Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Miski hinna eest ei tahaks ma olla ülemjuhataja; tema peaks tundma end peasüüdlasena selle hävitustöö eest. Tema on ju vastutav iga valude kätte määratud hinge eest, iga jalatäie maa eest, mis satub Euroopa brigantide33 julmadesse kätesse! Me marsime ikka veel pikkade päevateekondade kaupa; meile jäetakse vaevalt aega puhkamiseks või hoolitsemiseks hobuste eest, kes jäävad päev-päevalt lahjemaks. Meie pesu ja mundrid on täiesti ära kantud. Kõik see oleks talutav, kui me vaenlast jälitaksime! Ja mõte, et vaenlane on vaid 200 versta kaugusel Moskvast, on piisav, et meid kurvameelseks teha.

      Vjazma, 16. august ■ Ilus väike linn. Taganemine on kahekordselt ebameeldiv, kui linnast läbi minnakse, kuna tänavad on kitsad ja igaüks püüab esimesena läbi pääseda. Varusid on piisavalt ja ülegi, kuna me röövisime linna paljaks. Meie laager on 2 versta linna taga. Ilm on ilus.

      17. august ■ Viimaks ometi jälle puhkepäev! Jakob on minu juures; me ostsime endale veini. Laagris naudivad kõik head elu ja näivad unustavat, et vaenlane on meist 20 versta kaugusel. Relvastatud talupojad, maakaitsevägi, teevad vaenlasele suurt kahju; nad tungivad toiduvooridele kallale, tunnevad maastikku ja ründavad tihti öösiti. Moskva kubermang on 15 000 meest välja pannud. Räägitakse, et Kutuzov nimetatakse kõigi vägede generalissimuseks. Ehk läheb siis paremaks.

      18. august ■ Milline päev! Sadas 24 tundi ja ma olen kontideni läbi ligunenud; suudan vaevu sulge käes hoida. Kutuzov jõudis just kohale.

      19. august ■ Taganemine kestab ikka veel. Mind lähetati täna rekvisitsioonideks ja proviandi hankimiseks. Väikeses Struja linnas nägin haavatute transporti. Arvasin end üht tuttavat nägu ära tundvat; tahtsin talle läheneda, aga kari elanikke ja marodööre, kes põgenesid prantslaste eest ja karjusid „Nad tulevad, nad tulevad!”, lahutasid mind vaesest ohvitserist. Vaenlase ootamatu saabumine üllatas mind; arvasin neid veel kaugel olevat. Tugev kanonaad õpetas mulle siiski, et too oli rinde keskpaigas rünnanud ja läbi murdnud. Segadus oli kohutav – kõik põgenesid. Lõpuks ilmusid välja kasakad ja prantslased, kes olid juba peaaegu linnatänavail, pidid tagasi tõmbuma. Oma komando olin allohvitseri käsu all tagasi saatnud. Uudishimu hoidis mind tagasi. Linn sarnanes sipelgapesaga, kus kõik kihab. Majad olid tühjad, aknad ja uksed purustatud, tänavad täidetud tünnide, voodite ja mööbliga. Elanikud jooksid ringi, püüdsid peitu pugeda, karjusid ja palvetasid ning suurendasid võitluse õudusi ja üleüldist segadust. Keegi, kes pole säärast stseeni ise näinud, ei suuda seda endale ette kujutada. Ma oleks meelsasti aidanud, lohutanud, päästnud – aga see oli võimatu. Täis valu ja kurbust pöördusin tagasi oma halli juurde, et jõuda laagrisse, kus kõik oli rahulik.

      Nikolajev, 20. august ■ Mõned verstad minu laagrist eemal möödusime grupist vangidest, kelle seas märkasin ma mõningaid prantsuse ohvitsere. Üks neist huvitas mind oma õilsa ja vaimse väljanägemise pärast. Ta näis kannatavat, aga tema näojooned olid liiga uhked, et lasta seda välja paista. Ma tahtsin juba temaga juttu teha, kui ta midagi hüüdis ja tegi endale läbi rahvamassi teed vene ohvitseri poole, kes hobuse seljas istudes kortermeistritega rääkis. Vaevalt oli vene ohvitser prantslast märganud, kui ta hobuselt maha hüppas, talle vastu tõttas ja teda embas. Üllatus, mis seda stseeni saatis, läks üle imetluseks ja kaastundeks, kui vene ohvitser meile seletas, et see oli tema ainuke vend, kelle poolakad olevat oma teenistusse võtnud. See liigutav stseen pani mind sõjameeste ja sõdade üle järele mõtlema. Kui julmalt võib mõjuda auahnus!

      Ržatski Pristan, 21. august ■ Võluv väike linn. Majad on hästi ehitatud ja puhtad, tänavad sümmeetrilised. Kõik oli veel kõige paremas korras – ainult elanikud olid linnast lahkunud. Linn jäeti meile ja kõik võeti kohe kaasa; me olime nagu näljased lõvid, kes pärast pikka otsimist midagi nälja kustutamiseks leidsid. Me lahkusime oma laagrist ja langesime ladude ja toiduainete peale, mida meile jagati. Uudised Moskvast teatavad, et elanikud on linnast lahkunud!

