Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ adjutant meile käsu end valmis panna. Keskööl andsid trompetid meile signaali lahkumiseks. Kuni sinnamaani ilus ilm hakkas halvaks minema; külm vihm tegi meid märjaks ja läks iga minutiga tugevamaks. Juba läksid teed kehvemaks, suurtükke suudeti vaid vaevaga edasi tõmmata ja nad ummistasid tänavaid. Läks nii pimedaks, et oma rühma järel ratsutades ei näinud enam eelmist kürassiiri minu ees. Äike algas üha uuesti. Me läksime läbi tihedate metsade, paisunud ojade ja pöördusime lõpuks kuni kontideni läbiligunenutena ja – külmunutena tagasi oma bivakki. Imeline, maanteest paremale jääv mets pakkus meile kaitset kohutava ilma eest. Õnneks oli mu teener konfiskeerinud hiiglasliku vana tamme, mis oli vanadusest õõnes ja kus ma võisin läbiligunenult ning surmväsinuna magada.

      Kui vaid meie pealinna sõjaõhutajad ja kiidukuked meie olukorras oleksid! Nad jõuaksid peagi õigele arusaamisele sõduritest ja osutaksid neile rohkem lugupidamist!

      30. juuli ■ Millist vaatemängu küll pakkus mulle see öö! Kujutatagu endale ette tihedat metsa, mille majesteetliku ja tiheda katuse all on otsinud varjupaika kaks ratsaväediviisi. Heledad lõkketuled särasid läbi lehtede ja nende soojus liigutas oksi; sõdurite grupid seisid, istusid või lamasid tule juures. Hobuste lärm ja kirvehoobid, millega põletuspuid lõhuti, kõlasid eriti ebatõelistena selles kõige pimedamas öös, mida ma kunagi olin läbi elanud. See kõik sarnanes mõne maagilise maaliga. Tahtmatult mõtlesin ma Schilleri „Röövlitele”.

      31. juuli ■ Olin käsundusohvitserina lähetatud Barclay juurde; paljud mu tuttavad, kes on peakorteri juurde atašeeritud, rääkisid mulle huvitavaid asju. Prantsuse kindralstaabi ohvitseride juurest on leitud pabereid, mis tõestavad, et vaenlase armee on imetlustväärivas korras ja tema suurus pea pool miljonit meest. Milline mass! Prantsuse kindralstaabil on täpsed teadmised meie provintside maastikust. On ilmselge, et Bonaparte tahab meie armeele lahingut peale suruda; meie aga oleme vaid kaitses. Krahvid P. ja B., samuti nagu veel mõned ohvitserid on pidanud armeest lahkuma, kuna neid ei usaldata. Barclay saatis mind siis tähtsate paberitega suurvürsti juurde. Öö veetsin M-i juures.

      1. august ■ Jakob ja mina veetsime päeva P. polgus; meil oli huvitav vestlus. Õhtul olin veidi vintis, aga see on andestatav; sellega peab see aga ka piirduma. Katenin võlub mind oma vaimuga.

      2. august ■ Me oleme taas Smolenski müüride all.

      3. august ■ Milline marss! Öö jooksul läbisime 35 versta. Milline vastik olukord, tahad magada, aga ei saa. Ma suudan neid ridu vaevu kirja panna.

      4. august ■ Sel hommikul äratasid mind suurtükid; meid paigutati ühele künkale, kust me kõike hästi nägime. Linna rünnati; võitlus oli äärmiselt verine. Õhtu lõpetasid viimaks need õudsed stseenid. – Aga koos tõusva päikesega elame taas läbi sõjaõudusi.

      5. august ■ Prantslased ründasid 5 korda, aga nad löödi energiliselt tagasi. Bonaparte ise andis käske. Newgrowsky32 paistis silma. Lahing käib; sellal kui tuhanded jätavad oma elu isamaa eest, lebame meie maas ja küpsetame kanu! Millised vastuolud!

      6. august ■ Lahing algas taas. Meie patareidel on suur edu ja meie laskurid teevad imesid. Täiesti purjus prantslased tõusid müüridele ja moodustasid tagasiheidetuna uusi müüre järgnejatele. Kraavid on laipu täis.

      7. august ■ Täna on mu sünnipäev, samal ajal Venemaale ühevõrra nii mälestusväärne kui kurb päev! Kell 8 hommikul algas lahing uuesti julma visadusega prantslaste poolt, millele me vastasime kogu oma vahvusega. Meie keskmised patareid vallutati kell 9. Eliitgrenaderid tõusid müüridele ja püssituli oli juba eeslinnadesse kuulda. Meie vallutatud suurtükid pöörati kohe meie vastu. Pommid tabasid ja purustasid hoonete müüre ja meie vapraid vägesid, kes kaitsesid maa-ala iga tolli. Peagi tuli laienes ja eeslinnad olid leekides. Linnas võideldi kuni kella 9-ni õhtul ja mu silmad võisid jälgida ühtaegu kaunist ja kohutavat vaatemängu. Ma olin ühel mäel ja veresaun toimus mu jalge ees. Saabuv pimedus lasi tulemöllu leeke ja laske kahekordse eredusega paista. Pommid, mille helendavat jälge võis näha, purustasid kõik, mis nende teele jäi. Haavatute hala, võitlejate hurraahüüded, tuhm lahingukära, kokkuvarisevad kivimassid ajasid mul juuksed püsti. Seda ööd ei unusta ma mitte kunagi. Kes küll kujutaks ette, milliseid õudusi ma nägin ilma sekkuda võimata. Vaene linn on muutunud kivihunnikuks. Kaotused on märkimisväärsed. Sellel lahingul on meie jaoks rasked tagajärjed!

