Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka muidu alati kaalutleva mehe. Vaikselt naisterahva huulilt sosistatud sõnad „Magad sa?” sulgevad mu suu, mis oli juba valmis vandumiseks.

      Lõpuks leian ma taas oma kõnevõime ja küsin hästi vaikselt: „Kes seal on?” – „See olen mina!” oli vastus. Avastamist kartmata, aga trotsides ohtu võtta kaenlasse mõni vana mõrd, vastasin ma: „Tule, mu laps.” Ja üks keha, hõõguvalt kuum, heidab mu kõrvale. Viies ja viimane meeltest, aga sellele vaatamata õilis, laseb hea kindralina kätel, oma adjutantidel, maastikuga tutvuda. „See on hea, ekstsellents,” kantakse mulle ette. „Ümar, pehme käsivars,” teatab esimene sõnum; „tugev, hästi vormitud kael,” kõlab teine. Hästi, sõbrad, me võtame lahingu vastu. Peagi on käed käsitsivõitluses ja suurtükivägi tulistab jõudu mööda. Mu naaber, kellele see öine stseen näib väga meeldivat, ei tee ühtki häält.

      Siis kuulen ma naabertoas vaikset müra ja valguskiir tungib läbi ukseprao. Oo õudust – ma kuulen mehe samme! Mu armastusväärne tundmatu näib väga rahutuna. Ma ise veel rohkem! Veel üks minut – ja katastroof on kohal! Hetkel, kui uks avaneb, hüppan ma voodist, haaran mehel kõrist ja löön valgusallikaga vastu nägu. Ta kukub pikali ja mina hüppan ruttu tagasi tuppa. – „Ruttu minema!” ütlen ma oma seltsimehele õnnes ja õnnetuses. Eksituse võib heastada vaid kiire põgenemine. Hirmust poolsurnud, on tal siiski jõudu kiirelt minema hiilida, sellal kui mees valgusega oma uimastatusest ärgates valjusti karjuma hakkab. „Vargad, röövlid!” ja mina – üldse mitte rumalalt – hakkan ka karjuma, järgnen tema eeskujule ja püüan temast üle karjuda. Kohe on kohal üks särgis ja aluspükstes teener, küünlad käes, mitu toatüdrukut ja kokk järgnevad talle. Viimane oli riietatud nii koomiliselt, et ma suutsin vaevu naeru tagasi hoida; vaeseke oli oma ehmatuses rätiku asemel aluspüksid kaela ümber pannud, need rippusid tal nüüd kõhuni.

      Peagi oli tuppa kogunenud kogu majakond, kes moodustas koomilisi ja groteskseid gruppe. – Kellelgi polnud aga julgust meile läheneda ja vaadata sirmi taha, kus nad uskusid peituvat vähemalt terve hordi jagu röövleid. Lõpuks haarasin initsiatiivi, lähenen teenrile, kes vaatab mind nagu tonti ja võtan tema käest valgusallika, et lava tausta valgustada ja oma vastast näha. Ja kes seda usuks? See on vaene majaperemees, mu armas parun R., kes uskus end teelaua jalga peos hoides röövlit ähvardavat. –

      Ma oleksin naerust peaaegu lõhkenud; aga ma võtan end kokku, aitan ta üles ja vabandan tuhat korda, et pidasin teda eksikombel vargaks. Ta vahib mulle lolli näoga otsa, kratsib pead ja andestab mulle, iseennast eesliks nimetades. Kas tal selleks põhjust on või mitte, ma ei tea. Aga, küsin ma temalt, mida te siis tegite siin keset ööd küünlavalgusega? Ma ehmusin nii, et hüppasin tahtmatult voodist ja kargasin teile kallale. – Jah, ütles ta maailma kõige kahetsevama näoga, ma otsisin oma naist, keda ma juba tund aega olin oodanud. – Aga miks – kurat küll – mu härra, otsisite te teda minu toast? Sellele küsimusele ei osanud ta vastata, soovis mulle head ööd ja kadus. Tahan väga selle loo lõppu kuulda!

      See võluv arusaamatus tekkis seeläbi, et paruness ja proua von T. kaua, kuni keskööni lobisesid; mulle oli antud magamiseks abikaasa tuba ja mees, selle asemel et oma abikaasat proua T. juurest ära tuua, otsis teda nüüd minu asustatud toast ilma mõtlemata, et nüüd magasin seal mina.

      Hommikukohvi juures lasin silmad kõigi nägudest üle käia. Keegi ei tundnud end päris hästi, eriti näis mulle paruness näost roosam kui tavaliselt.

      2. juuni ■ Nüüd enda pool kodus olles naeran kogu südamest! Kas midagi sellist on üldse võimalik! – Ma külastasin oma kaunist Clarat; ta oleks kindlasti vähem armastusväärne, kui ta teaks, mis naabrite juures toimus.

      3. juuni ■ On kuulda, et me mõne päeva pärast minema marsime. Lõpuks ometi läheneb aeg, kui me sõjasarvede heleda kõla saatel vaenlast ründame. Andku kõigevägevam meile õnne ja kuulsust!

