Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Olime kõik selle üle kurvad. Vanemate jutust mäletan, et noorena olevat tema elu kõigiti korras olnud. Jamad hakkasid alles siis kui ta veterinaariat õppima läks. Mõne ajaga muutus hea tervisega elurõõmus mees hoopis teiseks inimeseks. Kõigepealt käis ta viis aastat ülikoolis, pärast seda kaitses kandidaadikraadi, siis doktorikraadi, kulutades nii kümme aastat elust õppimisele. Ja usu, see ei olnud talle sugugi kerge. Ülikooli ajal viibis ta korra isegi vaimuhaiglas, sest ajud ei pidanud sellisele pingele vastu ja kuumenesid üle. Neljandal kursusel oli tal vasak käsi kipsis, sest üks hobune, keda ta ravida üritas, andis talle sellise tou, et vaene mees lendas oma kümme meetrit ja maandus siis pasahunnikus. Kuid ta oli sitke vend ega andnud veel sellepärast alla. Viiendal kursusel oli tal jälle hobustega tegemist ja pärast seda veeres ta pool aastat ratastooliga ringi. Lõpuaktusele läks ta küll omil jalul, kuid värske diplomiga lavalt tulles kukkus trepilt ja käis neli kuud kipsis kaelaga ringi. Aastaid hiljem oli ta juba ettevaatlikum ja kogenum ning teda võis sageli isegi ilma kipsita kohata. Kui ta meil külas käis, siis nägi küll põdur välja, aga kipsis ei olnud kordagi”

      Svenile selline jutt ei meeldinud.

      „Kas sa täna midagi heledamas valguses ka näed või on must masendus sind täielikult haaranud?”

      „Mis ma parata saan, kui elu selline on.”

      „Hea küll, sul on vahest isegi õigus, kuid võib hakata ju väikeloomaarstiks.”

      „Vahet pole. Sellesama tuttava poeg otsustas järgida peretraditsiooni ja õppis samuti veterinaariat. Et mitte korrata isa vigu, spetsialiseeruski ta väikeloomadele. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Küll teda puresid alailma koerad ja küünistasid kassid. Pidevalt tehti talle kõiksuguste taudide vastu süste. Ja loomakliinikus ei teeninud ka suurt midagi. Naise nõudmisel tuli tal lõpuks ikkagi minna kolhoosi tõpratohtriks.”

      „Ja mis selles siis halba oli?”

      „Vaat oli küll. Oma töö pärast kaotas ta naise ja lapsed, paljud sõbrad jätsid temaga suhtlemise ning ta langes täieliku põlu alla.”

      „Kuidas?”

      „Tema töö kestis kakskümmend viis tundi ööpäevas. Alatasa helistati talle öösiti ja kutsuti lauta poegimist vastu võtma. Muidugi hakkas selline eluviis ta naisele närvidele käima. Kodus olid kõik tööd tegemata ja maja lagunes.”

      „No aga teenis ta ju hästi.”

      „Seda küll,” ei vaielnud Mike vastu, „kuid kuna elu hakkas allamäge veerema, siis jõi ta enamuse teenistusest maha. Lõpuks sai temast üle küla valvejoodik. Täis peaga ajas ta oma autoga alla kümneid kasse ja koeri. Need ravis ta hiljem muidugi tasuta terveks. Miilitsas oli ta tuntud nägu ja lõpuks ei peetud teda enam isegi kinni, sest kolhoosi esimees keelas temalt lubasid ära võtta. Muidu oleks majand lihtsalt ilma tõpratohtrita jäänud. Ja üldse, kas sa ka tead, kui rõvedaid asju loomaarst tegema peab?”

      „Sa kindlasti räägid mulle?”

      „Kui sa tahad?”

      „Räägi, räägi, see jutt on päris naljakas.”

      „Ütle, oled sa tõesti nõus käe lehmale tagant sisse suruma ja seal sobrama?”

      „Sellega harjub, inimene harjub kõigega.”

      „See mees harjus ka kõigega ja see talle saatuslikuks saigi. Temast levis alati sellist haisu, et kõik, kes lähedusse sattusid, hoidsid hinge niikaua kinni, kuni ta ohutusse kaugusesse jõudis. Tema ise, tema kodu, auto ja isegi lapsed ja naine haisesid sõnniku järele. Nii juhtuski, et kui mees ükspäev koju tuli, leidis ta eest naise kirja, kus too teatas oma kaasale, et temal on sellest pasast kõrini ja ainuke lahendus on lahutus.”

