Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova страница 2
Название: Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss
Автор: Katariina Krjutškova
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949336425
isbn:
Jevgeni on rõõmus. Ta sai just Kosmose R-kioskist pudeli limonaadi ja paki hügieenisidemeid. Nendega poseerib ta nüüd fotograafidele. Miks peaks nooruk oma nägu varjama? Kõik teevad ju nii: karjuvad „Rossija!” ja krabavad, mida aga saavad. Järgmisel päeval on Ženja üle-eestiline staar. Kuulsaim laamendaja. Ajalehtede kaanepoiss.
26. aprillil 2007 kell 14.31 oli pronkssõdur valge telgi all. Ees seisid rahutused, mille tagajärjel lõhenes Eesti ühiskond rahvustunnuse järgi. (Erakogu)
KIIRESTI STAAPI!
26. aprilli õhtul aastal 2007 läks Jaak Aaviksoo rahulikult magama. Ministeeriumist ega politseist polnud keegi talle helistanud ega öelnud, et Tõnismäel olid asjad käest ära läinud juba kella 21.30 paiku.
Aaviksoo ärkas peaminister Andrus Ansipi telefonikõne peale. Kolleegi häälest ei kostnud paanikat, kuid siiski midagi sellist, mida on raske sõnadesse panna. Vaja on kiiresti koguneda. „Olgu, tulen. Saame hakkama.”
Selleks ajaks töötas juba kolm juhtimisstaapi: Põhja politseiprefektuuris, kaitseministeeriumis ja Kaarli kiriku kõrval. Pühakoja juures juhtis vanast politseibussist vägesid politseiameti toonane peadirektor Raivo Aeg.
Politseiprefektuuri juhtimiskeskusesse Pärnu maanteel sõitis Aaviksoo läbi kesklinna. See, mida ta seal nägi, tekitas ühtaegu üllatust ja viha. Ometi oli kõik mingil määral isegi ootuspärane. Midagi sarnast oli ta näinud välismaal. Toimuv tundus natuke sürrealistlik ja võõras.
Aaviksoo jõudis staapi kesköö paiku, Ansip mõni hetk hiljem. Miks tema alles pärast keskööd Pärnu maanteele jõudis? Kus viibis peaminister ajal, kui kesklinnas juba ammugi põletati ja lõhuti? Raamatu autoritega vestelnud luureallikas märgib, et „Ansip ei olnud sel ajal kõige paremas seisus”. Tal oli raske midagi otsustada, sest varasemad kuus-seitse jõuorganitest tulnud kavandit oli valitsus puha sahtlisse susanud, ilma et oleks võtnud mingit seisukohta. Selleks hetkeks, kui valitsusjuht tol ööl viimaks prefektuuri jõudis, oli ta end koguda jõudnud ning tema meel oli vankumatu: monument on vaja Tõnismäelt kohe minema viia, saagu mis saab.
Prefektuuri kolmandal korrusel saab reaalajas ööpäevaringselt ja 365 päeva aastas jälgida Tallinna kesklinna piidlevate turvakaamerate pilte. Paras kaos.
Kriisikomisjoni pidi juhtima siseminister, kuid peaminister võttis Pihlilt ohjad kiiresti üle. Inimeste stressitaluvus on väga erinev. Aga kui Kanal 2 uudistetoimetaja Erki Berends helistas kella ühe paiku öösel kaitseministeeriumi toonasele avalike suhete juhile Madis Mikkole ja palus mõnda kõrget riigiametnikku kaamera ette mürglit kommenteerima – keegi ei andvat näole ega võtvat telefoni –, saadi just Pihl nõusse.
27. aprilli varahommikul mõni minut pärast monumendi teisaldamist. Töömehed olid sidunud pronksmehele kollase paela kaela ja jalgade ümber ning tõstnud ta autokasti. See käis kiirelt, sest kuju ei olnud aluse peal kinni. (Erakogu)
„Seal oli üldse neli-viis inimest, kes püüdsid olukorda ohjeldada ja ratsionaalseid otsuseid vastu võtta,” ütleb Aaviksoo. Staabis viibisid veel kaitseväe juhataja Ants Laaneots, politseiameti peadirektor, siseministeeriumi inimesed, kriisikomisjon ja mõned kantslerid. Otsuseid langetati eri tasemetel. Iseasi, kuidas nendeni jõuti. Kriisikomisjon töötas formaalselt Pihli juhtimisel, peaminister ja valitsus telefoniistungi vormis.
Ansip oli juba aasta otsa rääkinud, et Tõnismäelt peab okupatsiooni sümboli kiiremas korras minema viima. Nüüd ta enam ei kahelnud: „Me ei saa ometi lubada olukorda, kus tallinlased hommikul ärgates näevad, et kõik peale pronkssõduri on segamini pekstud!” See oleks poliitiline enesetapp. Nii ei ole lihtsalt võimalik!
