Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ enam NLKPga tegemist ei tee. „Seepeale öeldi, et Kukk on mentally ill. Tegelikult ei olnud ta mingi ill,” sõnas Ilomets mõrult.

      Aasta lõpuks oli Jüri Kuke jalgealune läinud juba nii tuliseks, et 28. novembril 1978 otsustas parteibüroo lugeda ta NLKPst väljalangenuks. Kaks päeva hiljem kogunes keemiaosakonna algorganisatsioon uuesti Kuke personaalküsimust arutama. Koosolekut juhatas parteibüroo sekretär Mari-Liis Allsalu, protokollis tudeng Ansip.

      „Üldkoosolek, kuulanud ära informatsiooni Jüri Kuke personaalküsimuse kohta, otsustas ühehäälselt (poolt 17, vastu 0) lugeda Jüri Alberti poeg Kukk väljalangenuks NLKP ridadest kui parteiga tegelikult sidemed kaotanu NLKP põhikirja punkt 8 järgi. Sm Kukk personaalküsimuse arutamise juures ei viibinud, ehkki koosoleku toimumise aeg ja koht olid J. Kukele teatavaks tehtud kirjalikult,” kirjutas tulevane valitsusjuht.

      Eriarvamusi ja vastuväiteid ei olnud. Samas, nagu ütleb Kuke toonane tuttav Ilomets, olnuks ka kentsakas hääletada väljalangemise vastu. Kukk oli ju ise loobunud parteipiletist. EKP TRÜ komitee heitis Kuke NLKP ridadest välja 1979. aasta jaanuaris. Ülikoolist vallandati ta sama aasta 20. septembril.

      13. märtsil 1980 arreteeriti Jüri Kukk Tartus ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe ja KGB Tartu osakonna juhi Anti Taluri eestvedamisel. Vallimäe töötas hiljem Pärnus juristina, Talur aga pärast KGBd Tartu Lõunakeskuses.

      Protsess Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle toimus 5.–8. jaanuarini 1981 Eesti NSV ülemkohtus. Neid süüdistati nõukogudevastases tegevuses. ENSV ülemkohtu eesistuja oli Asta Tooming, süüdistajaks prokurör Siim Kirsipuu. Kukk mõisteti süüdi ja teda karistati kaheaastase vabadusekaotusega üldrežiimiga parandusliku töö koloonias. Pärast 1980. aasta novembris eeluurimisvanglas alustatud näljastreiki suri Jüri Kukk 27. märtsil 1981 Vologda oblasti kinnipidamiskohtade keskvanglas.

      MALEVALAULUD

      Aasta 1974 töine suvi Leevakul ei jäänud Andrus Ansipile viimaseks korraks üliõpilaste ehitusmalevas osaleda. Juba järgmisel suvel oli ta taas koos õemees Aivo ja õde Eve Osaga Väimelas. Peale sugulaste olid rühmas veel Andres Alari, Andruse tulevane abikaasa Anu, Urmas Kallas, Leino Lepp, Aare Kullus, Helle Loho ja Elle Meesak.

      1976. aasta suve aga veetis Ansip, ülikooli füüsika-keemiateaduskonna teise kursuse tudeng, Raplamaal, olles Vigala EÜE rühma komandör. Rühma kuulusid teiste seas Anu Ansip, Indrek Ilomets, Mart Kadastik, Raimu Hanson, Toomas Abner, Rein Volt, Ruth Alaküla ja taas Aare Kullus.

      Tiit Pruuli ja Indrek Ilometsa loodud EÜE koduleheküljele laadis Anu Ansip üles Vigala rühma laulu, mis Anu mäletamist mööda oli alljärgnev.

      Vigala 1976: Tiit Pruuli koostatud EÜE koduleheküljel avaldatud foto, mille kohta ajakirjanik Raimu Hanson, üks pildil olijatest, on kirjutanud veebiküljele selgituse: „Esireas vasakult: Sven Kullus, Mart Kadastik (Kats), komandör Andrus Ansip, Indrek Ilomets (Undruk), Rein Volt (Kapsas), Margus Hanson (Mason) ja Urmas Kallas. Teises reas vasakult: Ruth Alaküla (Suur Klaver), Ela Eelhein (Väike Klaver), arst Anu Ansip, Raimu Hanson (Kõvamuskel), Karin Abner (Kai), Ülle Kadastik ja võib-olla Karin Kõll. Kolmandas reas vasakult, käsi päikese kaitseks silmade kohal: komissar Andres Alari (Vaalake), Toomas Abner (Toobner), Aare Kullus (Dotsent, Dotsu) ja Juta Freirik. Püsti rühma lipuga: Jaan Ingo. Kes on pildi teinud, ei tea.” Foto on avaldatud aadressil eue.ee

      Murukarva jakid on meil,

      sinivalged mütsid.

