Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see, et töö tegemata jääks.

      Ma leidsin värava lähedal kivihunniku ja panin 60 valmis. Minuga ühines mees Carl-Gustaviks kutsutava granaadiheitjaga. Tehniliselt on see tagasilöögita relv, mille granaat suudab hävitada tanki või lasta hoonesse augu. Meie loata ei pääsenud sellest väravast keegi läbi.

      Iraaklased olid rafineerimisvabriku ümber üles seadnud kaitseperimeetri. Nende ainuke probleem oli, et me maandusime selle sees. Me olime nüüd nende ja vabriku vahel – teisisõnu, nende positsioonide taga.

      See neile eriti ei meeldinud. Nad pöörasid ringi ja hakkasid meid tulistama.

      Niipea, kui sain aru, et meid ei gaasitata, kiskusin maski peast. 60ga neid vastu tulistades oli mul sihtmärke piisavalt – tegelikult isegi liiga palju. Me olime arvulises vähemuses. Kuid see ei olnud eriline probleem. Me kutsusime lennukid appi. Paari minuti pärast oli meie kohal kõiksuguseid lennukeid: F/A-18d, F-16d, A-10Ad ja isegi üks AC-130 lahingulennuk.

      Õhuväe A-10d, rohkem tuntud kui Warthogid, on võimsad. Need on aeglaselt lendavad reaktiivlennukid, mõeldudki lendama madalalt ja aeglaselt, selleks et maapealsetele sihtmärkidele võimalikult palju kahurituld anda. Lisaks pommidele ja rakettidele on neil 30 mm Gatlingi kahurid. Tol ööl kiskusid need Gatlingid vaenlased ribadeks. Iraaklased hakkasid soomusautodega linna poolt tulema, kuid ei jõudnud kuigi kaugele. Asi jõudis sinnamaale, kus iraaklased said aru, et olukord on täbar, ning üritasid põgeneda.

      See oli suur viga. Nüüd oli neid lihtsalt kergem märgata. Lennukid võtsid neid järjest rajalt maha. Iraaklased võeti sihikule ja elimineeriti. Võis kuulda kuulide möödumist läbi õhu ja seejärel nende kaja, millele järgnesid järelplahvatused ja muu kuulide põhjustatud kaos.

      Kurat, mõtlesin ma endamisi, see on vägev. Täiega vägev. See on närvesööv ja põnev ja mulle meeldib see täiega.

      Gaasitatud

      Hommikul lendas kohale Briti üksus. Selleks ajaks oli lahing läbi. Otse loomulikult ei suutnud me neid sellepärast nokkimata jätta: “Tulge edasi. Võitlus on läbi,” tögasime. “Teil on siin ohutu.”

      Vaevalt et nad seda naljakaks pidasid, kuid raske oli aru saada. Britid räägivad naljakat inglise keelt. Kurnatuna läksime väravast sisse majja, mis oli tulevahetuses peaaegu täiesti hävinud. Me läksime varemete vahele, viskasime end kiviprügi sisse pikali ja jäime magama.

      Ärkasin paar tundi hiljem. Mu kompaniikaaslased olid samuti üles tõusmas. Läksime välja ja hakkasime naftaväljade perimeetrit kontrollima. Leidsime iraaklaste õhukaitseseadmeid, mida luure andmetel olemas polnud. Kuid andmeid värskendada polnud vaja – seadmed polnud enam kaugeltki kasutuskõlblikud.

      Igal pool vedeles laipu. Ühel mehel oli alakeha sõna otseses mõttes ribadeks lastud. Ta jooksis verest tühjaks, kuid jõudis enne veel lennukitest eemale roomata. Mudas oli näha vererada.

      Kui me seal asju joonde ajasime, märkasin kauguses Toyota pikapit. See sõitis meile lähemale ja jäi paari kilomeetri kaugusel seisma.

      Iraaklased kasutasid terve sõja kestel sõjaväemasinatena valgeid tsiviilpikapeid. Tavaliselt oli selleks Toyota Hilux, see on kompaktne pikap, mis saadaval mitmes versioonis. (Ühendriikides kutsutakse Hiluxit tihti SR5ks; mudeli tootmine lõpetati, kuid välismaal müüdi neid edasi.) Me polnud päris kindlad, mis toimub, ning jälgisime pikapit, kuni kuulsime: viuh.

      Paar meetrit meist eemal kukkus miskiplötsaki maha. Iraaklased olid auto kastist miinipildujaga tulistanud. Miin vajus ohutult õlisesse mudasse.

