Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poole. „Tehke värav lahti! Me oleme moslemid!”

      Yaşim vaatas tagasi. Mööda puiesteed tuli mehi üha juurde, mõnedki neist raputasid rusikaid.

      Alates sellest, kui Ateena kreeklased oma iseseisvuse said, olid kreeklased ja türklased nagu tulekivi ja raud, nende vahel tekkisid sädemed, mis ähvardasid süüdata kogu impeeriumi. Paša Husrevil oli õigus, ajad olid ebakindlad. Ilm oli liiga palav – ja üks mees oli surnud.

      Yaşim tõstis käed ja astus kogunenud meeste ette. „Kuulake mind.”

      Mehed jätsid uudishimulikult loopimise.

      „Kuulake mind, ma tulen paleest.”

      Katmata peaga mees astus ette. „Uskmatud! Nad kohtlevad moslemeid nagu koeri!”

      Yaşim pani käe mehe õlale ja kutsus teda maha istuma. Sirutas siis käe ülejäänute poole. „Teie kõik, palun. Istuge.”

      Mehed hakkasid väiksemaid rühmi moodustama. Suure lärmi järel mõjus võõra vaikne hääl lausa hüpnotiseerivalt. Mõned kükitasid, paar meest istuski ristijalu maha.

      „Me teeme kindlaks, mis siin toimub,” jätkas Yaşim. Sel hetkel meenus talle ka vajalik nimi. „Kus on mulla Dede?”

      Mehed vaatasid ringi. Mulla Dedet polnud kohal.

      „Kutsu mulla Dede. Mine.”

      „Kes sa oled?” See oli paks mees lahtises särgis. Tal olid käed puusas ning ta vaatas paremale ja vasakule. „Kes sa oled, mees paleest?”

      „Ma olen Yaşim.” Ta ütles seda vaikselt, ent siiski nii valjusti, et mees kuulis. Paksu mehe näole tekkis ettevaatlik ilme. „Ja mis sinu nimi on?”

      „Ma olen… Hasan.”

      Mehi paneb tegutsema hirm, kardavad nad aga ainult seda, mida nad ei tea.

      „Kas veel keegi ütleb mulle oma nime?”

      Mehed vaatasid mujale, kobasid pilkudega maapinda.

      Yaşim nägi puiesteel mullat reipal sammul lähenemas. „Kui mulla Dede siia jõuab, siis istume kõik vaikselt, kuni tema ja mina asja arutame.”

      Mulla astus aeglaselt meeste vahelt läbi, pöörates pilku ühele ja teisele poole. Ta märkas Yaşimi ja tervitas.

      „Mis kogunemine see on, mu poeg? Räägitakse, et munkade käes on moslemi laip. Kas see võib tõsi olla?”

      „Küsime munkade käest,” vastas Yaşim.

      „Jah, see on kõige õigem.” Mulla Dede noogutas aeglaselt. „Me läheme sisse ja räägime kloostriülemaga.” Ta pöördus maas kükitavate meeste poole. „Minge nüüd, teie kõik. Minge rahus, ja kui meil peaks teid jälle vaja olema, siis ma kutsun.”

      Yaşim vaatas Hasani poole. Mees õõtsutas ennast, just nagu poleks kindel, mida teha, viimaks aga pööras selja ning hakkas mäest alla astuma. Paljud ühinesid temaga, mõned aga läksid vaid veidi eemale ja kükitasid puude varju ilmse plaaniga vaadata, mis edasi saab.

      „Nüüd aga,” ütles mulla Dede, „me koputame uksele ja loodame, et meile vastatakse, inshallah.”

      „Inshallah,” kordas Yaşim.

      10

      Sultani Besiktasi palees kõlistas emand Talfa tohutut kimpu raudrõnga külge kinnitatud võtmeid.

      „Mõned teist,” kuulutas ta, „saavad ka endale oma kohustuste täitmiseks võtmed. Seda korraldab Kislar-agaa – loomulikult minu abiga.”

      Nad olid palee alumisel korrusel, kus aknad olid kaitseks võimalike sissepiilujate eest seespoolt rombikujuliste iluvõredega kaetud.

