Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kirjutati kõnesid, kirju ja artikleid. Mina kirjutasin ka. Need kõned olid teravad ja huvitavad,” kirjeldas Ansip oma parteitöö karjääri algust.

      TOOTVALT TÖÖLT PARTEITÖÖLE

      19. detsembril 1985 sai Ansipist EKP Tartu rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktor. Sellel ametikohal teenis ta 200 rubla kuus. Rajoonikomitee tublimad ametnikud said paar korda aastas ka preemiat.

      Instruktori ülesanne oli juhendada asutuste, sovhooside ja kolhooside partorge. Instruktor ja kohalik partorg korraldasid „kohtadel” koosolekuid. Töökollektiiv kutsuti kokku ja kõneldi nii praktilistest, majandiga otseselt seotud asjadest kui aeg-ajalt ka ideoloogilistel teemadel. Töö oli mugav, konti ei murdnud: koosolekute protokollide vormistamine, oma valdkonna asutuste ja sovhooside-kolhooside inspekteerimine. Vahetevahel. Sageli ei olnud hommikul kella üheksast õhtul kella viieni midagi teha.

      Andrus Ansipi endine kolleeg Tartu rajoonikomitee päevilt Maie Niit, hilisem Otepää lihatööstuse üks omanikest, ütleb, et elu oli siis väga praktiline. „Nii küll ei olnud, et majandis tuldi kokku ja loeti Brežnevi tsitaate,” sõnab ta. Instruktoritel polnud asutuste juhtide üle võimu, kuid kohapeal toimunud koosolekutest pidid nad ikkagi osa võtma.

      Sel ajal toimetati päevakaupa, kõrgemalt poolt tulnud korralduste ootuses. Elu tahtis elamist, töö tegemist, plaanid täitmist. Ansip ihkas juba tol ajal silma paista, olla esirinnas. Ta oli püüdlik ja soovis kuuluda paremate sekka. „Ükskord lõi ta kolleegid pahviks, kui kultuuriteemalisel arutelul teatas, et kõike saab raha eest. See mõtteavaldus on mulle siiani meelde jäänud. Mõtlesin, et raha eest ei saa osta elementaarset viisakust. Raha eest ei saa osta kaastunnet ega hoolivust. Raha eest saab küll kalli pileti Pavarotti kontserdile, aga see on kõigest väike osa kultuurist,” meenutab Niit.

      EDENEMISE NIMEL AGRONOOMIKS

      Ettepaneku võtta Ansip rajoonikomiteesse tööle tegi teine sekretär Vladimir Bahmatov. Vastuväiteid ei olnud. Noormehe varasem tegevus ja taust olid olnud laitmatud. Ka Ansip ise oli huvitatud rajoonikomiteesse minekust.

      Ta erines teistest töötajatest. Enamikule oli rajoonikomitee töökoht nagu iga teinegi. Ansip oli teistmoodi: temal oli kõik alati korrektselt ja õigel ajal valmis. Aruanded vormistatud, vajalikud koosolekud peetud ja protokollitud. Mingeid pahandusi tal polnud, etteheiteid tema tööle samuti mitte.

      Aastail 1987–1989 õppis Ansip isegi agronoomiat Eesti põllumajandusakadeemia kaugõppes. Ja sugugi mitte selleks, et saada kõrgharitud vilja- või kartulikasvatajaks, vaid parteiredelil edenemiseks. „Kui kolleegid küsisid, miks Ansip juba ühe kõrghariduse omandanuna äkki uuesti EPAsse agronoomiat õppima läks, vastanud Andrus, et muidu ei saavat ta kuidagi rajoonikomitee esimeseks sekretäriks. Sel ajal olid rajoonikomiteede tipus enamasti põllumajandusharidusega inimesed,” märgib Ansipi kunagine ülemus, Tartu rajoonikomitee tookordne esimene sekretär Leonhard Puksa.

      Ansip ise on hiljem Maalehes seletanud oma õppima minekut põllumajandusülikooli hoopis teistmoodi. Tema sõnul oli EPAsse astumine pigem hariduses olevate lünkade kõrvaldamine. „Ma ei sidunud seda tulevase erialaga. See oli suguvõsa surve. Suguvõsas oli palju agronoome – vend, äi, ämm. Äi töötas kunagi Tartu põllumajandusvalitsuse juhatajana. See kajastub ka igapäevaelus. Jaanipäeval tehakse tuld, pärast minnakse järve äärde jalutama. Ja siis tõmbab keegi sugulastest ühe kõrrekese välja ja ütleb: see on Alopecurus pratensis – aas-rebasesaba. Ja sa ei tea mitte midagi sellest asjast, ei saa seltskondlikus vestluses osaleda,” kurtis Ansip.

