Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teise korruse aknasse ilmus taat väljaveninud maikas, kondise tätoveeritud õla ja hallide krussis rinnakarvadega. Ta valas mu üle sõbraliku roppustevalanguga – niiviisi, et ma mitte ei hauguks talle vastu, vaid astuksin vestlusse.

      Ma selgitasin, et tulen teisest linnast, hädasti on tarvis korterisse pääseda, muidu ööbi või tänaval, aga võtmed on elamukontoris.

      Taat jäi veidikeseks mõttesse, kadus tuppa. Jõudsin juba järeldusele, et ta oli lihtsalt rahuldanud oma uudishimu, kui taat astus trepikojast välja, toppides maikat käigu pealt lampassidega dressipükstesse.

      „Oota siin,” ütles ta ja tatsas käbedasti, sussid jalas, kõrvalmaja poole. Kümne minuti pärast tuli taat tagasi ja mitte üksi. Tema taga löntsis umbes neljakümneaastane korpulentne naine, täpilises kleidis, kõhu ümber must lakkvöö. Paksud kintsud olid sääskedest armutult puretud, mistõttu ta jäi aeg-ajalt seisma ja kratsis kirglikult jalgu. Mulle naeratas ta koketselt, näidates maisiterade sarnaseid kuldhambaid: „Magus naine, sellepärast sääsed armastavadki…” ning tutvustas end seejärel Antonina Petrovnana.

      Terasest ukse taga olid trellid nagu vanglas, paistis väike koridor, põrand kaetud kulunud linoleumiga, ja roostes tünn kirjaga „Liiv”. Sissepääsu juures rippus seinal tulekustuti ja vana poster kräsupäise spanjeli nägu Valeri Leontjeviga.

      Taat lirtsas plakati poole väikese süljeläraka ja lausus sügavamõtteliselt: „Evib kõiki inimese voorusi, välja arvatud tema puudused.”

      Ma ladusin lauale passi, dokumendipataka ja volituse, lootes, et mu tüükas füsiognoomia ei ärata kahtlust. Igaks juhuks selgitasin: „Otse rongi pealt. Loksusin kolm ööd-päeva.”

      Antonina Petrovna libistas kiire pilgu üle dokumentide ja passi – meil oli onuga sama perekonnanimi –, avas seifi, tuulas seal väheke ja tõi lagedale võtmekimbu.

      Ma ütlesin: „Teile vaevanägemise eest” ja ulatasin Antonina Petrovnale kommikarbi. Viinapudeli andsin ma taadile, ning sõnadega „Seda poleks küll vaja olnud” libistas ta selle taskusse, mispeale püksid liitrise raskuse all kohe alla vajusid.

      Antonina Petrovnalt sain ma teada, et keegi ei ole eelmise elaniku surmast telefonifirmale veel teatanud. Ta soovitas telefoni alleshoidmiseks sinna pöörduda ja võlg kiiresti ära maksta.

      Maja, kus onu oli elanud, räämas viiekorruseline hruštšovka sangarlike široninlaste4 nime kandval tänaval, seisis päris linna servas, otse vett täis lastud ja sootarna kasvanud liivakarjääri juures. Kui poleks istutatud papleid, libisenuks maja mõne aasta pärast kindlasti nõlvast alla. Ma vajusin tujust ära, kui rehkendasin, kui palju võiks nii ebasoodsa asukohaga korteri eest saada.

      Kõndides Antonina Petrovna kannul mööda jalgrada, möödusin jutlevast paarist – mehest ja naisest, mõlemad keskeas. Minuni lendas lausekatke: „Ma kisuksin Jeltsini, selle litapoja, ise konksudega ribadeks.” Aga naine lisas: „Ja mitte ainult teda.”

      Mees oli suure kondiga, liha-piimatõugu, rünnakule sööstva kiilaspeaga. Lisaks žestikuleeris ta pika paberirulliga sõjakalt. Naine surus rinnale mingisugust aiatööriista – metallist otsakule oli riidetükk ümber mähitud. Naine nägi välja nii, nagu oleks suvilast tulnud – pleekinud tuulejope, pearätt. Jalgade juures seisis kott, millest paistis plastpudel.

      Trepikoda paljastas haledas irves kaks teineteise vastas istuvat vanamutti, kes olid otsekui paar lagunenud hammast. Ennetades nende uudishimu, ütles Antonina Petrovna: „See on kadunud Vjazintsevi vennapoeg.”

      Mulle tundus, et ka lobisev paarike märkas meid – naine keeras pead, aga mees vahtis niigi meie suunas. Mees jäi hetkeks vait, seejärel asus rulliga veelgi hoogsamalt vehkima, ilmselt kavandades erupresidendile järgmisi hukkamisviise.

