Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alumiselt korralt kuulis Mike ainult Samueli kõõksumist ja hirmunud pobinat.

      Aega läks viis minutit, enne kui poolpaljad, loppis ja hirmunud nägudega mehed kasarmu koridori rivvi jõudsid. Seersant Hill mängis Rambot – toetus seina najale, hoidis ühe käega automaati, mis oli suunatud lakke ja naeris kogu südamest. Vahepeal laskis ta paar lühemat valangut ja kiirustas mehi tagant.

      Mike sattus seisma Samueli ja Olli vahele. Samuel oli näost roheline, silmad vett täis valgunud ja ainuke heli, mis ta kuuldavale suutis tuua, oli vali luksumine.

      „Ega sa ometi šokki ei saanud?” päris Mike väriseval häälel.

      Samuel raputas vaevaliselt pead. Mike märkas, et kaaslane vappub üle kogu keha. Järsku astus Samuel rivist välja, suundus Hilli poole, tahtes nagu midagi küsida, kuid surus enne seersandini jõudmist käed suu ette ja jooksis ilma luba küsimata käimlasse, värisevad jalad all vänderdamas.

      Hill vaatas noorele järele ja ütles vaid: „Ehh.”

      Mike pöördus nüüd paremale, Olli poole, ja märkas, et too hoidis niuete ees patja. „Miks sa padja võtsid?” küsis ta.

      „Sa ei taha teada,” vastas Oll tigedalt ja mõtles, et miks ta just täna pidi seda tüdrukut unes nägema.

      „Miks mitte?” ei mõistnud Mike.

      „Kuradi tainas, mul oli kõva, kui see kuramuse häire hakkas,” sisises Oll.

      Esimene ööhäire oli noortele parajaks proovikiviks. Segadus, mis maad võttis, oli oodatust suurem. Noored ei saanud esimestel minutitel millestki aru ja Samuel ning veel paar poissi tuli saata laatsaretti rahusteid võtma.

      „Kas Samuel jääb kauaks laatsaretti?” päris Raig Mike’ilt, kes oli Samueli saatmas käinud.

      „Ei tea, kuid tänaseks ööks küll. Nad andsid talle rahustit ja ta kukkus praktiliselt jalalt.”

      „Vaene mees oli ikka hirmul küll.”

      „Raisk, ma oleks isegi püksi teinud,” hõikas Tölp oma narilt.

      „Mis! Sina? Ei usu,” ütles Kanter, kes magas ülemisel naril.

      „Irvitad, jah?” küsis Tölp ülemiselt naabrilt.

      „Ei irvita, kus sa sellega, mina ei julgeks…”

      Tölp haaras alla rippuvast linanurgast ja tõmbas. Kanter kõmatas vastu maad ja jäi vait. Kukkumisest toibunud, ronis ta sajatades tagasi oma asemele ja enam vestlusesse ei sekkunud.

      „Vaata, Tölp, minagi teeksin heameelega samamoodi,” ütles seepeale Vilde kõrvalnarist, „kuid sa, segane, tapad ükskord kellegi nii veel ära.”

      „Eh, ja siis?” kihistas Tölp naeru.

      Vilde kergitas end asemelt, silmitses tõsiselt Tölpi ja küsis: „Mis see oli?”

      „Mis mis?”

      „Sa naersid?”

      „Mis, kurat, kas ei või siis?”

      „Võib ikka, aga sa pole nende kolme nädala jooksul veel kordagi muianud ja nüüd järsku juba naerad,” sõnas Vilde.

      „Ma ei tea, see ärevus oli täitsa lahe. Ma arvan, et mulle hakkab siin veel meeldima,” vastas Tölp rahulolevalt.

      „Vaata aga vaata, meie koljatil on vist sõjardi veri,” aasis Vilde.

      „Kahju, et sina teisel korrusel ei maga,” ütles Tölp seepeale Vildele ja tõmbas teki üle pea.

      Tasu

      Kuna suitsetada sai vähe ja sellega kaasnes alati jooksutamine jaoülemate poolt, otsustas Vilde pahest loobuda. Ta võttis kapist kolm Marlboro pakki ja andis Tölbile.

      „Mulle?” Tölp imestas.

