Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teel Jeemenisse. Vähemalt nii Jeemenist öeldi. Käisid kõlakad, et need olid osa mingist tehingust Liibüaga, mis sisaldas muu hulgas tasu Saddam Husseini maapakku viimise eest, kuid ma ei tea, kas see oli tõsi või mitte. Igatahes viidi Scudid Jeemenisse, Saddam jäi Iraaki ja meie läksime tagasi Kuveiti sõjaks valmistuma.

      Jõulud

      Järgmised jõulud olid esimesed, mil olin oma perest eemal, ja see tundus natuke masendav. Jõulud tulid ja läksid ilma mälestusväärse pühitsemiseta.

      Kuid ma mäletan Taya vanemate saadetud kingitusi, kaug-juhitavaid Hummereid.

      Need olid väikesed raadio teel juhitavad mänguasjad, millega oli äge ringi sõita. Mõned baasis töötavad iraaklased polnud midagi sellist kunagi varem näinud. Ma sõitsin mänguautoga nende poole, nad karjatasid ja hüppasid eemale. Ma ei tea, kas nad mõtlesid, et need on juhitavad raketid või midagi sellist. Nende kiledad karjed ja putku pistmised panid mind kõht kõveras naerma. Sellised lihtsad lõbustused olid Iraagis hindamatud.

      Kõik meie jaoks töötavad inimesed ei olnud just parimatest parimad ja mitte kõik ei olnud ameeriklastest eriti vaimustuses.

      Üks tabati meie toidu sisse pihku peksmas.

      Ta organiseeriti meie baasist minema nii kähku kui võimalik. Komandörid teadsid, et kui teised teada saavad, mida ta tegi, üritab suure tõenäosusega keegi teda tappa.

      Kuveidis olime kahes laagris, Ali al-Salemis ja Dohas. Tingimused olid mõlemas baasis võrdlemisi algelised.

      Doha oli suur USA maaväebaas, mis mängis olulist rolli nii Lahesõjas kui sõjas, millest hiljem sai Teine lahesõda. Seal anti meile kaubaladu ja mereväe ehituspataljoni abiga ehitatud toad. Tulevikus usaldasime sageli samasugustes asjades just ehituspataljoni.

      Ali al-Salem oli veelgi primitiivsem, vähemalt meie jaoks. Seal saime me telgi ja mõned riiulid, sellega asi ka piirdus. Ju siis arvasid ülemused, et SEALidel pole rohkem vaja.

      Kuveidis nägin ma esimest korda liivatormi. Päevast sai ootamatult öö. Igal pool keerutas liiv. Taamal oli näha, kuidas meie poole liikus suur oranžikaspruun pilv. Ootamatult muutus see mustaks, tekkis tunne, et oled keset keerutavat kaevandusšahti või imeliku pesumasina loputustsüklis, mis kasutab vee asemel liiva.

      Ma mäletan, et olin lennukiangaaris ja kuigi uksed olid kinni, oli tolmu kogus õhus uskumatu. Liiv oli peeneteraline, selline, mis silma minnes ei tule enam välja. Me õppisime kiiresti kaitseprille kandma, päikeseprillidest ei piisanud.

      60-kuulipildur

      Uustulnukana olin ma 60-kuulipildur.

      Nagu paljud teist kindlasti teavad, viitab 60 üldotstarbelisele M-60 kuulipildujale, mis on linttoituriga relv ja erinevates versioonides USA sõjaväge teeninud juba aastakümneid.

      M-60 arendati välja 1950ndatel. See kasutab 7,62 mm kuule; selle disain on nii paindlik, et seda saab kasutada nii paralleelkuulipildujana soomusautodes ja helikopterites kui ka kaasaskantava relvana. Vietnami sõjas oli see usaldusväärne tööloom, jalaväelased kutsusid seda Seaks ja kirusid aeg-ajalt selle ülekuumenevat vintrauda, mille pidi iga paarisaja lasu järel asbestist kinda abil välja vahetama – lahingus mitte just väga mugav.

      Merevägi on relva aastate jooksul oluliselt täiustanud ja see on siiamaani tõhus. Uusim versioon on algsest nii erinev, et sellel on teistsugune tähistus: merevägi kutsub seda Mk-43 Mod 0-ks. (Mõni väidab, et seda tuleks pidada täiesti eraldi relvaks, aga sellesse vaidlusse ma sekkuma ei hakka.) Relv on võrdlemisi kerge – ligikaudu 10 kilogrammi – ja sel on suhteliselt lühike vintraud. Samuti on sel siinisüsteem, mis laseb lisada optikaid ja muud säärast.

      Ka on praegu kasutusel M-240, M-249 ning Mk-46, mis on M-249 variant.

