Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks võinud ka hullemini minna. Nad oleksid võinud rünnata Dunkin’ Donutsi.

      Nali oli selles, et president Bush kuulutas sõja välja alles siis, kui Starbucksi rünnati. ÜROga võib jännata palju tahes, aga kui hakatakse kohvijoomist segama, tuleb kellelgi maksta.

      Me veetsime kolm või neli päeva raevus ja masenduses. Lõpuks liitusime Nasiriyah’s edasi liikuvate merejalaväelastega. Me olime sõjas tagasi.

      Nasyriah’ lähedal

      Nasiriyah on linn Lõuna-Iraagis Eufrati jõe kaldal, umbes 200 kilomeetrit Kuveidist loodes. Merejalaväelased võtsid linna üle 31. märtsil, kuid sõjategevus jätkus piirkonnas veel mõnda aega, kuna väikesed Iraagi sõdurite grupid ja Fedayeen jätkasid vastupanu ja ameeriklaste ründamist. Just Nasiriyah’ lähedal vangistati ja hoiti sõja esimestel päevadel kinni Jessica Lynchi14.

      Mõned ajaloolased usuvad, et selles piirkonnas toimus kõige raevukam võitlus, millega merejalaväelased sõja jooksul rinda pistma pidid, ja võrdlevad seda kõige metsikumate tulevahetustega Vietnamis ja hiljem Fallujah’s. Peale linna hõivasid merejalaväelased Jalibah’ lennuvälja, mitu üle Eufrati viivat silda ning maanteid ja linnu, mis kindlustasid sõja algstaadiumis läbipääsu Bagdadisse. Teel sinna puutusid nad kokku sellist sorti fanaatilise ülestõusuga, mis hakkas pärast Bagdadi langemist sõda iseloomustama.

      Sealses konfliktis oli meil väga väike roll. Me sattusime paari väga pingelisse lahingusse, kuid enamjaolt tegutsesid merejalaväelased. Paljust ei saa ma muidugi kirjutada, sest see, mida ma üleüldisest lahingust nägin, oli nagu tohutu suure maastikumaali vaatamine läbi tillukese õlekõrre.

      Maaväe ja merejalaväe üksustega koostööd tehes on kohe märgata erinevust. Maavägi on võimekas, kuid nende sooritus oleneb igast üksusest eraldi. Mõned on suurepärased ja nendes on esmaklassilised sõdalased. Paar tükki on täiesti kohutavad, enamik on kusagil vahepeal.

      Minu kogemuste põhjal on merejalaväelased igal juhul hakkajad. Kõik nad on valmis võitlema surmani. Igaüks neist tahab lahingusse pääseda ja vaenlasi tappa. Nad on raudsed mehed ning muljetavaldav jõud.

      Meid pandi keset ööd kahe kolmeistmelise DPVga 53-tüüpi helikopterist kõrbes maha. Maapind oli piisavalt tahke, et keegi kinni ei jääks.

      Olime USA vägede esimese laine taga, alas polnud ühtegi vaenlase üksust. Me sõitsime läbi kõrbe, kuni jõudsime maaväe pealaagrini. Seal puhkasime paar tundi ning läksime merejalaväelaste jaoks maad kuulama.

      Kõrb ei olnud täiesti tühi. Kauguses oli näha paari linna ja väiksemat asulat. Enamasti sõitsime me neist mööda ja jälgisime neid vaid kaugusest. Meie ülesanne oli välja selgitada vaenlase tugipunktide asukohad ning nendest raadio teel teada anda, et merejalaväelased saaksid otsustada, kas neid rünnata või mööda minna. Aeg-ajalt jõudsime kõrgema kohani, peatusime mõneks ajaks ning vaatlesime ümbrust.

      Tol päeval toimus ainult üks oluline kokkupõrge. Me olime möödumas ühest linnast. Ilmselgelt olime liiga lähedal, sest meid hakati tulistama. Ma tulistasin esmalt .50kaliibrisest, kui minema sõitma hakkasime, vahetasin selle 60 vastu.

      Tol päeval sõitsime vist sadu kilomeetreid. Pärastlõunal viskasime pikali, puhkasime ning öö saabudes sõitsime jälle edasi. Kui hakkasime tol ööl enda peale tuld tõmbama, muudeti meie korraldust. Meil kästi tagasi pöörduda ja saadeti helikopterid järele.

      Võiks arvata, et meie ülesanne oligi tuld enda peale tõmmata, sest see reetis vaenlase asukoha. Võiks arvata, et kuna olime piisavalt lähedal, et vaenlane meid tulistama hakkas, tähendas see, et me avastasime varem teadmata väesalga. Võiks arvata, et see tähendas meie poolt head sooritust.

