Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täitmise masinana. Sellega on äärmiselt igav sõita, justkui sõidaks koos emaga universaalis, samas kui isal on sportauto.

      Treenisime paar nädalat. Orienteerusime, ehitasime kaevikuid ja harjutasime piiril vaatlust ja luuret. Me kaevusime maasse, katsime sõidukid võrkudega ja üritasime neid keset kõrbe ära peita. DPV puhul pole see eriti lihtne. Tavaliselt nägigi see välja täpselt nagu DPV, mida üritatakse keset kõrbet ära peita. Samuti harjutasime me DPVde õigetele positsioonidele paigutamist helikopteritest ja maapinnale jõudes nendega kopterilt maha sõitmist: see on nagu ratastel rodeo.

      Jaanuari lõpus hakkasime muretsema, mitte sellepärast, et sõda oli algamas, vaid et see võib alata ilma meieta. Tavaline SEALide lähetus kestis kuus kuud. Meid oli välja saadetud septembris, järgmise paari nädala jooksul pidime USAsse tagasi minema.

      Ma tahtsin võidelda. Ma tahtsin teha seda, milleks mind treenitud oli. Ameerika maksumaksjad olid mu SEALi haridusse investeerinud märkimisväärse summa. Ma tahtsin oma riiki kaitsta, kohust täita ja oma tööd teha.

      Rohkem kui midagi muud aga tahtsin kogeda lahinguelamust.

      Taya nägi asju teisiti.

      Taya:

      Sõja puhkemine muutus järjest tõenäolisemaks, ma olin kogu aeg hirmul. Kuigi sõda polnud veel ametlikult alanud, teadsin, et nad käivad ohtlikel operatsioonidel. SEALide töö on alati riskantne. Chris üritas asju leebemana näidata, et ma nii palju ei muretseks, kuid ma oskasin ridade vahelt lugeda. Mu ärevus väljendus mitut moodi. Ma olin närviline. Ma nägin silmanurgast asju, mida polnud olemas. Ma ei suutnud magada, ilma et kõik tuled põleksid; ma lugesin igal õhtul nii kaua, kuni silmad ise kinni vajusid. Ma tegin kõik, mis võimalik, et üksiolemist ja liigset mõtlemisaega vältida.

      Chris helistas kaks korda, jutustades lugusid läbielatud helikopteriõnnetustest. Mõlemad olid väga kerged õnnetused, kuid ta kartis, et ma kuulen neist uudistest ja muretsen.

      “Ma tahtsin, et sa teaks, juhuks kui sa uudistest kuuled,” ütles ta. “Helikopter sattus ainult kergesse õnnetusse, minuga on kõik korras.”

      Ükskord ütles ta, et peab minema järjekordsele helikopteriharjutusele. Järgmisel hommikul kuulsin uudistest, et üks helikopter oli piiri lähedal alla kukkunud ja kõik pardalviibijad olid hukkunud. Teadustaja ütles, et kopteris olid eriüksuse sõdurid.

      Sõjaväes viitas “eriüksus” maaväe erioperatsioonide vägedele, kuid telediktoritel oli kalduvus terminit SEALide kohta kasutada. Ma tegin kohe omad järeldused.

      Tol päeval ta mulle ei helistanud, kuigi oli lubanud.

      Ma ütlesin endale, et ei lähe paanikasse. Teda polnud selles kopteris.

      Ma matsin end töösse. Õhtul, kui ta polnud ikka veel helistanud, muutusin ma natuke närvilisemaks … Ja siis läksin peast segi. Ma ei saanud magada, kuigi olin tööst ja teeseldud rahu häirida ähvardavate pisarate tagasihoidmisest rampväsinud.

      Lõpuks, umbes kella ühe ajal, hakkasin murduma.

      Telefon helises. Ma hüppasin püsti ja võtsin toru vastu.

      “Hei, kallis!” ütles ta tavapärase rõõmsameelsusega. Ma hakkasin röökima.

      Chris küsis mitu korda, mis viga on. Ma ei suutnud seletuseks ühtegi sõna öelda. Mu hirm ja kergendustunne tulid välja arusaamatu nuuksumisena.

      Pärast seda vandusin, et ei vaata enam kunagi uudiseid.