      „Mis sellest kutist siis sai?” tahtis Sven teada.

      „Paar aastat tagasi virutas üks pull talle igavese litaka, mispeale mees oli kolm päeva koomas. Pärast tervenemist ei tundnud teda enam äragi. Obadus oli ta ajud paika põrutanud. Mees jättis loomaarstiameti sinnapaika ja hakkas ärimeheks. Nüüd on ta igati edukas ja lugupeetud isik, isegi naine tuli tema juurde tagasi ja sünnitas veel kaksikud pojad.”

      „Selge. Nii et sina loomaarstiks ei hakka?”

      „Ei iial!” oli raudne vastus.

      „Siis pole sinuga midagi rääkida.”

      „Ma mõtlen võib-olla midagi muud välja.”

      „Anna siis mullegi teada.”

      „Teeme nii.”

      „Head aega.”

      „Jah.” Mike pani toru hargile.

      Riigikaitseosakond

      Hommik oli vihmane ja kõle. Isegi kohv ei suutnud uimast pead erksamaks muuta. Söömisest ei tasunud rääkidagi. Mike ei saanud aru, kuidas just nüüd, kui oli saabunud suvi, ilmad nii kehvaks said minna. Igatahes ei olnud alanud päevalt palju loota ja kui ilm on vilets, siis pole paremat tegevust kui magamine. Mike võttis tassi kaasa, läks susside sahinal tagasi oma magamistuppa ja viskus voodile pikali.

      Ta vahtis lage ja oli oma mõtetega väga kaugel. Naljakas, kui inimene on loid ja uimane, siis hakkavad tema peast igasugused imelikud mõtted läbi jooksma. Neid aina tuleb ja tuleb ning lõppu ei paistagi. Mike oli öösel näinud ebameeldivat und. Seal olid sõbrad koolist, kes temasse põlgliku üleolekuga suhtusid, ja õpetajad, kes teda karmil pilgul vaatasid.

      „Sa oled lootusetu, sündinud juhmard, äbarik, korralike inimeste häbi, saast, kõlupea!” Mida kõike oleksid nad veel öelnud, kui Mike sellest kohutavast painajast virgunud poleks!

      Kas mõjusid eelmise päeva sündmused või oli asi unenäos, igatahes arvas Mike, et on aeg asi ära otsustada.

      „Ülikool, sõjavägi – sõjavägi, ülikool,” ümises ta endamisi. Ülikool oli just nagu tuttavam, mitte just sama, mis keskkool, kuid laias laastus ikkagi teada värk. Sõjavägi – sellest ei teadnud ta midagi.

      Kindlam ja turvalisem oleks niisiis ülikool, aga pikemas perspektiivis vaadatuna – võib-olla sõjavägi.

      Mike väljus mõtetest ja vaatas kella. Pool üksteist.

      „Kui käiks õige Riigikaitseosakonnas ära ja astuks vabatahtlikult teenistusse, niipea kui võimalik,” mõtles ta.

      „Aga miks ka mitte,” ütles ta valjult, et südamesse tikkuvat hirmuvärinat peletada. Otsustatud. Mike viskus voodist välja ja astus riidekapi ette. Ta tõmbas teksad jalga, pani selga särgi ja võttis riidepuult tuulejaki. Haaranud esikust vihmavarju, astus ta uksest välja vihmasele tänavale. Poissi valdas trööstitu tunne. See süvenes veelgi, kui ta Riigikaitse hoone hämarates koridorides vajalikku ust otsis. Lõpuks palus ta abi vastutulevalt aukandjalt, kes siis tulevase kaitseväelase õige kabineti juurde juhatas.

      Mike koputas uksele ja sisenes vastust ootamata ruumi. Ruumis istusid kaks naist ja üks vanem härra.

      „Seda… et ma tahaksin sõjaväkke minna,” teatas Mike. Ta laskis kiiresti pilgu üle toasviibijate ja imestas, et keegi temast välja ei teinud. Kõik istusid oma laudade taga ja paistsid töösse süvenenud olevat.

      „Mind huvitaks, kuidas ma saaksin teenistusse astuda.”

      Üks СКАЧАТЬ