Ei jäänud muud üle, kui tuli saada Ansipi otsusele valitsuse kõikide liikmete heakskiit. Mõned inimesed tabati õige huvitavates paikades. Kusagil Saksamaa hotellis magas haridusminister Tõnis Lukas, kelle telefon oli välja lülitatud. Helistati siis hotelli ja paluti Eesti minister äratada – kodumaa kutsub. Ansipist kiirgas kindlustunnet. Pärast mõnetunnist nõutust ei kaotanud peaminister kordagi enesevalitsust ega näidanud välja nõrkust, kuigi kindlasti oli ka tema omal moel mures.
Kõige raskem küsimus oli, kuidas pronkssõdur Tõnismäelt seaduslikult minema viia. Kuna monument asus Tallinnas ja oli justkui linna oma, tuli juriidiliselt tagada, et linnavalitsus ei nõuaks hiljem kohtus mälestusmärgi tagasiviimist. Politseiprefektuuri staabis arutati õiguslikke detaile kuni selleni välja, et ei tekiks võimalust lõpuks kedagi vangi panna. „Kujutage ette, kui kohus oleks teinud tagantjärele otsuse, et pronksmehe peab uuesti Tõnismäele püstitama. Sel juhul tulnuks asjad kokku pakkida ja koju minna,” muigab Aaviksoo.
Hirmu leevendas sõjahaudade kaitse seadus, mille riigikogu oli juba sama aasta 10. jaanuaril vastu võtnud ning president päev hiljem välja kuulutanud.
Seadus lubab ümber matta säilmed, kui hauad asuvad ebasobivates kohtades. Ebasobivateks kohtadeks loetakse pargid, haljasalad ning hooned väljaspool kalmistuid, massiürituste toimumise kohad, haudadega mitteseotud rajatiste ümbrus ning muud paigad, kus ei ole võimalik sõjahaudu väärikalt kohelda.
Kuid otsustajaid vaevas teinegi pakiline küsimus. Mis juhtub siis, kui mõni nädal varem valijatelt 18 000 häält saanud Edgar Savisaare toetajad hakkavad mööda Lasnamäe kanalit linna poole valguma? Selle vältimiseks oli küll juba eelnevalt korduvalt läbi mängitud mitmekümne tuhande märatseja taltsutamine, aga kuidas see tegelikkus välja hakkab nägema, ei osanud keegi arvata.
KIILUD ALLA JA KASTI
Nagu Tõnismägi, nii oli ka kaitseministeerium ümbritsetud kaameratega. Kella ühe paiku anti prefektuuri juhtimiskeskusest ministeeriumi staapi telefonitsi teada, et nüüd on kohe vaja hakata pronksmeest teisaldama. Kuna monumendi teisaldamist oli vaagitud juba 2004. aastast saadik, olid ametnikel vajalikud telefoninumbrid käepärast.
Inimeste ja masinate leidmine, et pronkssõdur Tõnismäelt minema toimetada, oli kaitseministeeriumi õlul. „Jätame detailid välja, kes kellele ja kuidas helistas,” vidutab Aaviksoo silmi.
Valitsuse formaalne otsus kinnitati erakorralisel istungil, mis algas kell kolm varahommikul, see kestis algatuseks nelikümmend minutit. Seejärel tehti pikem vaheaeg. Istungi algusega sünkroonselt paigaldati pronksmehele kiilud alla ja tõsteti monument köitega veoautole. Nelikümmend minutit hiljem alustati müüri lammutamist. Istungi pausi ajal viidigi pronkssõdur Tõnismäelt ära. Kell 8.05 helistas ministeeriumi avalike suhete juht Madis Mikko kaitseministrile ja andis teada, et plats on puhas.
RAHAS EI OLE KÜSIMUS
Lustrumi lammutus- ja koristusfirma juhi eelmine õhtu oli veninud pikaks. Ta oli poole öö ajal tulnud sünnipäevalt, keeranud end kodus magama ega teadnud Tallinnas toimuvast mässust midagi. Kui kaitseministeeriumist helistati ja öeldi, et olgu mees kohe rivis ja leidku silmapilk kopamees, mõtles ta esiti, et temaga tehakse rumalat nalja. Sõduri võimalik teisaldamine oli Lustrumiga küll kokku lepitud, aga nii kiiret asjade käiku ei osanud firma juht oodata. Pärast seda, kui ministeeriumist oli helistatud, tuli kõne ka peaminister Ansipilt, kes kinnitas üle juba kuuldu. Öeldi, et tasu pärast pole Lustrumil vaja muretseda.
Aastaid hiljem ei tee Lustrumi juht Taavi Lass usutluses Eesti Päevalehele saladust, et sellist paanikat nagu tookord polnud ta eales enne kellegi hääles kuulnud. „Vesi oli ikka nii ahjus: davai, tule nüüd СКАЧАТЬ