      8. august ■ Me oleme Moskvasse ja Dorogobuži viival maanteel ning Smolenski isandad prantslased jälitavad meid ühevõrra kiiruse ja õnnega. – Meil pole isegi aega välja puhata. Me peame tihti oma lõunasöögi maha jätma, et põgeneda. Milline olukord!

      Dorogobuž, 9. august ■ Me jookseme nagu jänesed. Kõiki on haaranud midagi sellist nagu paaniline hirm. Julgus on kadunud ja meie marss sarnaneb leinarongkäiguga. Mu süda tõmbub valust kokku. Me jätame kõik need rikkad piirkonnad vaenlase viha kätte, kes, nagu öeldakse, ei säästa oma julmuses midagi.

      10. august ■ On võimatu ette kujutada neid julmusi, mida prantslaste kohta räägitakse. On kuulda, et nad põletavad ja rüvetavad kirikuid, et nad sandistavad inimesi, kes neile kätte satuvad, ja kasutavad neid oma põrgulike ihade rahuldamiseks. Lapsed või raugad, täiesti ükskõik, nende löögid hävitavad kõik. Nende kuulduste mõju talupoegadele on vapustav: suurima külmaverelisusega panevad nad oma hüttidele tule otsa, et neid mitte vaenlasele jätta. Näha on vaid rusutust, leina ja häda. Täna jäime magama mitme tulekahju valguses.

      11. august ■ Me vahetame iga silmapilk oma positsioone, et petta vaenlase valvsust, kes püüab meist nähtavasti mööda minna. Ma just kohtusin ja rääkisin inglise kindrali Wilsoniga. See mees on kaasa teinud kõik sõjakäigud ajaloos, ta on olnud Indias ja Egiptuses, nüüd on ta meie peakorteris. Ta arvab, et see sõda saab olema äärmiselt verine ja kauakestev.

      12. august ■ Barclay saatis suurvürst Konstantini tagasi Peterburi. See on meie jaoks suur õnn; nüüd ei piina ta meid enam oma õppuste ja käskudega. Sellele vaatamata ei olda Barclayga rahul; teda peetakse reeturiks, kes meelega taganeb, et anda vaenlasele vabad käed.

      13. august ■ Marsi ajal nägin ma põhjuseid, mis annavad hästi organiseeritud korpusele jõu ja tugevuse. Iga edasiliikumine on nagu malemäng. Suurimad manöövrid pärinevad kõik ühe inimese peast. Vaevalt on mõte kindrali peas plaaniks saanud, kui adjutandid sarnaselt päikesekiirtega keskpaigast igas suunas laiali tõttavad, et Ühe tahtmisest teateid viia. – Aga täideviimine on veelgi enam imetlust väärt. Pataljonid ja eskadronid, kes siiani näisid kõigutamatute ja elutute olenditena, hakkavad liikuma. Moodustuvad ahelikud, liiguvad edasi ja asuvad lahingukorda. Juhtide komandohüüded ühinevad veerevate suurtükkide ja ratsaväe voori tuhmi lärmiga. Varsti antakse signaal. Kahurid mürisevad, laskurid liiguvad vaheruumidesse. Juba on tiibadel näha jalaväekolonne, kes sihivad, tulistavad ja tormavad üle kõigest, mis neile teele ette jääb. Suits katab verise stseeni, mis kannab hoolt selle eest, et inimsugu kirste vajab! Siis – äkitselt lärm lõppeb! Mida see tähendab? Üks ratsaväeüksus ründab. Saablite kõlin, üleskeerutatav tolm ja võitlejate hüüded toovad uue noodi toimuvasse. Peagi ründab jalavägi taas, pealetung algab uuesti. Taganemine lõpetab siis kõik. – Milline erinevus selle võitluse ja antiikaja lahingute vahel, kus vaid terariistadega võideldi!

      Mu hea Fjodor on end täiesti purju joonud; naljad, mida ta teeb, on päris koomilised. Ta on mõned sõdurid enda ümber kogunud, kellele ta pajatab igasugu muinasjutte, mis on maagilisusele lähedal. Aga nüüd on aeg magama heita.

      14. august ■ Albrecht on tragunite juurest Polotskist just kohale jõudnud. Wittgenstein lõi Macdonaldit; see tähendab, et võit on täielik. Täna on meil puhkepäev.

      15. august СКАЧАТЬ