      4

      Viis minutit elada

      Kõrbebagid ja muda ei sobi kokku

      20. märtsi öö hakul aastal 2003 istusin täies varustuses ja rihmadega kinnitatult vibreeriva DPV kuulipilduri toolis, kui õhuväe MH-53 Kuveidi lennurajalt õhku tõusis. Sõiduk oli laaditud PAVE-Low lennuki tagaossa. Me olime teel missioonile, milleks olime valmistunud mitu nädalat. Ootamine hakkas läbi saama; käimas oli operatsioon Iraagi Vabastamine.

      Mu kauaoodatud sõda oli lõpuks käes.

      Ma higistasin, ja mitte ainult põnevusest. Teadmata täpselt, mis Saddamil varuks on, oli meil käsk kanda täit MOPPi13 – varustust, mõni kutsus seda skafandriks. MOPP kaitseb keemiliste rünnakute eest, kuid on umbes sama mugav kui kummist pidžaama, ning sellega kaasas käiv gaasimask on kaks korda hullem.

      “Oleme vee kohal!” ütles keegi raadio teel.

      Ma vaatasin oma relvad üle. Kõik oli valmis, kaasa arvatud 50. Ma pidin vaid laadimiskäepideme tagasi tõmbama ja laadima.

      Me olime suunaga helikopteri tagaosa poole. Tagumine ramp ei olnud veel päris üleval, nii et ma nägin öist taevast. Ootamatult muutus must riba, mida vaatasin, punaseks – iraaklased olid õhutõrjeradarid ja relvad, mida meie luure andmetel olemas polnud, käiku lasknud; piloodid hakkasid nende segadusseajamiseks peibutusrakette välja laskma.

      Sellele järgnesid kuulivood, mis lendasid kaarega üle kitsa musta nelinurga.

      Neetud, mõtlesin ma. Meid lastakse alla enne, kui me üldse sõdima saame hakata. Kuidagi õnnestus iraaklastel meist siiski mööda lasta. Helikopter lendas edasi maapinna poole.

      “Oleme maa kohal!” öeldi raadio teel.

      Põrgu oli valla pääsemas. Me olime osa üksusest, mis pidi ründama Iraagi naftahoidlaid enne, kui iraaklased need õhku lasta või põlema panna jõuavad, nagu nad tegid Kõrbetormi ajal 1991. aastal. SEALid ja GROMid ründasid Pärsia lahes gaasi- ja naftaplatvorme ning kaldal paiknevaid naftatöötlemistehaseid ja sadamaalasid.

      Mulle ja veel üheteistkümnele mehele anti ülesandeks rünnata kaugemal sisemaal asuvat Al-Faw naftatöötlemistehast. Paar lisaminutit, mis selleks kulus, tõid kaasa põrguliku relvatule, helikopteri maandumise ajaks olime plindris.

      Ramp lasti alla ja meie juht andis gaasi. Mööda rampi alla kihutades seadsin end tulistamiseks valmis. DVP kaldus pehmes pinnases viltu … ja jäi järsku kinni.

      Kurat küll!

      Juht hakkas käigukastiga mängides meid edasi-tagasi loksutama, üritades sõidukit liivast välja saada. Vähemalt olime me helikopterist väljas – üks teine DPV jäi rambi ääre külge kinni. Helikopter jõnksutas üles-alla, üritades meeleheitlikult sellest lahti saada – pilootidele ei meeldi, kui nende pihta tulistatakse, nad tahtsid minema saada.

      Selleks ajaks võis juba kuulda, kuidas teised DPV üksused raadio teel endast teada andsid. Peaaegu kõik olid õlises mudas kinni. Meid informeerinud luurespetsialist oli väitnud, et maabumiskohas on maapind tahke. Ühtlasi olid tema ja ta kolleegid väitnud, et iraaklastel ei ole õhutõrjerelvi. Nagu öeldakse, on sõjaväeluure oksüümoron.

      “Me jäime kinni!” ütles ülemus.

      “Meie ka,” ütles leitnant.

      “Me jäime kinni!” ütles veel keegi.

      “Kurat, meil tuleb siit minema saada.”

      “Okei, kõik masinatest välja ja positsioonidele!” hüüdis ülemus.

СКАЧАТЬ