      Nii arvasime meie. Kuid meie komandöri arvates läks kõik valesti. Ta tahtis, et meil ei tekiks vaenlasega kontakti. Ta ei tahtnud kaotustega riskida, pigem isegi keelas meil oma missiooni korralikult täita. (Peaksin lisama, et hoolimata tulistamisest ja varasemast kontaktist ei olnud me kaotanud ühtegi meest.)

      Me olime maruvihased. Olime eeldanud, et teeme luuret terve nädala. Meil oli piisavalt kütust, vett ja toitu ning me olime juba välja mõelnud, kuidas vajadusel varusid täiendada. Oleksime võinud minna kuni Bagdadini, mis sel hetkel oli veel iraaklaste käes.

      Me läksime lööduna baasi tagasi.

      Sõda ei olnud meie jaoks sellega lõppenud, kuid see oli halb enne.

      Selge on see, et ükski SEAL ei taha surra. Nagu ütles kindral Patton, sõja eesmärk on, et vastane sureks. Kuid meie tahtsime ka võidelda.

      Osa sellest on isiklik. Sportlastel on samamoodi: ta tahab jõuda profiliigasse, tahab väljakul või ringis võistelda. Kuid teine osa, vast isegi suurem osa, on patriotism.

      See on sedasorti asi, mida lahti seletada ei saa. Aga vast on abi järgnevast jutust.

      Mõni aeg hiljem olime ühel ööl väsitavas tulevahetuses. Olime kümnekesi ligikaudu 48 tundi vana mahajäetud tellisest hoone teisel korrusel 40kraadises kuumuses täies turvises võidelnud. Vaenlase kuulid lammutasid meid ümbritsevaid seinu peaaegu lakkamatult. Ainuke paus, mille tegime, oli uuesti laadimiseks.

      Lõpuks, päikesetõusul, tulevahetus ja tellistesse maanduvate kuulide heli lakkas. Võitlus oli läbi. Vaikus oli kõhedust tekitav.

      Kui merejalaväelased meid välja vahetama tulid, leidsid nad meid kas seina äärest või põrandalt kokku kukkunult, haavu sidumas või lihtsalt olukorda seedimas.

      Üks merejalaväelastest heiskas Ameerika lipu. Keegi pani riigihümni mängima – ma ei tea, kust muusika tuli, kuid sümbolism ja viis, kuidas see hinge puudutas, oli vapustav. See on tänini üks mu võimsamaid mälestusi.

      Iga lahingust rampväsinud mees tõusis, läks akna juurde ja andis au. Meeldetuletamine, mille nimel me võitlesime, pani lisaks verele ja higile voolama ka pisarad.

      Ma olen väljendid “vabade maa” ja “vaprate kodu” sõna-sõnaliselt läbi elanud. Minu jaoks pole need kulunud väljendid. Need on mul südames. Need on mul rinnus. Mind ajab vihale isegi see, kui keegi pesapallimängul hümni ajal räägib või mütsi peast ei võta. Ja enda teada ma oma rahulolematust ei jäta.

      Minu ja mu kaas-SEALide jaoks olid patriotism ja lahingumöll tugevalt ühendatud. Kuid meiesuguse üksuse võitlussuutlikkus sõltub suuresti juhtimisest. Suur roll on meid juhtivatel ohvitseridel. SEALi ohvitseride hulgas on igasuguseid. Mõni on hea, mõni on halb. Mõni on lihtsalt mõttetu äpu.

      Nad võivad küll olla tugevad isiksused, kuid et olla hea juht, on vaja rohkemat kui isiklikku visadust. Peale visaduse on vaja ka õigeid töömeetodeid ja eesmärke. Meie ülemjuhtkond tahtis, et me saavutaks ühegi kaotuseta sajaprotsendilise edu. See võib tunduda imetlusväärne – kes ei tahaks edu saavutada nii, et keegi viga ei saaks. Kuid sõjas on need kaks soovi kokkusobimatud ja ebarealistlikud. Kui eesmärk on sada protsenti edu ja null protsenti kaotust, saab läbi viia väga vähe operatsioone. Riske võtta ei saa, ei realistlikke ega muid.

      Ideaalis oleks me võinud merejalaväelastele teha snaiprijulgestust ja luuremissioone kogu Nasiriyah’s. Me oleksime võinud merejalaväelaste rünnakutes palju suuremat rolli mängida. Me oleksime võinud päästa nende elusid.

      Me tahtsime öösel minna ja rünnata järgmist suuremat linna, millest merejalaväelased läbi olid minemas. Me oleks võinud sihtmärgi nende jaoks kergemaks teha, tappes võimalikult palju vaenlasi. Me tegime paar СКАЧАТЬ