      „Jah,” vastas Vilde tusaselt. „Sa, jõujunn, jaksad need ringid läbida, mis enne suitsetamist joosta tuleb, ja saad suitsetada. Mina lõpen enne ära, kui suitsuplatsile jõuan.”

      „Ma tänan. Aga kuidas ma sulle tasun?”

      „Tölp, sa ei saa ikka vahel asjadele pihta. Kui ma oleks tahtnud tasu, siis ma oleks nad lihtsalt maha müünud. Võta.”

      „Niisama annad siis?” oli Tölp ikka veel kõhklev.

      „Püha müristus, ma ju ütlesin,” Vilde raputas pead. „Kas sa ei ole kunagi midagi tasuta saanud?”

      „Mitte eriti, kõik, mis ma olen saavutanud, on tulnud alati ise välja teenida.”

      „No olgu siis need suitsud sulle preemiaks sinu vaevade eest,” ütles Vilde ja patsutas Tölbile õlale.

      Tänulik Tölp vaatas suitsupakke, pani need siis oma kappi ning keeras kapi kindluse mõttes lukku. Tölp ei olnud kunagi endale nii kalleid sigarette ostnud. Tal lihtsalt ei jätkunud raha sellise luksuse jaoks. Kalleid suitse pidas ta liigseks priiskamiseks, sest kokkuhoitud raha eest sai osta midagi muud kasulikku. Raha säästmine oli Tölbile väga tähtis. Kui teised poes head ja paremat käisid ostmas, siis Tölp laskis Samuelil endale vaid paar pakki suitsu tuua ja sellega tema väljaminekud sõjaväes piirdusid.

      Tölp oli kasvanud ilma ema-isata ja seetõttu ei saadetud talle ka kodust raha nagu teistele poistele. Tema ema oli surnud sünnitusel. Väike habras naine oli olnud niigi põdur ja poja kandmine oli tema tervise lõplikult ära kurnanud. Tölp oli juba sündides olnud suurem kui enamik lastest. Sünnitusmajas kutsusid õed teda mürakaks. Müraka ema aga ei näinudki oma poega, sest pärast keisrilõiget ei toibunud ta narkoosist ja suri järgmisel päeval.

      Isa oli joodik ja temale lapse tulevik suurt korda ei läinud. Ta oleks pojast loobunud, kui tema ema, Tölbi vanaema, ei oleks last enda kasvatada võtnud. Isa siiski aitas niipalju, et vahel, kui tal parajasti joomahoogu ei olnud, andis poja kasvatamiseks natuke raha.

      Nii kasvaski poiss üles vanaema hoole ja armastuse toel. Nende elu ei olnud kerge, kuid mingil moel tulid nad toime. Tölp sai väga noorelt täikasvanuks. Juba kaheteistaastaselt aitas ta koduseid toimetusi teha ning käis kolhoosis hooajatöödel abiks. Kuna ta arenes kehaliselt kiiresti, siis viieteistkümneselt murdis ta tööd teha rohkem kui mõni täisjõus mees.

      Pärast põhikooli läks Tölp kohe kutsekooli ja õppis puidutööd. Ta sai kooliajal endale ühte mööblitöökotta koha ja hakkas raha teenima. Ta teenis enam, kui oli algul lootnud ning toetas õpingute kõrvalt ka vahepeal haigestunud vanaema. Viimastel aastatel oli vanaema tervis järsult halvenenud ja lapselapse abi kulus ära.

      Tölp tuli sõjaväkke raske südamega. Riik ei andnud talle ajapikendust, kuigi Tölp rõhutas, et on vanaemale ainuke tugi. Kuna Tölbi isa, kes aastatega oli üha rohkem alla käinud ning täiesti otsa jäänud, ikka veel elas, siis nimetati ta vanuri otseseks hooldajaks ja Tölbil tuli olukorraga leppida.

      Tölp oli enne äratulekut kraapinud kokku kõik säästud ja jätnud oma memmele kuus tuhat krooni. Tuhat oli ta jätnud endale, et sellega sõjaväes vajalikke asju osta.

      Viimasel hommikul oli memme tervis parem olnud ja ta saatis pojapoja linna minevale bussile. Tölp, kes polnud kunagi eriline õrnutseja, kallistas СКАЧАТЬ