      Tüdrukud vältisid üksteise pilke, keegi ei tahtnud tunduda jultununa. Paljud lootsid saada endale võtme ja sellega kaasneva tähtsa kohustuse. Emand Talfa juhtimisel olid nad pesumaja juba üle vaadanud – kellestki, võib-olla aga ka kahest neist saab pesumaja kalfa. Nad olid vaadanud tube, kus seisid kohviserviisid, mille eest hakkab hoolitsema kohvi kalfa; hõbedatuba, kus oli virnade viisi aluseid, kandikuid ja kausse; portselanituba, kus portselani kalfa jälgib, et kõik Hiinast toodud portselannõud oleksid korralikult puhastatud ja riiulitele seatud.

      Emand Talfa oli tutvustanud neile hoone kõiki osi, mida ta ise nii hästi tundis. Pesuruumidel oli võti, nagu ka riideruumidel, kus korralikult kokku voldituna hoiti sultani linasid ja pesu, samuti tema pikkkuubesid, mida tuli iga päev harjata ning koide või määrdumise suhtes kontrollida, seal olid pikad siid- ja musliinkangad tema turbani jaoks. Oli isegi tuhvlituba, mille võtme pidi endale saama tuhvlite kalfa.

      Emand Talfale järgnevad tüdrukud olid luksusega harjunud, kuid Besiktasi mõõtmed hämmastasid neid; võimalike kohustuste ja ülesannete tohutu hulk erutas neid. Mõned neist olid unustanud oma koolituse ja vahtisid, suu lahti, pilk hüplemas kallihinnalistelt siidkangastelt põrandate laitmatult puhastatud parketile ja marmorile. Kõik nad tundsid end väsinuna ja pisut heitununa.

      Ehk siis nad olid just sellises seisundis, nagu emand Talfa keldriust avades soovis.

      „Tooge latern ja järgnege mulle,” ütles ta.

      Nad astusid kivitrepist alla. Mõned tüdrukud sirutasid käe, et üksteisest kinni hoida – oli üsna pime ning pea kohale laevõlvile tekkivad varjud paistsid pahelised ja deemonlikud. Keegi komistas ja kiljatas.

      Kui astmed lõppesid, pööras emand Talfa ringi ja hoidis laternat õla kõrgusel. Ta nägu kadus varju. Külma tundvad tüdrukud värisesid; nad ei saanud aru, miks on neid sinna alla toodud.

      „Palee vanema emandana on mul kohustus anda teile edasi hoiatus. Nagu te teate, on haaremis palju reegleid ja palju traditsioone. Mõned neist tagavad sultani majapidamise sujuva toimimise. Mõned on kehtestatud selleks, et anda teile mugavust ja kaitset.”

      Tüdrukud seisid liikumatult ja kuulasid.

      „Nende reeglite seas, millele te peate alluma, on üks tähtsam kui kõik teised, ja see on vaikimise reegel. Me oleme perekond. Kahtlemata saab meil olema lahkarvamusi ja konkurentsi, nii nagu igas perekonnas. See aga, mis toimub sultani haaremis, puutub ainult meisse ja peab jääma nende seinte vahele. Te näete ja kuulete asju, mis teid üllatavad. Võibolla isegi häirivad. Kuid need on meie ja ainult meie jaoks. Mõistate?”

      Tüdrukud pomisesid nõusolevalt. Nad mõistsid, et neil tuleb oma saladusi hoida.

      Nad lootsid, et nüüd viib emand Talfa nad jälle trepist üles, välja sellest niiskest keldrist.

      Aga emand Talfa oli laternat õõtsutades ringi pööranud. „Karistus sellele, kes räägib, rikkudes sellega kõige tõsisemat reeglit, on karm ja hirmus. Vaadake.”

      Lambivalgus peatus ja tüdrukud sirutasid hämarusse piiludes kaelu.

      „Kas te näete seda lauda?” uuris Talfa.

      Nad noogutasid. See oli neljal tugeval jalal seisev lihtne puust laud. Laual oli mitu kera peenikest nööri.

      „Kas te näete, et laud seisab kiviplaadil?”

      Talfa СКАЧАТЬ