      22. august ■ 30-verstane marss. Me asusime oma laagrisse Borodino juures. Räägitakse, neil päevil peetakse suur lahing. Kaitsku meid jumal! On aeg vaenlasega mõõtu võtta.

      23. august ■ Siin ma olen, oma rohelises palees, leban oma lagunenud mantlil ja joon teed, mis on tehtud leigest veest ja meega magusaks tehtud. Ma andun oma mõtetele. Ma tunnen – kummalisel kombel – magusat rahulolu ja suurt rahu. Kuigi mul puudub kõik, kuigi ma jagan leina, mis on haaranud kogu Venemaa, kuigi mul pole uudiseid mu armsatelt Tallinnas, on mul tunne, mis mind ülendab. Kui tihti oli mul meie taganemise ajal olnud soov haarata mõõk, needa meie tegevusetust ja kaaluda igasuguseid ekstravagantseid ja andestamatuid projekte; sel õhtul allusin ma aga ettemääratuse tahtele; panen käed palveks kokku ja palvetan kirglikult! Andku kõigevägevam võit vene relvadele; andku ta mulle otsustaval hetkel jõudu ja vastupanu; leidku ma jõudu taluda saatuselööke, mis mind ees ootavad!

      24. august ■ Kõik osutab suurele lahingu ettevalmistusele, mis otsustab Bonaparte’i triumfi või häbi üle. Rostoptšin on Moskva relvastanud. Kell 6 algas lahing meie vasakul tiival. Võitlus oli päris tuline; räägitakse 1000 langenust. Meie patareid on hästi paigutatud.

      25. august ■ Selle päeva veetsin ma peakorteris. Olin Barclay de Tolly käsutuses. Kõik on vaikne. See on vaikus enne tormi.

      16. augustil nimetati Kutuzov ülemjuhatajaks. Ta jätkab esialgu taganemist kuni Borodinoni, kus ta peatub ja laseb püstitada kindlustatud laagri Moskva jõe ääres mõlemal pool Borodino kloostrit. Prantslaste peajõud Napoleoniga jõuavad Borodinosse 24. augustil.

      67-aastast Kutuzovit austati ja ülistati just nüüdsama türklaste võitjana. Napoleoni vastas seisis ta Austerlitzi all ja kaotas. Siiski on ta vene väejuhtide seas ainuke tõsiseltvõetav vastane.

      Borodino ja Možaiski vahel, 26. ja 27. august ■ Oh, tapatalgute päev! Oh, õuduste päev! Ma olen veel elus ja ma põlvitan maha, et jumalat selle eest tänada! Jakob? Kuidas peaks temal minema? Elab ta veel? Võibolla on ta haavatud ja mina olen temast kaugel ega saa teda aidata. Milline julm teadmatus.

      Ma olin veel Barclay saatjaskonnas, kui meile kell 4 teatati vaenlase pealetungi algusest. Kohe istus kogu peakorter hobustele ja järgnes mõlemale kindralile, kes juba käske andsid. Ilm oli imeline; päike tõusis, tema esimesed kiired kuulutasid meile võitlust. Üks vaenlase patarei, mis oli paigutatud kõrgendikule Borodino kloostri juures, avas tule ja saatis meile oma raudseid tervitusi. Kogu rinne hakkas kohe liikuma. Laskurid põrkusid kokku, jalavägi ründas karreedes, ratsavägi formeerus reservis. Liikuv suurtükivägi on üles seatud nendevahelises ruumis ja saadab koos liikumatute patareidega surma ründaja ridadesse. Meie positsioon34 oli suurepärane. Keskpaik oli tihedalt mehitatud ja tugevasti kindlustatud. Parem tiib, ka hästi julgestatud, oli peaaegu võitlusest eemal. Vasak pidi kõige rohkem võitlema ja ta kandis ka kõige raskemaid kaotusi. Meie polk oli keskpaigas ja mul oli väga kahju olla oma seltsimeestest eemal. Minister, tema adjutandid ja mina läksime kiires galopis jõe äärde, kus Bistram lahingut lõi.

      Kõik uus selles näitemängus, kuulide ja mürskude vingumine, külmrelvade klirin ja võitlejate lärm: kõik ajab mind segadusse ja haarab endasse. Meie jäägrid35 kihutati pärast ägedat võitlust minema ja prantslased, joobunud võidust ja napsist, ronisid kaldast üles ja tormasid üle kõigest, mis end neile vastu seadis. Me olime päris võitlejate lähedal. Mu hobune, arg nagu alati, sai pihta ühe mullakamakaga, mille üks pomm üles paiskas. Kell 8 saadeti mind polku tagasi, kuna mind välja vahetav ohvitser oli kohale jõudnud. Ma leidsin polgu puhkamas. Suurtükikuulid lendasid siiski kuni meieni. Kell 8.30 paigutati meid platoole, kus me olime päris eksponeeritud, aga ka nägime kõike. Vaatepilt oli suurepärane ja imposantne. 300 000 meest võitlesid kitsale alale kokkupressituna viha ja visadusega. Kanonaad tugevnes minutist minutisse. Kestvat püssituld polnud enam peaaegu СКАЧАТЬ