Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei olnud haudu, olid ainult betoonist seinad, mille sisse urnid müüriti. Onule oli leitud koht maapinna lähedal. Ma pidin laskuma kükakile, et lugeda graveeringut messingilt: „Maksim Danilovitš Vjazintsev. 1952–1999 ”. Ja natuke väiksemas kirjas: „Puhka rahus”.

      Urniteemalise jutuajamise kalmistuülemustega lükkasin ma edasi, kuni korterimüük klaarub.

      OSTJA

      Aga kodus ootas ees üllatus. Ukse vahele oli pistetud sedel – neljaks kokku murtud vihikuleht. Minu poole pöördus keegi Vadim Leonidovitš Kolessov. Kirjutas, et tema, Kolessov, oli 27. elamukontori juhataja Muhhina käest kuulnud, et ma kavatsevat korteri maha müüa, ning vägagi huvitatud isikuna sooviks ta minuga kokku saada. Tal elavat läheduses eakad vanemad ja elamispinna soetamine just nimelt selles piirkonnas oleks ideaalne, seega palub ta luba õhtul kella kümne paiku läbi astuda.

      Kirja armastusväärne toon viitas delikaatsele inimesele. Mul käis küll korraks peast läbi mõte, et ma nagu ei avaldanud Antonina Petrovnale midagi seesugust, kuid hõlpsam oli ennast veenda, et ma ei pannud väsimusest tähele sellises olukorras tavalist küsimust: „Mida plaanite korteriga teha?” ja vastasin automaatselt, ise seda märkamata.

      Asjad kippusid muidugi liiga ladusalt edenema, kuid terve rea luhtaminekute järel tundus saatuse vastutulek olevat igati õigustatud.

      Kiire müük vastas imehästi mu plaanile peatselt koju naasta. Lugesin erutatult läkituse uuesti läbi ja torkasin lehe taskusse, tõotades endamisi teha tehingu õnnestumise korral Antonina Petrovnale kommikarbist kaalukama kingituse.

      Mul oli veel pool päeva varuks, seega pikutasin natuke, seejärel ajasin habet, pesin põrandad ja lippasin pooleks tunniks toidupoodi. Tänaval nägin maja ees jälle eilset lobisevat paarikest – kiilaspäist meest paberirulliga ja pearätiga aiapidajat. Kui ma tagasi tulin, oli nendega liitunud veel kaks inimest: vuntsidega onkel, nähtavasti samuti potipõllumees – ta toetus sooniliste kätega labidavarrele, ja pikatukaline kutt kulunud montööririietes, lukksepakastiga. Kutt pildus aiapidaja aadressil labaseid nalju, labidaga onkel naeris valjusti.

      Trepikoja ees pingil pani vanemapoolne sarvraamidega naine kudumise kõrvale ja küsis minult rangel toonil: „Noormees, kelle juurde te lähete?”

      Ma vastasin viisakalt: „Enda juurde. Ma olen kadunud Vjazintsevi vennapoeg,” ning range naine, jäädes vastusega rahule, võttis uuesti vardad kätte.

      Kuni Kolessovi tulekuni tuhlasin ma põnevusega onu varasalvedes. Laealustes kappides leidus lisaks konservatsioonile ja kõiksugu ehituskolale veel fotosuurendi, habemeajamisaparaat Harkov karbis, diaprojektor, terve virn vanu Krugozori ajakirju helesiniste kilest heliplaatidega. Ma polnud selliseid juba aastat viisteist näinud. Tahtsin isegi midagi mängima panna, kuid radioola kõlakastide kontakt ei püsinud seinas ja heli katkes. Sel ajal, kui ma ronisin kapi taha ja kiskusin juhtmeid välja, helises uksekell.

      Siinkohal tuleb tunnistada, et Kolessov ei sarnanenud põrmugi mu unistustes sündinud ideaalse ostjaga – väikesemõõtmelise perekonna (naine ja viieaastane tütreke) kohmetu peaga.

      Vadim Leonidovitš oli kondine, vibalik, sünkmustad juuksed olid üle pea lakutud ja taandusid otsmikul jõuliselt nagu Miki-Hiirel. Ta naeratas lakkamatult, žestikuleeris ja jättis väga nutika mulje, ehkki oli ju selge, et nutikas inimene ei tohiks mu korteri vastu huvi tunda.