      Tavaliselt kutsuti minu rühmas kuulipildujaid alati 60teks, kuigi tegelikult olid nad midagi muud, näiteks Mk-48. Iraagis hakkasime järjest rohkem kasutama Mk-48 tüüpi relvi, kuid kui see ei ole just mingil põhjusel tähtis, viitan meie kuulipildujatele kui 60tele ja jätan peenemad nüansid mängust välja.

      60 vana hüüdnimi Siga on siiamaani kasutusel, seetõttu on paljud 60-kuulipildurid Sead või selle loomingulised variatsioonid; meie rühmas sai selle külge üks mu sõber nimega Bob.

      Mind Seaks hüüdma ei hakatud. Minu hüüdnimi oli Tex, mis oli üks viisakamaid hüüdnimesid, mis mulle pandud.

      Kuna sõda oli muutumas vältimatuks, hakkasime Kuveidi piiril patrullima, et iraaklased ei saaks ennetavaks löögiks üle hiilida. Samuti asusime eesootavaks võitluseks treenima.

      See tähendas kvaliteetaja veetmist DPVdes, mida teatakse ka SEALide kõrbebagidena.

      DPVd (kõrbe patrullmasinad) näevad eemalt väga lahedad välja ja on palju paremini varustatud kui tavalised ATVd. Ees on .50-kaliibrine kuulipilduja ja Mk-19 granaadiheitja, taga M-60. Lisaks on veel LAW-raketid, tankitõrjerelvad, mis on Teise maailmasõja aegsete basuukide ja Panzerfaustide vaimsed järeltulijad. Raketid on paigaldatud silindrilise ülemise raami spetsiaalsetesse klambritesse. Asja teeb eriti ägedaks satelliitraadio antenn masina katusel, kõrvuti hiiglasliku raadioantenniga.

      Peaaegu igal pildil, mis DPVdest tehtud, on näha, kuidas see lendab, esirattad õhus, üle liivaluite. See on äärmiselt vaimustav pilt.

      Kahjuks ongi see ainult pilt, mitte reaalsus.

      Minu teada põhinevad DPVd disainil, mida võis näha Baja võidusõitudel. Ilma varustuseta olid nad kahtlemata võimsad masinad. Probleem oli selles, et me ei sõitnud ilma varustuseta. Relvad ja laskemoon lisasid oluliselt kaalu. Lisaks olid meil veel seljakotid, paari päeva vesi ja söök ning varubensiin. Rääkimata kolmest täisvarustuses SEAList: juht, navigaator ja kuulipildur.

      Meil oli lisaks veel taga lehviv Texase lipp. Nii mina kui mu ülemus olime Texasest, see tegi lipust kohustusliku lisavarustuse.

      Koorem sai kiiresti täis. DPVdel on väike Volkswageni mootor, mis on paras rämps. See on arvatavasti sobilik autole või kõrbebagile, mis ei käi lahingus. Kuid kui me sellega kaks või kolm päeva ringi sõitsime, pidime seda pärast parandama umbes sama kaua. Kuullaagrid ja puksid kulusid pidevalt läbi. Hooldusremonti pidime tegema ise. Õnneks oli minu rühmas Ameerika ehitusinseneride ühingu sertifikaadiga mehaanik, kes võttis sõidukite töökorras hoidmise enda peale.

      Kuid kõige suurem puudus oli, et bagid olid kaherattaveoga. Kui maapind oli natukenegi pehme, oli see suur probleem. Kuni me järjepanu sõitsime, oli enamasti kõik hästi, kuid seisma jäädes tekkisid probleemid. Kuveidis kaevasime masinaid pidevalt liivast välja.

      Aga kui nad töötasid, olid nad suurepärased. Kuulipildurina oli mul kõrgemale tõstetud iste juhi ja navigaatori taga, kes istusid kõrvuti minust allpool. Taktikalised ballistilised prillid ees ja kopteripilootide kiiver peas, panin enda viiepunktilise turvavööga kinni ja hoidsin mööda kõrbe ringi kihutades kõvasti kinni. Me sõitsime 110 kilomeetrit tunnis. Ma tegin .50-kaliibrilisega paar lasku, seejärel tõmbasin istme kõrval oleva käepideme üles ja pöörasin tooliga ümber. Siis haarasin M-60 ja tulistasin veel. Kui simuleerisime rünnakut küljelt, võisin haarata M-4 käsirelva ja tulistada selles suunas.

      Suurest kuulipildujast tulistamine oli lõbus!

      Märklaua sihtimine aga samal ajal, kui sõiduk hüppas mööda kõrbe üles-alla, oli midagi muud. Relva saab sihtmärgil hoidmiseks üles-alla liigutada, kuid see ei ole eriti täpne – parimal juhul võib tulistada piisavalt palju, et ohutsoonist СКАЧАТЬ