      Me ronisime viiendale, viimasele korrusele. Antonina Petrovna rebis plastiliinist plommi niidi otsast maha. Viskasin paberile allkirja ning Antonina Petrovna, soovinud mulle edu, põntsis trepist alla.

*

      Kõigepealt lukustasin end kemmergusse ja kergendasin keha päev otsa kogunenud vaevast. Vett tõmmates mõtlesin, et nüüd olen korteri ära märgistanud nagu loom. Seejärel vaatasin oma kahetoalise valduse üle.

      Telefon ei töötanud. Aknad olid talvest saati kinni kleebitud paberiga, mille ma kohe maha katkusin, ja tõmbasin elutoas rõduukse pärani, et kopituse lehka välja tuulutada.

      Horisont roosatas, madal päike oli muutunud venivaks munakollaseks. Tugev tuul tekitas lendamise tunde, mida võimendasid kauged, kusagil karjääri ja maantee taga seisvad kõrghooned. Mu viies korrus tundus asuvat ühel joonel nende katustega. Piki rõduäärt kulgesid pesukuivatustraadid ja neil rippusid rünte meenutavad puust pesupulgad. Lõhki kuivanud piirde ümber oli tihedalt põimunud metsviinapuu.

      Onu eluase oli üldiselt mulle meele järele. Esikusse oli kleebitud omaaegne moeröögatus – telliskivimustriline tapeet. Elutoas laiutasid lahtikäiv diivan, kaks tugitooli, messingist jalaga põrandalamp, kohvilaud ja kirsipuuvärvi sektsioonkapp koos lauanõude, kristalli, raamatute ja radioolaga sügavas klaasnišis.

      Uurisin sahtlite sisu, otsides peidetud „aardeid”. Leidsin pataka kviitungeid, karbi ülekullatud teelusikaid, stetoskoobi, tonomeetri ja hunniku kortsus ravimipakke.

      Magamistoas olid peale voodi kirjutuslaud, raamaturiiul ja pähklipruun riidekapp. Leidsin riiete hulgast enda üllatuseks mootorratturi kiivri, piraka haamri ja kulunud veokirehvist lõigatud laiad kummitükid – nende korralikult servatud lapakate otstarve jäi mulle ausalt öelda selgusetuks.

      Seevastu küljelahtrisse oli onu voodilinade ja rätikute vahele peitnud kaks pornograafilist ajakirja, mõlemad tundmatus Euroopa keeles, võib-olla hollandi või rootsi keeles. Mõtlesin kribeleva südamega, et onu Maksim võis küll olla väga üksildane.

      Veel rängemalt mõjus mulle vannituba. Seal lebas kraanikausi serval peegli ees, hambaharja ja pastatuubi kõrval, habemeajamisnuga, mille teral olid kuivanud karvad – kõik, mis onu Maksimist järele oli jäänud…

      Köök oli kitsuke, ruumi jätkus vaevalt pliidile, Severi külmikule, lauale, taburettidele ja kapile kraanikausi kohal. Aknalaual seisis tilluke kaasaskantav televiisor.

      Ehkki korter ei paistnud lootusetu, vajas ta kahtlemata remonti. Ma hindasin mõttes oma jõudu ja oskusi ning tõdesin, et üksinda ma tapeedi ja kohati pudenenud plaatidega toime ei tule, tuleb palgata töölisi, et korter omandaks kaubandusliku välimuse.

      Ma küürisin vanni hoolega soodaga, pesin ennast roosa seebikilluga, mille koukisin kraanikausi küljest lahti. Onu köögivarudes leidus makarone, sairakonserve ja purgiherneid. Tegin õhtusöögi meeldivamaks „Igavese kutse” teab mitmenda seeria vaatamisega.

      Magasin elutoas lahtikäiva diivani peal. Ehkki ma olin väsinud kui ront, ei tulnud und tükk aega. Mulle ei andnud rahu mõtted väljalülitatud telefonist, ilma milleta läheb korteri hind kindla peale alla, ja veel painas unistus, et kohe ilmub välja helde ostja, kes ei vaevu tingima, vaid pakub mulle kohe nii umbes kuus tuhat. Aga seejärel kujutlesin ma halba ostjat, ihnsat ja kavalat, kes üle kolme ei anna ja kipub tüssama. Ma vähkresin ja kiristasin hambaid.

      Hommikul jõin teed ja tõttasin sidejaoskonda, millele olin juba eile ümbruskonnas ringi uidates silma peale pannud. Helistasin kaugekõnepunktist koju ja andsin isale aru tehtud tööst.

      Sealsamas postkontoris küsisin ma, kus asub kohalik automaattelefonijaam. Olin end ilmaasjata valmistanud ette mingiteks raskusteks. Mulle anti välja kviitung, СКАЧАТЬ