Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asi siiski rahu.

      „Kas midagi on halvasti?” küsisin temalt.

      „No… ei ole,” virises ta, hapu nägu ees. Mõtles vist, kuidas mulle oma rahulolematust serveerida. Küsisin siis uuesti, et kui midagi ei meeldi, teeme ümber.

      „Ei, mitte seda, aga see taevas…” vingus ta edasi. Mis sellega lahti on, jäi mulle arusaamatuks.

      „Loojuv päike…”

      Ma hakkasin mõistma. Küsisin: „Teile ei meeldi loojuv päike?”

      „Mitte et ei meeldi, aga kas see sobib meie firmastiiliga? See on rohkem nagu surma sümbol, aga meie eesmärk on ravida,” seletas tüüp edasi.

      Ma olin juba päris närvis. Loojuv päike on surma sümbol? No tore! Kuna klient on kuningas, siis lubasin ma pildi ära vahetada ja meie vestlus oli sellega läbi.

      Järgmisel hommikul tõusin ma kell kuus. Mõtle – kuus. Ma läksin kell kuus hommikul tõusvat päikest pildistama… Kindluse mõttes tegin neli filmi täis ning lõunaks oli mul reklaam valmis, koos kõige ehedama päikesetõusuga, mida tänapäeva arvutid võimaldavad. Olin magamata, kohvi joomata ja suutsin vaevalt ennast valitseda, kui mu armastusväärne, lakutud juuste ja totakate morsavuntsidega klient kohale jõudis ning lahkelt naeratades teatas, et võtaks üldse looduse tausta ära ja paneks õige ühe noore arstiriietes tibi asemele. Võid kindel olla, et ma ei tervitanud seda mõtet ja väitsin vastu, et kuna enamik klientidest, kes nende rohtusid tarvitavad, on haiged vanainimesed, siis seksiga vist ei löö. Tüüp mõtles veidi ja oli nõus mu tööle pilgu heitma. Ta vaatas seda mõnda aega ja küsis täiesti süüdimatult: „Aga kui oleks neutraalne ja paneks sinise taeva ilma päikeseta. Juhul kui see teile palju vaeva ei valmista?” –

      „Ei valmista,” ei jõudnud ma selle hulluga enam vaielda. Lisasin siiski: „Kuid teil tuleb selle eest juurde maksta.” Ja kujuta ette, ta oli nõus.

      Kui ma kaks päeva olin tööl käinud ja kõik see aeg fotokat kaasas kandnud, et saada ilma päikeseta pilt taevast, sain lõpuks kliendilt loa see trükki viia. Ah jaa, kui ma talle helistasin, siis ta veel küsis, et ega ilma päikeseta taevas ometi surmajärgset seisundit tähenda. Ma panin toru lihtsalt rahulikult hargile ja unustasin selle loo.”

      „Kuni tänaseni,” sõnas Mike.

      „Jah, kuni tänaseni. Sa ainult vaata seda taevast.”

      Ja viies suits hakkas tossama.

      „See pole siiski must,” proovis Mike lohutada.

      „Mis ta siis on – kollane?”

      „Ei, ma ütleksin, et tumesinine.”

      „Jah?”

      „Väga tume,” lisas Mike kiiresti.

      „See on kuradi loll must värv, kas sa siis ei näe?”

      „Hea küll, see on tõesti helemust.”

      „Must! Need trükikojad teevad sellist jama kokku, et jube. Ükskord värvisid nad mul päris mitu inimest roheliseks, ja kui ma häält tõstsin, et inimene peaks nagu roosakas või midagi taolist olema, siis öeldi mulle vastuseks, et vahel tuleb tõesti mõne värvi suhtes ette vähest toonimuutust, kuid selles polevat midagi hullu, sest klient ju ei teadvat, mida kunstnik on taotlenud. Kujuta ette, see on neil toonimuutus – napakad.”

      Vend jätkas irooniliselt: „Nüüd said nad igatahes kätte surma koos põrgu ja muu sellega kaasnevaga. Teksti „Looduslikud ja tervendavad ravimid” asemel võiks sinna trükkida „Palsameerimisvahendid ja laibapesupiiritus meilt!”

      Imelikul kombel hakkas venna tuju paremaks muutuma. Ta võttis laualt suitsupaki, kuid oma üllatuseks avastas, et sigaretid on otsas.

      „See oli peaaegu täis!” Paki kokku käkerdanud, viskas ta selle lauaalusesse prügikasti ja õngitses taskust uue. Kui suits ees, nõjatus vend rahulikult toolile ja hakkas uurima teisi reklaame. Pärast mõningat lugemist voltis ta lehe kokku, jõi kohvi ära ja asutas end minekule.

      „Mis sul siis täna plaanis on, lähed kusagile?”päris ta Mike’ilt.

      „Ei,” vastas Mike.

      „Muide, mis saab edasistest õpingutest?”

      „Mis sellega siis on?”

      „Peaksid hakkama sellele mõtlema.”

      „Jah, võib-olla tõesti,” ütles Mike ükskõikselt. „Aga enne tuleb ikka keskkool ära lõpetada.”

      „Hea küll, õhtul räägime.” Vend ruttas minema, sest kell sai juba pool üheksa ja kliendid ootasid uusi põrutavaid reklaamiideesid.

      Veterinaarmeditsiin

      Telefon helises. Mike võttis toru.

      „Jah.”

      „Mike, Sven siin. Kuule, kuhu sa paberid viid?” alustas helistaja.

      „Millised paberid?”

      „No kuhu kooli, millisesse teaduskonda?”

      „Sõjaväkke näiteks,” oli ükskõikne vastus.

      Naer.

      „Aga tegelikult?”

      „Tegelikult Kaitseväkke.”

      „Mine metsa!”

      „On see siis tõesti nii mõistusevastane – sõjavägi?”

      „Muidugi on. Sa saad…”

      „…tappa, saan peldikuid küürida – hambaharjaga,” jätkas Mike.

      „Jah, aga ülikoolis on naised, peod, korporatsioonid…”

      Mike tõi sõbra pilvedelt alla.

      „Lisaks õppimine, eksamisessid, suvepraktikad ja siis, neli või viis aastat hiljem sõjavägi kogu oma hiilguses ning vastumeelsem kui kunagi varem.”

      „Kuule, sa oled lootusetu… Mis siis ikka.”

      „Oota, ära pane toru ära, räägi, mis teaduskonda sa ise üritad ja võib-olla oskad ka mulle midagi asjalikku välja pakkuda. Ma võin veel ümber mõelda.”

      „Otsuse tegemisel saavad määravaks muidugi hinded, ja kuna need jätavad soovida, siis Tartu Ülikoolis vist laineid ei löö, kuid miks mitte Põllumajandusülikooli proovida.”

      „Hakkad lüpsjaks või agronoomiks,” ironiseeris Mike.

      „Kuule, seal ei koolitata lüpsjaid, kuid loomakasvatajaid küll.”

      „Ee… ei lähe.”

      „Muidugi mitte, kuid miks mitte loomaarstiks?”

      „Loomaarstiks?”

      „Jah, see on päris põnev amet.”

      „Kuule, sa vist ei saa isegi СКАЧАТЬ