      Tuulekaitseks tuharail meil

      väljavenind püksid.

      Ei me taha paremaid,

      maskid võtku suvi.

      Vigalas kõik oleme vaid

      vabamad kui tuvid, kui tuvid.

      Uhke valmib karjale laut,

      paika pandud tropid.

      Meid ei häiri pikne, ei pauk,

      porist paksud sokid.

      Ei me taha paremaid.

      Valitsusjuhi abikaasal näib hea mälu olevat, sest ta on Vigala malevasuve meenutades kirjutanud EÜE veebiküljele veel ühe vallatu laulu sõnad. Seda olevat eriti hoolega laulnud Indrek Ilomets.

      Veri on

      maas ja mäda on õhus.

      Musttuhat kolli lööb tantsu mu kõhus.

      Minu varvastel sõtkub üks siga

      ja küsib, mis tervisel viga.

      Karjeristid kõik karjuvad võidu

      ja Brežnev tegi veel ühe sõidu.

      Naised kõik seisavad viinerisabas.

      Mind veel üks lits oma kehaga rabas.

      Konid kõik haisevad tuhatoosis.

      Sinu hinge näen punases roosis.

      Kus on mu Herakles, ma teilt nüüd küsin.

      Täitsa läbi, kui vastust sinagi ei tea.

      Unes ma nägin jumalat ja mulle ütles ta:

      ülehomme läeb lõhki me emakene maa.

      Täna-homme on viimased päevad.

      Armastagem ja joogem siis maha end koos.

      IDEALISTLIK MAJANDUSMEES

      Andrus Ansip oli 1980ndate keskpaigas täis teotahet ja indu püüelda uue, kõrgema ja kaugema horisondi poole. Ta katsetas äriajamist. Lillesibulate ja kapsaste kasvatamise biznes plan oli tal õnnestunud suuremate tõrgeteta. Seda on Ansip palju aastaid hiljem heldinult meenutanud kui esimest tõelist käeproovimist päris äris. Ärile aitasid kaudselt kaasa Andruse abikaasa Anu sugulased Põhja-Ameerikas, kellelt noor pereisa sai kapitalistliku ettevõtluse esimesed praktilised õppetunnid.

      Ühel 1985. aasta sügispäeval teatas Ansip oma senisele ülemusele, laborijuhataja Vello Pällinile, et tema läheb nüüd laborist ära – parteitööle, rajoonikomiteesse instruktoriks. „Tagantjärele olen mõelnud, et Ansipist oligi rajoonikomitees rohkem kasu. Tema oli majandusmees. Minu meelest püüdis ta seal tõepoolest kohalikke tööstusettevõtteid ja majandeid arendada, et kõikide inimeste elu paremaks läheks. Ta oli ses suhtes omamoodi idealist,” leiab Pällin.

      Ansipi lahkumine ei tulnud ootamatult. Töö üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi laboris oli küll huvitav, aga kahe lapsega perekond vajas suuremat sissetulekut. Kuigi labor tegi ka lepingulisi töid – instituut töötas koos ühe kolhoosiga välja preparaadi kartuli lehemädaniku vastu –, ei olnud see stabiilne palgalisa.

      Pealegi hakkas laboritöö pikkamööda tervisele. Sageli lõpetas Ansip õhtul töö näriva peavaluga. „Kui kärbes lendas reaktorist üle, kukkus ta surnult põrandale. Kollane indikaatorpaber värvus hetkega punaseks,” mäletab Ansip.

      Noor NLKPlane Andrus Ansip, kes töötas ÜMPI laboris muuhulgas välja lehemädanikuvastase preparaadi, ei rahuldunud 1985. aastal enam teaduritööga. (Perekond Osa erakogu)

      Tartu toonase valumehaanikatehase direktor Heinrich Kaio tuli noorele pereisale appi tasuvamat tööd otsima. Ta ütles Ansipile, et tema võimetega inimene oleks kusagil mujal juba ammu direktor. Ansipile pakuti esmalt Tartu aparaaditehase arvutibüroo juhataja kohta. Seal töötas 40 programmeerijat ja Ansip keemikuna pidanuks nende ülemus olema. „Mul ei olnud seal ühtki jalatäit maad tuttav ja sellepärast loobusin tööpakkumisest,” rääkis Ansip Kuku külalisesaates.

      Siis СКАЧАТЬ