      Põllumajandusülikool jäi Ansipil pooleli. „Kui tegin eksamit või kursusetööd masina-traktoripargi ekspluatatsioonist ja pidin seal projekteerima seafarmi sõnnikutransportööri, tundsin, et see pole ikka päris see, mis mul elus peaks vaja minema. See oli üks väheseid neljasid, mis ma EPAs sain,” lisas valitsusjuht usutluses ajalehele.

      LAUDAST OSAKONNAJUHATAJAKS

      Partei rajoonikomitee aparaat, kuhu Ansip kuulus, tegeles eripalgeliste asjadega. Näiteks jälgisid instruktorid süstemaatiliselt ajakirjandust ja tegid koosolekutel loetust kokkuvõtteid. Ajakirjade ja ajalehte lugemise kõrval pidid instruktorid hoolitsema parteiliikmete juurdekasvu eest.

      Ent kontrollida tuli sedagi, ega töökollektiivid plaanitäitmise tuhinas Nõukogude riiki alt ole vedanud. Töö mahtusid näidati mitmel pool tegelikust suuremana. Harvad ei olnud juhud, mil toodangu kaalu suurendamiseks piima hulka vett valati. Pettus tuli muidugi kiiresti välja, aga sellest ei õpitud.

      Vahetevahel pidid tubast tööd tegevad instruktorid ka rahva sekka minema. 10.–17. aprillini 1986 toimus Tartu rajoonis nn karjanädal. Kuna laudas töötavad inimesed nägid juhte harva, kupatati parteitöötajad lautadesse. Muidu ei saavat rajoonis piima- ja lihaplaani täitmises korda majja.

      Selliste probleemidega tegeleski Ansip pisut üle aasta. Olgem ausad, tema staatus ei olnud eriti ahvatlev. Sestap püüdis ta pälvida ülemuste tähelepanu ja soosingut.

      Kolmekuningapäeval 1987 edutatigi Ansip karjääriredelil pulga võrra kõrgemale. Temast sai EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja. Nüüdsest oli ta otsene ülemus komitee esimene sekretär Peep Tarre.

      1987. aasta kolmekuningapäeval sai Andrus Ansipist EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja. Ühtlasi pidi orgosakond aru andma ka KGB kohalikule töötajale. (Riigiarhiiv)

      VORSTIST PUSKARINI

      1987. aasta alguses jätkus ühiskonnaelu kõikide alade liberaliseerimine. Veebruaris kirjeldas ENSV plaanikomitee osakonnajuhataja Edgar Savisaar ajakirjas Vikerkaar oma visioone uutmise arengust. Selle kohaselt tuleks „uuenduse toetuseks luua klubid, mille ülesandeks on akumuleerida ideid, propageerida uuenduskurssi ning aidata kaasa avalikkuse kontrollile ametkondade üle. Eestvedajaks peaksid olema partei rajoonikomiteed”. Savisaare arvates pidanuks seda protsessi Eestis juhtima uuendusmeelsed parteilased koos uuendusmeelse ajakirjandusega.

      Üks uutja võinuks tema meelest olla just Andrus Ansipi taoline inimene. Aga Ansip vaikis. Tema ja ta osakonna üks olulisemaid kohustusi oli „kohtade” parteikoosolekutel osaleda ning sealset meelsust juhtida. Ühtlasi pani EKP Tartu rajoonikomitee büroo osakonnajuhatajatele ja parteiorganisatsioonide sekretäridele südamele, et nood töötaksid eriti aktiivselt parteitu aktiiviga. Suuremat tähelepanu tuli pöörata distsipliinile. Veel pidi Ansip hea seisma partei liikmemaksude õigeaegse laekumise eest.

      Rajoonikomitee võitles ka joomarlusega. Alkohoolsete jookide müük oli küll vähenenud, kuid samal ajal oli kasvanud suhkru ostmine, eriti Peipsi ääres. Nii kohustati Ansipit peale kõige muu jälitama sibulavenelastest puskariajajaid.

      Teatavasti halvenes olukord tarbijate varustamisel liha- ja vorstitoodetega pidevalt. Peamiseks süüdlaseks peeti Tartu agrotööstuskoondise juhti, hilisemat kinnisvaraärimeest Mart Avarmaad. Ansip pidi kontrollima sedagi, kas ja kuidas vorst-liha poodidesse jõuab.

      KGB ABIGA NATSIONALISTIDE VASTU

      Orgosakonna juhatajal võis olla veel üks, märksa valgustkartvam, kuid vorstivaraste tabamisest olulisem kohustus: ta pidi aru andma KGB osakonna kohalikule töötajale. Tundlikumaid teemasid käsitlenud koosolekutel viibis ka Tartu KGB tuntud töötaja Albert Gektor (Hektor). Seda kinnitab protokoll 15. jaanuarist 1988, mil rajooni põllumajandusettevõtete parteisekretäridega peetud koosolekut juhatas Ansip.

      Rajoonikomitee sekretär Maie Nisu tutvustas esmalt EKP keskkomitee antud suuniseid. Tema sõnul СКАЧАТЬ