      “Jumal tänatud, et see õhku ei lennanud,” ütles keegi. “Me oleksime surnud.”

      Miini maandumisaugust hakkas välja tulema valget suitsu.

      “Gaas!” karjus keegi.

      Me jooksime nii kiiresti kui võimalik tagasi värava poole. Kuid just enne selleni jõudmist lõid Briti valvurid värava kinni ning keeldusid avamast.

      “Te ei tohi sisse tulla!” hüüdis üks neist. “Teid on just gaasitatud.”

      Merejalaväe Cobra tüüpi helikopterid lendasid miiniautodega tegelema, meie aga üritasime selgusele jõuda, kas oleme surmalapsed.

      Kuna paar minutit hiljem me ikka veel hingasime, saime aru, et see suits oligi lihtsalt suits. Võib-olla oli see mudast tulev aur. Mis iganes. See ainult susises, ei mingit plahvatust ega gaasi.

      See oli kergendus.

      Shatt al-Arab

      Kuna Al-Faw oli kindlustatud, seadsime valmis kaks DPVd ja asusime teele, et sõita põhja Shatt al-Arabi jõe poole, mis eraldab Pärsia lahte voolates Iraani ja Iraaki. Meie töö oli otsida enesetaputerroristide paate ja miinipanijaid, kes mööda jõge lahe poole liikuda võisid. Me leidsime iraaklaste hüljatud vana piirijaama ning seadsime vaatluspunkti üles.

      Meie tegevusreeglid sõja korral olid üsna lihtsad: Kui sa näed kedagi vanuses 16 kuni 65 ja nad on meessoost, siis lase nad maha. Tapa iga mees, keda sa näed.

      See polnud küll ametlik sõnastus, kuid mõte jäi samaks. Aga nüüd, kui me Iraani piiri jälgisime, oli meil range käsk mitte tulistada, vähemalt mitte Iraani suunas.

      Igal ööl tulistas keegi meid teiselt poolt jõge. Me andsime sellest kuulekalt teada ja küsisime luba vastu tulistada. Vastus oli alati väga kindel “EI!” Vali ja selge.

      Tagasi vaadates oli see loogiline. Meie suurimad relvad olid Carl-Gustav ja kaks 60t. Iraanlastel oli korralik suurtükivägi ja nad teadsid täpselt, kus me oleme. Meid rünnata poleks olnud mingi probleem. Arvatavasti üritasidki nad meid võitlusesse tõmmata, et meid maha tappa.

      Igatahes ajas see meid vihale. Kui keegi sinu pihta tulistab, tahad sa vastu tulistada.

      Sõja alguse põnevusega võrreldes oli meie meeleolu üsna vilets. Me lihtsalt vedelesime niisama. Ühel mehel oli kaasas videokaamera, lollitasime sellega. Muud polnud väga midagi teha. Me leidsime paar Iraagi relva ja kogusime need õhkulaskmiseks kokku. Kuid sellega asi piirdus. Iraaklased ei saatnud meie poole ühtegi paati, iraanlased lihtsalt tulistasid ühe lasu, läksid peitu ja ootasid meie reaktsiooni. Kõige lõbustavam, mis teha saime, oli vette kahlata ja nende suunas kusta.

      Nädal aega valvasime kordamööda – kaks meest postil, neli puhkamas –, jälgisime raadiosidet ja vaatasime vett. Lõpuks vahetas üks teine SEALi rühm meid välja ja me läksime tagasi Kuveiti.

      Võidusõit Bagdadi

      Selleks ajaks oli niinimetatud Võidusõit Bagdadi alanud. Ameerika ja liitlasväed hoovasid üle piiri ning liikusid iga päev tublisti edasi.

      Kuveidis ootasime paar päeva laagris järgmist ülesannet. Piirijaamas oli olnud masendav, laagris oli veel hullem. Me tahtsime lahingusse. Missioone, mida oleksime võinud läbi viia, oli rohkesti – näiteks selle “mitteeksisteeriva” õhukaitse kõrvaldamine kaugemal Iraagi piiri taga –, kuid tundus, et juhtkond ei taha meid rakendada.

      Meie lähetust oli pikendatud, et saaksime sõja algusest osa võtta. Kuid nüüd käisid kõlakad, et meid saadetakse USAsse tagasi ja meie asemele tuleb Team 5. Keegi ei tahtnud Iraagist lahkuda just siis, kui lahingutegevus oli pingelisemaks muutumas. Moraal langes alla igasugust arvestust. Me olime maruvihased.

      Pealekauba olid iraaklased just СКАЧАТЬ