloostriülema juurde.”

      Vend Palamedes juhatas nad läbi ukse väravatevahelise ala külgseinas ja nad sattusid suurde jahedasse võlvlaega ruumi, mille põrand oli kaetud kõrkjatega. Keset tuba oli pikk tammepuust laud, pingid külgedel, laua otsas seisis aga kloostriülem.

      „Olge teretulnud,” ütles kloostriülem. „Kas te kohvi võtate?”

      Mulla Dede naeratas viisakalt. „Ma ei puuduta ergutusvahendeid,” ütles ta. „Aga kui mu sõber Yaşim peaks soovima…?”

      Yaşim raputas pead. „Tänan, ei.”

      Kloostriülem toetas käed lauale. „Juba mitu päeva, sõbrad, jäid meie vennad haigeks. Kõhuvalud, oksendamine. Üks meie vanematest munkadest suri.”

      Mulla Dede pomises palve.

      „Lõpuks ma hakkasin kahtlustama vett. Niisiis saatsime eile ühe munga alla kaevu uurima. Ta leidis sealt mehe laiba.”

      Mulla kergitas kulmu.

      Kloostriülem noogutas. „Ta oli… olnud seal mõnda aega, efendi. Tema kaevust välja toomine oli kõike muud kui lihtne ja…” Ta kirtsutas nina ja mühatas nagu ebameeldiva mälestuse peletamiseks. „Me oleme segaduses.”

      „Aga te teavitasite tsiviilvõime?”

      „Me saatsime kubernerile sõna, kuid praegusel ajal…” Kloostriülem laiutas käsi ja kehitas õlgu. „Sultan on surnud. Võib-olla et see surm siin tundub pisiasjana. Me peame ta maha matma, andku jumal ta hingele rahu.”

      Mulla Dede köhatas. „Inimesed räägivad, et see mees on moslem.”

      „Me ei usu, et ta moslem oleks, mulla,” ütles kloostriülem. „Kui ta oleks moslem, siis põhjustaks see tõesti raskusi. Siis poleks see meie asi.”

      Mulla noogutas ja silus oma valget habet. „Ma mõtlen mehe hingele.”

      „Te astusite samme, et mehe usk kindlaks teha?” sekkus Yaşim.

      Kloostriülem vaatas vend Palamedese poole. „See on… ebamäärane, efendi Yaşim. Ta oli ilmselt juba tükk aega surnud.”

      Yaşim ajas õlad sirgu. „Oleks parem, kui te lubaksite mul teda näha.”

      „See ei ole kena vaatepilt.”

      „Tõenäoliselt mitte.” Yaşim tegi väikese pausi. „Aga mäss saarel poleks samuti kena. Viha saab toitu oletustest.”

      Kloostriülem noogutas. „Olgu siis,” ütles ta vaikselt. „Mulla Dede?”

      „Te mõistate minu olukorda,” ütles mulla Dede. „Kui surnud mees on moslem, peab ta saama maetud vastavate palvete saatel ja selleks sobivasse kohta. Kuni meil on mehe usu suhtes kahtlusi, tunduks tema matmine moslemina mulle turvalisema teena. Aga me laseme efendi Yaşimil otsustada. Ma ei taha kloostrile pahandusi, ent ma ei saa ka lasta moslemit matmata jätta.”

      Päike paistis halastamatu heledusega siseõuele, muutes selle peaaegu nähtamatuks, kui nad hämarast käigust välja astusid.

      „Ma ütlesin kloostriülemale, et me oleksime pidanud selle ise ära korraldama,” pahvatas munk. „Andestage, mulla Dede, aga see on tõsi.”

      12

      Vend Palamedes pööras võtit lukuaugus ja astus kõrvale.

      „Ühest korrast oli mulle enam kui küll, efendi.”

      Yaşim tõstis käe, sikutas turbani otsa lahti, vabastas mõne keeru jagu riiet ja keris selle endale suu ja nina ette. Lükkas siis ust.

      Ruum oli tühi, selle trellitatud aknast paistis päike; keset põrandat lebas veeloigus laip. Esimesel pilgul tundus, nagu oleks see hakanud põrandasse sulama. Kätel ja jalgadel ripendas lahtine nahk, pea oli laialivalguv tomp.

      Yaşim kükitas laiba kõrvale, püüdes näha naha ja riide eraldusjoont. Mehe nägu oli nagu heledate karvatriipudega lillkapsas, see ei öelnud Yaşimile kuigi palju. Oli heledate juustega moslemeid ja heledate juustega kristlasi – järele mõeldes oli heledajuukseliste seas kristlasi ehk rohkem. Mehe nahk oli kauasest vees ligunemisest kortsus, pehme ja kühmuline nagu letile seatud lambaajud lihaturul. Suu tumedast klombist läks silma poole kõvema naha riba ja liha oli pundunud üle selle. Tundus, et tegemist oli vana armiga.

      Yaşim kiristas hambaid ja lükkas sõrmed kiiresti mehe kukla alla. Ta hingas vähehaaval, aga iga hingetõmme tõi suhu lääget mädanemise haisu. Nahk oli pehme. Ta tühjendas teadvuse mõtetest ja kobas sõrmedega läbiõmmeldud särgiserva järele. Paistis, et mees kandis ka aluspesu: käisteta vesti ja pükse. Ta tundis õmblust ja sikutas seda, vabastades riide paisunud pehme liha vahelt.

      Yaşim tõmbas vöölt väikese noa, võttis vabastatud kraeserva vasakusse kätte ja pistis noa selle vahele, lõigates särgi kaelast õla poole lõhki. Riie lagunes kergesti.

      Laiba lahtiriietamine mattis tal hinge; korra läks ta ukseavasse ja toetus piidale, et värskemat õhku hingata, higi silmades kipitamas. Munk oli uksele selja pööranud, mulla jälgis aga nukralt Yaşimi kimbatust, suunurgad kaastundlikult allapoole. Yaşim viipas talle, andes mõista, et läheb veel aega.

      Kui ta riiet mehe roiete kohalt lahti lõikas, vajus käsi aeglaselt tagasi. Yaşim silmitses seda mõne hetke kulmu kortsutades.

      Kui ta lõpetas ja päikese kätte astus, tundis ta järsku iiveldust, kuumus näis tahtvat ta kõhu tühjaks imeda, ta öökis ja oksendas.

      Munk tõi kausi veega ja puhast СКАЧАТЬ