Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jälle taastub, kui talle vaid üksainuski pea jätta. Bonaparte kuulutas meile sõja, kuna me sõlmisime inglastega rahu. Ta tahtis meid sundida pidama edasi sõda rahvaga, keda ta lootis alla suruda seeläbi, et lõikas kõik nende kaubandusvõimalused läbi. See oli aga võimatu. Me pidime oma rahaasju parandama, me olime sunnitud oma raha kurssi tõstma ja meie kiduvat kaubandust edasi viima; nii sõlmiti neljaks aastaks rahu Suurbritanniaga, kes vajab meid samuti nagu vajame meie teda. Inglismaa maksab meile subsiidiume sõjakulude kandmiseks, kuna Bonaparte ründas meid ilma sõda kuulutamata või mingit vabandust esitamata murtud lepingu tõttu. Napoleon tungis meie piiridesse ilma mingeid formaalsusi arvestamata. Ta relvastas Poola meie vastu ja uskus, et kui ta vabaduse proklameerib, on rahvas tema poolt. Ta eksis aga, kuna ei teadnud, et vene talupoja armastus oma jumala vastu on lahutamatu armastusest oma valitseja vastu ja et ta hindab ausat vaesust rohkem kui ebaausalt võidetud rikkust. Napoleon ei unusta kunagi, millised vahendid on meil kasutada tema löömiseks: need on metslaste omade sarnased. Kohe, kui tal on võimalus lasta oma üksustel ületalve korteris olla ja puhata, on meie kuulsus ja väljavaated läinud. Ma loodan seepärast, et kuuldused vaherahust või rahust on valed. Ainuke ohtlik asjaolu on prints Bernadotte’i naabrus, kes võib väga vabalt seda kriitilist hetke ära kasutada.

      Riiki, mis on nagu meie oma veel primitiivses seisundis, on raske võita ja alistada. Napoleon tegi väga valesti, kui julges kuni meie riigi keskpaigani tungida. Kõik hakkavad mõistma selle taganemise tarkust ja aru saama sellest, mida esialgu nii arvustati. Barclay tõmbus tagasi, ja sellele mehele tehti kõvasti liiga. Vangide hulk on hiiglaslik; need vaesed inimesed suudavad end vaevu edasi lohistada; kasakad saadavad neid ja tapavad neid piikidega, kui nonde jõud edasimarssimiseks lõppeb. Vangid jutustavad, et Napoleon lõbustab end Moskvas ja vallutab peagi Peterburi; tõenduseks näitavad nad sõjabülletääne, mis on valesid täis. Selline arrogantsus on nii absurdne ja naeruväärne. Aga selline on selle rahva iseloom, mis näitab end kõigis asjades. Vangide hulgas on näha baierlasi, hispaanlasi, itaallasi, sakse jne. Milline ebanormaalne armee see liitlaste oma on. Räägitakse, et meie vastu võitleb 12 rahvast. See on peaaegu nagu ristisõda. Aga meie aeg veel tuleb. Gallialased ujutasid küll Rooma riigi üle – aga ühel päeval neelavad slaavlased Prantsuse territooriumi alla!

      18. september ■ Kõikjal kogutakse reservüksusi. Sadu ohvitsere on saadetud Muromisse, et seal üksusi korraldada. 25 000 kasakat Donilt on just kohale jõudnud. Igaühel on vabad käed: röövitakse ja purustatakse, et midagi prantslaste kätte ei jääks. Nägin üht talumeest, kes tõrvikuga oma hüti põlema pani. Suurmaaomanike eluasemetest on mul väga kahju; kui palju ilusaid asju varastatakse ja purustatakse. Muuhulgas nägin ma ühe lossi eeskojas Linné ja Buffoni teoseid, mis põrandal lebasid ja mille otsas marodööride jalad olid trampinud. Milline kaotus!

      Tarutino, 19. september ■ Öeldakse, et me võtame siin sisse tugeva positsiooni. Tihti on väga külm. Teen endale etteheiteid, et ma täna üht sõdurit tühiasja pärast ja halvas tujus maltreteerisin.

      20. september ■ On kuulda, et meid majutatakse siin küladesse; ma ei usu enam millessegi. Ostsin just linase teki, millest mul on palju kasu.

      21. september ■ Meile anti kogu polgu majutamiseks 7 maja. Meie armee on sisse võtnud väga soodsa positsiooni ja me jäävat siia 4 nädalaks; kinnitatakse, et sellega sunnitakse vaenlane taganema sama teed mööda, mida ta sissemarsiks kasutas. Ma elutsen pesuruumis. Parem ikka kui mitte midagi.

      22. september ■ Just saabus parlamentäär. Miloradovitš saab kokku marssal Neyga. Mõlemad pooled püsivad vaikselt. Me oleme hõivanud mõned künkad ja ulatusliku tasandiku, mida läbib jõgi. Meie eelpostid ja piketid on ühel pool, vaenlane teisel pool jõge. Aja veetmiseks koguneme erinevate seltsimeeste juures. Ohvitserid lõbustavad end kaarte mängides, suitsetades ja juues. Ma ise, kes ma elan koos Durovi ja Thomsoniga, teen plaane, joonistan ja me mängime koos igasuguseid mänge. Kurb tegevus sõjameeste jaoks.