      4. juuni ■ Vaevalt oli uudis meie lahkumisest levinud, kui härra Strumenski, meie majaperemees, meie magamistuppa tuli, mida ta polnud seni kunagi teinud. Me vaatasime talle kõik väga tõsiselt otsa; ta lähenes meile ebakindlal sammul ja langetatud pilguga, pomisedes arusaamatuid sõnu ja võttes kahe sõrmega taskust portsu tubakat. – „Mida te soovite?” oli meie küsimus. „Päris vähe, mu härrad, ainult arve tuleb tasuda,” vastas ta, andes meile ülalt alla täis kritseldatud paberilehe. Ma haarasin selle – aga mulle tundus see hiina tähestikuna ja ma andsin selle tagasi, et ta meile selle mõtet seletaks. Lõpuks mõistsime arve ülestähenduste mõtet, mis kuulutas sõja kuulutamist meie rahakottidele. See oli päris hull ja lisaks polnud kellelgi meist raha. – Mida teha? Et sellest afäärist välja pääseda ja selle vägivalla eest kätte maksta, mõtlesime koos härra S-ga välja tembu, mis meile palju nalja tegi. – Süütul kombel austasime me oma peremeest kutsega teha koos meiega jalutuskäik, mille ta innukalt vastu võttis. – Kui me järve äärde jõudsime, palusime tal koos meiega ujuma tulla. Pärast pikka põiklemist söandas ta lõpuks koos meiega vette tulla. Vaevalt sees, haaras S. – kes oli väga tugev – teda jalgadest, mina peast, tirisime ta järve ja tegime nii, nagu tahaksime teda uputada. Asjata püüdis ta end vabastada, me hoidsime teda kinni. Lõpuks, kui ta oli piisavalt märg, lasime ta lahti ja palusime teda väga viisakalt kummalisel kombel valmisolevale paberitükile samuti valmisoleva pliiatsiga kirjutada, et arve on talle tasutud. Ta sai kurjaks ja keeldus järsult meie palvet täitmast. Nii algas nali otsast peale ja jätkus niikaua, kui vaene mees, kes ei saanud ei hingata ega rääkida, andis peaga märku, et ta on nõus meie nõudmist täitma.

      Ja nii kirjutati alla „contrat social”. Me ei hoolinud lärmist, mis ta riidesse pannes tegi, võtsime tal jõuga kätest ja pöördusime tagasi, teda seejuures emmates ja silitades; maja väravas tegime talle sügavaid kummardusi. Järgmisel korral on ta arvet kokku pannes ettevaatlikum, loodan ma.

      Kõik on pakitud. Adjöö, armas Vidzõ, meie tempude ja elamuste tunnistaja. – Tuuakse mustad kürassid. Nad on päris kenad, aga väga rasked. Mu rind saab seeläbi rängalt kannatama.

      5. juuni ■ Oh! Ebameeldivus ebameeldivuse järel!

      Ma ärkan sel hommikul väga vara, et end marsiks ette valmistada; aga kõik magavad veel, mis mind väga üllatab. Ma äratan oma teenri Fjodori ja sõitlen temaga, et ta varem üles pole tõusnud. Ta vastab mulle külmavereliselt: „Me saime vastukäsu. Allohvitser, kes käsu tõi, läks just minema. Tänu jumalale, me jääme siia!” Suutsin vaid suure vaevaga oma pahameelt tagasi hoida. S., kes oli samuti üles tõusnud, peletas igavuse ja mure pilved mu pea kohalt. Ta ütles mulle, et me oleme sõlminud rahu Türgiga. Aga veelgi huvitavamad on meie peremehe, kes meist lahti tahaks saada, näoilmed.

      S. hüppab voodist välja, õnnitleb mind, embab peremeest ja tolle naist, nagu oleks ta hulluks läinud. Mind kõrvale tõmmates ütleb ta: Me peame eilset nalja koos variatsioonidega kordama! Ma lasin tal tegutseda ja läksin natukeseks jalutama. Kui ma tagasi pöördusin, leidsin kõik majakondsed kokast kuni majaperemeheni meie magamistoast, seismas ümber suure veetünni; selle kõrval seisis mõnede roogade ja pudelitega kaetud laud; minu küsimuse peale, mida see kõik tähendab, vastati, et täna on kõigi venelaste jaoks tähtpäev ühe pühaku auks, kes uppus tsaari elu päästes. Milline jama, mõtlesin mina, sellal kui inimesed seda lollust uskusid. Pärast hommikueine söömist lasi S. uksed sulgeda ja teatas, et nüüd algab tseremoonia. Nüüd muutusid inimesed siiski umbusklikuks; nüüd oli juba liiga hilja. Ta andis oma tentsikutele märku vanast kokast kinni haarata ja teda kinni hoida. Ta valas suure supikulbiga vanale vett pähe ja kinnitas talle, et see on vajalik tema maiseks õnneks. Kõik tolle karjed ei aidanud midagi. Teised, kes oleks kindlasti otsinud kindlat peidupaika, pidid kohale jääma. Üks ristiti teise järel ja see kohutav tseremoonia lõppes uputusega, mis kõik märjaks tegi… Ma ei suutnud enam; naer segatuna teatud kaastundega vaeste inimeste vastu lasi mul S-ile märku anda, et ta lõpetaks.

      6. juuni ■ Oleme oma seltsimeeste СКАЧАТЬ