Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ murelikkus tundus pisut järele andvat. „Mul on hea meel sinu otsusega nõustuda, efendi Yaşim. Palvetundides ma räägin sellest usklikele ja mürgel vaibub.” Ta pöördus munga poole. „Mul on meie kõikide pärast hea meel, et see küsimus on lahendatud.”

      Väravas piilus vend Palamedes läbi luugi välja.

      „Mulla, seal on ikka veel mõned mehed.”

      „Siis ma lähen ja räägin nendega.” Mulla Dede astus päikese kätte.

      „Kui see väga suurt tüli ei tee, siis ma paluksin veidi vett,” ütles Yaşim.

      Köögis tegid mungad kõrgetest akendest paistvas päikesevalguses ettevalmistusi õhtusöögiks. Nad vaatasid Yaşimi uudishimulikult, kuid ei öelnud midagi. Vend Palamedes otsis talle peekri ja täitis selle pika tilaga kannust.

      Yaşim võttis peekri vastu ja jäi siis kõhklema. „Mitte samast kaevust?”

      Munk raputas tõsiselt pead. „See on sisemisest kaevust, efendi.”

      Yaşim jõi. „On üks asi, mida ma ei mõista, vend Palamedes. Kas me võime omavahel rääkida?”

      Munk kõhkles. „Me võime minna minu kongi, efendi.”

      Munkade kongid olid ridamisi kitsa, päikseta siseõue mõlemas küljes – neid nähes meenusid Yaşimile kohe eunuhhide eluruumid sultani haaremis. Vend Palamedese kongis oli kitsas voodi, laud ja puust tool. Laual oli pragunenud nahkköites raamat, selle kõrval õhuke märkmik. Märkmiku kõrval oli sulg. Tindipudel oli laua kaugemas nurgas koos savikannu ja tühja klaasiga. Voodi kohal seinal rippus puust krutsifiks, selle all väike plaadike. Mingit kirja plaadikesel ei olnud. Põrandaplaadid olid tumeroosad ja sajandite jooksul sammudest lohku kulunud.

      „Kes ta oli?”

      Munk laiutas käsi. „Then xero.” Ma ei tea.

      „Keegi täiesti võõras?”

      „Me elame eraklikku elu, efendi Yaşim, aga muidugi on see saar meie kodu. Surnud mees pole preester ega munk. Ta pole moslem ega juut, nagu sa kindlaks tegid. Me ei tea, et keegi usklik – tähendab, meie usku – oleks siin saarel kaduma jäänud… või õigupoolest kogu saarestikus.”

      „Kuidas te ta kaevust välja tõite?”

      „Me tegime lõuendist midagi lingutaolist. Vend Andrew lükkas kaevus laiba selle peale ja siis tõmbasime ta üles. Ja me paigutasime ta sinna, kus ta praegu on.”

      „Kas keegi vaatas surnukeha üle?”

      Vend Palamedes ajas põsed punni. „Vaatas üle? Me ju nägime, et ta on surnud.”

      „Meie?”

      „Mina ja vend Andrew viisime ta sinna põrandale.”

      „Ja pärast seda? Kes veel laipa vaatamas käis?”

      „Ma ei saa sinust hästi aru, efendi. Me saatsime kubernerile sõna, muud ei midagi. Me pole vastust saanud.”

      „Ma mõistan. Te asetasite laiba põrandale ja pärast seda polnud kuni minu tulekuni keegi seda ust avanud?”

      „Inimese laibas pole midagi vaatamisväärset,” vastas munk jäigalt. „Keegi ei tundnud teda.”

      Yaşim noogutas aeglaselt. „Sa ei vastanud mu küsimusele.”

      Munk pilgutas silmi. „Efendi?”

      „Kes veel laipa nägi – lisaks sinule ja vend Andrew’le?”

      Vend Palamedes niisutas huuli. „Ma… ma ei mõista.”

      „Võib-olla su pea on nõrk – või siis mitte. Aga kõht on sul vastupidav, vend.”

      Munk vaikis.

      „Sa lõikasid tüki nahka mehe kaenla alt.”

      Vend Palamedes istus järsult voodile. „Ma tahtsin… ainult… pahandusi vältida,” ütles ta vaikselt ja pani käed süles kokku.

      „Tätoveering ehk?”

      „Midagi sellesarnast.”

      „Näita mulle. Palun.”

      Munk raputas pead. „Ma viskasin selle ära.”

      Yaşim hammustas huulde. Ta suu oli kuiv. Ta sirutas käe savikannu järele.

      Vend Palamedes kahmas kannust. „Ma toon vett juurde.”

      Aga Yaşim oli kannu sanga kätte saanud ja kui munk haaras, tõmbas ta kannu eest ära. Vesi loksus kannusuust välja ning pritsis ta randmele.

      Ta pööras kätt ja keeras kannul põhja ülespoole. Vesi voolas põrandaplaatidele.

      Kui Yaşim kannu maha pani, oli tal peo peal tükk nahka.

      13

      Vend Palamedes tõstis sõrmed näo ette.

      „Keegi käis siin, umbes nädal või rohkemgi tagasi. Küsis oma kadunud sõbra järele. Ma mõtlesin… et võib-olla…” Ta jäi vait.

      „Keegi?” küsis Yaşim. „Õigeusklik?” Ta pidas silmas, et õigeusklikena kirjeldati tavaliselt kreeklasi – impeeriumis peeti inimeste üle arvet nende usutunnistuse, mitte rassi järgi.

      Hetkelise kõhkluse järel vastas munk: „Jah, teatud mõttes õigeusklik.”

      Yaşimi silmad läksid pärani. „Teatud mõttes õigeusklik,” kordas ta. See võis tähendada armeenlast või serblast. Pilk munga näole kinnitas, et mitte kumbagi neist. „Venelane,” ütles ta.

      Vend Palamedes surus käed kokku. „Palun, efendi Yaşim. Siin kloostris me oleme kiriku inimesed. Me ei otsi venelaste sõprust. Usu mind. Me oleme meelsasti sõbrad kõikidega… aga me peame olema ettevaatlikud.”

      Yaşim vaatas kahvatut nahatükki laua peal ja võpatas. Juba aastaid oli Venemaa kreeklasi ässitanud, õhutanud neid mässama, häirinud nende ammust ühtekuuluvust Osmani impeeriumiga.

      „Kellele sa kavatsesid rääkida?”

      Munk väänutas sõrmi. „Mitte kellelegi. Tähendab… me ei taha pahandusi, efendi Yaşim. Neil päevil võidakse kõigest valesti aru saada. Sa mõistad.”

      Yaşim mühatas. Ta võttis munga sule ja silus sellega nahatüki laua peal sirgu.

      „See ei ole tätoveering.”

      „Ei ole, efendi. Ma ei tea, mis see on. Aga mingi märk on see kindlasti.”

      14

      Yaşim leidis Palewski sügavalt magamas, „Pan Tadeusz” näol.

      „Seda on raske uskuda, Yaş,” ütles Palewski viimaks. „Kuni mina siin pirnisiirupit jõin, hoidsid sina ära ususõja, identifitseerisid laiba ja ajasid kahtlused venelaste kaela. Uskumatu.”

      Yaşim СКАЧАТЬ