      Naise ja valgepäise tütretirtsu asemel oli Kolessov võtnud kaasa Aliku-nimelise semu. Vadim Leonidovitš tutvustas teda kohe ja puistas vabandusi nagu rahet, et näe, sadas ise kaela ja vedas veel töökaaslasegi kaasa. See Alik – punase, otsekui päikesest põlenud näoga subjekt – olevat Vadim Leonidovitšile lahkesti küüti pakkunud. Alik seisis paigal, rusikad nahkpintsaku taskutesse torgatud, õõtsus kui kiiktool vetruvalt ette- ja tahapoole, kandadelt päkkadele, ning küsis vaid korra klaasi vett.

      Vadim Leonidovitš jooksis kärmelt nagu ämblik elutoa läbi, kiikas põgusalt kööki ning varsti kostis onu magamistoast tema rõõmus hõige:

      „Alik, Alik, tule ruttu siia!”

      „Mis seal on?” porises tusane Alik, kuid läks siiski hüüde peale.

      Riiuli ees seisev Kolessov lappas vaimustunult mingit raamatut.

      „Mõelda vaid, ah?!”

      Nende pilgud kohtusid, Alik köhatas.

      „„Tasased rohumaad”! Kas olete lugenud?!” Kolessov puuris mind tähelepaneliku, terava pilguga.

      „Ei,” vastasin kuivalt. Kolessovi sebimine ja mõttetud huiked hakkasid mind tõsiselt tüütama. „Kas tasub lugeda?”

      „Vaevalt,” naeratas ta. „Raamat on rämps. Lihtsalt minul on sellega seotud üks romantiline mälestus, seda ei anna sõnadesse panna. Koktebel, meri… Alik teab. Kui tahate, räägin…”

      Ma võtsin ta käest raamatu ja vaatasin põgusalt üle. Antud välja seitsmekümnendate lõpus. Kiipsakas selg oli poolenisti maha nühitud, arusaamatu, kuidas „romantiline mälestus” onu riiulil üldse Kolessovile silma jäi.

      „Kuulge!” hüüatas ta järsku. „Teile pole ju raamatut vaja. Müüge ära, ah?”

      Ma ütlesin vaoshoitult, et kui me jõuame hinnas kokkuleppele, siis ma kingin talle selle makulatuuri.

      Vladimir Leonidovitš läks ähmi:

      „Kas ma ei öelnud? Mulle sobib kõik ja ma olen valmis laduma letti ee… kaheksa tuhat taala. Mida kostate?” Ta tardus ärevalt paigale.

      See oli mu kõige uljamatest prognoosidest kahe tuhande võrra rohkem. Sisimas juubeldades pidasin ma soliidsuse mõttes kaaluka pausi, just nagu vaagides kõiki plusse ja miinuseid, ning noogutasin nõusolevalt.

      Teest ütles Vadim Leonidovitš ära ning rõõmustas mind sellega, et koukis taskust mõõdulindi ja mõõtis seinad üle, jõudes järeldusele: „Garnituur mahub sisse kui valatult.” Seejärel, kinnitades kavatsuste tõsidust, teatas Kolessov, et tahaks hommepäev vormistamist alustada. Ma tuletasin meelde, et laupäeval on kõik kinni, ta turtsatas pahaselt, lükkas meie kohtumise edasi esmaspäeva peale ja dikteeris oma telefoninumbrid: tööl ja kodus.

      Kinnitasin talle, et minu telefon on tasumata arve tõttu tumm, kuid ma ajasin selle juba joonde ning juba järgmisel nädalal on side olemas.

      „Tasased rohumaad” mangus Vadim Leonidovitš mult ikkagi välja. „No palun, me ju leppisime kokku,” lunis ta naljatamisi ning ma otsustasin mitte olla väiklane.

      Vadim Leonidovitš surus raamatu rinnale, ütles, et just see „õnnelik leid” olevat kõik otsustanud, olnud temale heaks endeks selle korteri osas. Siis äkki meenus talle, et sõber jäi neid autosse ootama ja jube ebaviisakas on lasta tal nii kaua oodata. Vadim Leonidovitš ei maininud enne kedagi kolmandat…

      Hiljem sain ma aru, et järeleandlikkus päästis mu. Kes teab, mis oleks juhtunud, kui ma oleksin keeldunud raamatut Kolessovile kinkimast.

      Kuidagi iseenesest juhtus, nähtavasti üha kestva jutuajamise tõttu, et ma läksin koos külalistega välja. Kõik see aeg, mis me trepist alla tulime, Kolessov naeris ja rääkis õnnelikult, et ta oli neid „Tasaseid rohumaid” ammu otsinud ja nüüd lõpuks tuli juhus appi.

      Nende mõne tunniga, alates hetkest, mis ma poest tagasi tulin, ja hiljem Kolessovit vastu võtsin, oli väljas täiesti pimedaks läinud. Õu oli tühi. Trepikoja СКАЧАТЬ