      23. september ■ Räägitakse, et prantslased söövad juba hobuseliha ja et 10 000 ratsaväelast on tehtud jalaväelasteks; hobused kärvavad söödapuudusel. Jakob käib meil reeglipäraselt külas; ta on päris tubli poiss. Ta ripub tugevasti minu küljes ja räägib alati oma asjadest vennaga. Ka mina jään teda ikka kogu südamest armastama.

      24. september ■ Mul on õnnestunud leida ühest vanast majast mõned raamatud, mis on varem kuulunud ilusasse raamatukogusse. Nestori37 elu vene keeles ja „Le Grandisson”38 prantsuse keeles. Markitant hankis meile lotomängu, millest on meil palju lõbu.

      25. september ■ Me oleme ikka veel meie laagris Tarutino juures. Ma külastasin oma tuttavaid peakorteris. Räägitakse palju vaherahust, rahust ja suurtest revolutsioonidest, mis on Euroopas puhkenud. Figner ja Seslavin, kaks kuulsat partisanide juhti, põhjustavad vaenlasele suuri kaotusi, eriti esimene neist.

      26. september ■ Elu, mida me elame, läheb igaühe jaoks igavaks. See tegevusetus on talumatu. See annab mulle võimaluse Tallinnasse kirjutada. Milline rõõm on lobiseda oma vanematega! Õhtul teeme me rumalaid nalju ja tempe, saab palju naerda. Minu elupaik, kuigi kõva asemega ja räpane, on päris hea: ma magan katkises ahjus ja pean ronima, et sinna sisse pääseda.

      27. september ■ Täna öösel ärkasin ma äkitselt üles: üks vaene kürassiir, kes ilmselt öösel külmetas, otsis peidupaika meie hüti poolmädanenud katuse all. Katus, mis meid tuule ja külma eest kaitses, varises kokku ja jäänused kukkusid mu ahju peale. See tegi kõvasti lärmi ja ma mõtlesin oma viimset päeva tulnud olevat või siis vaenlast ründavat. Õnneks ei saanud ma millegagi pihta ja pääsesin vaid ehmatusega. Täna rääkisime me kaluritega. Ilm kõlbab kah. Meie ohvitserid vaatasid täna laagri õhtust tseremooniat.

      28., 29., 30. september ja 1. oktoober ■ Tulen tagasi väikeselt väljasõidult. Mind saadeti 28-ndal diviisile toiduaineid tooma. Minu käsu all oli 160 kürassiiri. Olin kohutavalt uhke ja tundusin endale vähemalt niisama tähtis kui meie polkovnik. Lahkusin laagrist oma kohordi eesotsas, uhke nagu kuningas. Suundusime Kaluuga poole, kuhu vaenlane polnud veel ilmunud. Peagi jõudsime ühte külla, kus üks talumees meie kolonni teejuhiks nimetati. Esialgu ei näinud talle tema uus amet meeldivat, aga mõned hoobid lapiti teraga tegid ta maailma kõige viisakamaks meheks. Ta lubas meid rikastesse kohtadesse viia ja ta pidas sõna. Me läksime läbi suure metsa ja jõudsime pärast 20-verstalist marssi naervasse ja rikkasse ümbruskonda. Imeline loss ilmub mu silme ette. Saadan sinna parlamentääri, et lossihärrale oma saabumisest teada anda. Aga meid oli juba nähtud. Hulk talumehi, jahipüsside ja kirkadega relvastatud, seab end meile vastu; aga peagi annab nende kuraaž teed sõbralikumatele tunnetele. Ma räägin neile jumalast ja isamaast, vene vägedest, meie distsipliinist ja Moskvast. Nagu teisel Cicerol õnnestub mul inimesi hullutada. Mind tõstetakse sadulast, mu kürassiirid majutatakse ümbruskonna küladesse ja mind juhatatakse triumfikäiguga lossi, kus vana valitseja mind kübarat käes hoides vastu võtab. Hea korter, hea söök, hea vein, hea voodi – midagi pole unustatud, et mu viibimist meeldivalt ja kasulikult kujundada. Järgmisel päeval antakse mulle 100 kotti kaeru ja mitu vankrit heina, härgi, puu- ja juurvilju; kõike pakutakse ülekülluses. Saadan need karavanid teele eskordiga, igas 20 kürassiiri polgu kohta. Ma ise tunnen end nii hästi, et otsustan veel kaks päeva selles paradiisis viibida, ja alles täna hommikul pöördusin ma oma reisilt tagasi. Polkovnik jättis tegemata väikese, ilmselt väljateenitud noomituse, arvestades häid toiduaineid, mis ma kaasa tõin. Täna on papa sünnipäev. Hoidku teda jumal tema perekonna õnneks ja provintsi heaoluks!

      2. oktoober ■ Täna elasin läbi kummalise seikluse. Kella 6 ajal ratsutasin laagrisse Meierit külastama. Tagasiteel oli juba pime ja kaks klaasi punši olid mul pea segamini ajanud. Ma eksisin ära. Sõitsin kord paremale, kord vasakule, et mitte sattuda liiga lähedale jõele, mis meid vaenlastest lahutas; siis märkasin loitvat tuld, mis oli ümbritsetud magavatest inimestest. СКАЧАТЬ