Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pilku paberitelt.

      „Tahaks sõjaväkke tulla,” oli vastus.

      „Vabandage, ma vist ei saanud päris täpselt aru?”

      „Ma tahan vabatahtlikult teenistusse tulla.”

      „Selge see… ah või teenistusse tulla!” Järsku oli leitnant püsti ja nihutas ühe tooli Mike’ile lähemale. „Aga palun, istuge ometi.”

      Mike istus. Leitnandi vanast ja murekortsulisest näost peegeldus korraga eriline abivalmidus.

      „Miks te vabatahtlikult tahate teenistusse tulla?”

      „Saaks kohustuse kaelast ära.”

      „Ei põgene politsei eest ega ole mingit jama põhjustanud?”

      „Mis?” oli Mike kimbatuses.

      „Vaata, meil käib siin aeg-ajalt kurikaelu, kes mingi jama on korraldanud ja loodavad siis sõjaväest varju leida.”

      „Ei, ei ole jama teinud.”

      „Ausalt?” usutles leitnant edasi.

      „Ausalt.”

      „Siis on hea. Aga kas psühhiaater on teid viimase aasta jooksul üle vaadanud?”

      „Ma ei mõista?”

      „On teie vaimne tervis ikka korras?” Leitnandi silmis oli ärev pilk.

      „Mu mõistus on korras.”

      „Jah, aga sellisel juhul jääb mulle arusaamatuks, miks ometi sõjaväkke?” Leitnant ei suutnud uskuda, et kusagil väikesel Eestimaal leidub keegi noor mees, kes tahab tulla sõjaväkke. Ta oli kindel, et poiss on natuke totu.

      „Tahan lihtsalt seda värki kaelast saada,” oli Mike enesekindel.

      „Siis on hästi. Vana te olete?”

      „Kaheksateist. Lõpetan just keskkooli.”

      „Siis käisite talvel ennast juba arvele võtmas.”

      „Käisin.”

      „Ja tahate kohe pärast kooli teenistusse tulla?”

      „Mõtlesin, et võiks.”

      „Muidugi, õige ta on kohe ära käia, hiljem on see ainult tüliks kaelas.”

      „Seda minagi,” oli Mike päri.

      „Ega siis midagi, paneme teid novembriks kirja.”

      „Alles novembriks! Kas varem ei saa?”

      „Kahjuks on meil augusti omad juba koos ja ka arstlik ülevaatus tehtud. Me ei hakka ju teie pärast arstide komisjoni kokku kutsuma.”

      „Aga kas ikka kuidagi ei saa augustiks?” muutus Mike murelikuks.

      Leitnant vajus mõttesse. „Samas, ega veel üks mees liiga ei teeks, ja arstid võite ka ise läbi käia. Tegelikult on see täitsa võimalik. Kas teil pass on kaasas, ma paneksin isikuandmed kirja?”

      „Muidugi on.” Mike asetas passi lauale.

      Leitnant avas sahtli ja võttis sealt paar blanketti. Ühe ulatas ta Mike’ile. „Siia koguge arstide otsused oma tervisliku seisundi kohta.” Teisele blanketile kirjutas mees passiandmed.

      „Ah jaa, kuna te olete vabatahtlik, siis on teil õigus endale väeosa valida. Millist sooviksite?”

      „Ma ei teagi, milliseid meil on,” oli Mike nõutu.

      „Igasuguseid, kuid ma küsin parem, millisesse linna te soovite? Võib ka kuhugi maale, metsa sisse.”

      „Ei, metsa küll ei taha. Aga kui jäädagi Tartusse?”

      „Ei soovita. Meil oli siin üks poiss, kes kasarmuaknast oma kodumaja nägi. Kahe nädala pärast palus ta ennast üle viia. Siin olete te kodule nii lähedal, et tekib tahtmine hüppesse minna.”

      „Ma valiks hea meelega Tallinna, seal peaks vist merevägi asuma?”

      „Jah, kuid mereväes eeldatakse eelnevat kokkupuudet mere või laevadega.”

      „Seda mul ei ole.”

      „Tühja kah, ega te paljust ilma jää. Enamus aega kulub seal laevade kajakasitast puhtaks küürimisele ja merele ei pruugi te kunagi saada.”

      Mike naeris. „Aga kas riigil õhujõud on?”

      „Mõni ilmasõja-aegne kopter meil ju on.”

      „Aga õhutõrje?” päris Mike edasi.

      „Nende kohta öeldakse, et ise ei lenda, aga teistel kah lennata ei lase. Kuid nali naljaks, ma soovitan teile Tallinna Sidepataljoni. See on igati korras ja tõesti heade elamistingimustega.”

      „Ja õpin sidetehnikat ning traati vedama?”

      „Lisaks raadiojaamad ja muidugi ka tavaline lahinguõpe.”

      „Jäägu nii,” oli Mike päri.

      „Teeme ära.” Leitnant tõusis ja surus vastse kutsealuse kätt.

      Kurt ja vampiir

      Kabinet number kakssada kolm. Mike koputas, kuid vastust ei tulnud. Mike arvas, et arsti juurde siiski ilma loata ei tohiks siseneda ja koputas uuesti, nüüd juba kõvemini. Ikka ei midagi. Siis paotas ta ust ning pistis nina sisse. Ta märkas, et ruumis on üks vanem naine.

      „Kuidas te võite nii, ilma koputamata, siia sisse tormata, noormees?” küsis naine valjult, kui oli Mike’i märganud.

      Hämmeldunud Mike ei saanud millestki aru.

      „Vabandage, aga ma koputasin kaks korda.”

      „Nii sisse tormata ikka ei kõlba, siin on siiski meditsiiniasutus,” jätkas naine pahandamist.

      „Ma koputasin,” ütles Mike uuesti.

      „Mida, ma ei kuulnud?”

      „Koputasin küll!” tuli vastus juba karjudes.

      „No mina küll ei kuulnud, oleks pidanud kõvemini koputama. Te noor mees, jõudu peaks jätkuma.”

      „Siis ma oleksin rusika läbi ukse löönud,” ütles Mike väga vaikselt, taibates, et arstitädi on kõva kuulmisega. Seejärel astus ta ruumi ja sulges ukse.

      „Mis?”

      „Ma järgmine kord koputan kõvemini,” tõstis Mike taas häält.

      „Kas te tulite sõjaväe pärast?” küsis naine. „Mulle helistati, et paar poissi on veel käimata.”

      „Sõjaväe pärast jah, te peaks mu üle vaatama.”

      „Istu siia,” osutas naine СКАЧАТЬ