Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 25 000 vaenlase ratsaväelast ründas meie kolonne ja patareisid. Reservid hakkasid liikuma. Meie ratsavägi kappab minema, Ševitš meie brigaadi eesotsas, et meid võidule juhtida. Hurraa! Me ründame! Maa oigab ja väriseb kürassiiride raskuse all. Toimub kokkupõrge, aga tolm takistab vaenlast ära tundmast. Need olid karabinjeerid ja ulaanid. Käsikähmlus kestab 5 minutit. Hobused tallavad surnuid ja haavatuid. Aga vastane on tagasi löödud; vaevu oleme end aga uuesti rivistanud, kui algab ühe lähedalasuva varjatud patarei tuli meie ridade pihta. Sarvesignaal kutsub meid kokku. Algab teine rünnak – aga vähema eduga. Vaenlane on vahepeal läbi murdnud meie vasakul tiival, kuhu meid üle lahinguvälja saadetakse. Surnute ja haavatute vaatepilt oli kohutav. Sõnadega ei saa seda õudust kirjeldada. Kell 4 lahing veidi vaibub, aga puhkeb topelt ägedusega kella 5 ajal. Päike ei tahtnud sel päeval loojuda. Mu suu oli täis tolmu ja verd. Meil oli puudu 12 ohvitseri. Kell 9 oli võitja veel selgumata, aga kell 9.30 oli meie vasak tiib löödud ja tagasi surutud. Platov oli oma kohalt lahkunud, selle asemel et end prantslaste parema tiiva vastu paisata – ja nii oleme me sunnitud taas tagasi tõmbuma.

      Sel päeval on 68 000 meest mõlemalt poolelt langenud, meie poolel 1200 ohvitseri! Me oleksime võinud lahingu võita, kui parem tiib oleks energilisemalt rünnanud; nüüd on aga lahing kaotatud ja me peame jätma Moskva brigantide viha kätte.

      Neljas peatükk

      KUTUZOV PÄÄSTAB VENEMAA

      Juba ööl pärast Borodino lahingut kutsub Kutuzov, kes pidi maha jätma vaid oma positsioonide välimised kindlustused, kokku oma üksuste ülemad, et pidada nõu, kas riskeerida algaval päeval 120 000 prantslase rünnakuga veel alles jäänud 70 000 venelase vastu ja panna sellega kaalule kogu riigi saatus või tuleks jätkuva taganemisega vaenlane veel sügavamale riigi sisemusse meelitada. Kogunenud sõjanõukogu ees ütleb Kutuzov: „Ma näen väga hästi ohverduse suurust, mis tehakse. Vana tsaaride linn, tuhat aastat meie riigi uhkuseks, täidetud meie usu reliikviate ja pühadustega, langeb nende kätte. Suur on püha linna kaotus, aga suur on ka oht, mis kogu isamaad ähvardab. Seda sõda ei peeta Moskva, vaid isamaa pärast. Nii peab väiksem kõrgema ees taanduma. Ta langeks vaenlase kätte nagunii, kuna kõik vahendid tema kaitseks on ammendatud, aga nüüd saab temast samas mälestusmärk, kohane ühe suure ja õnnetu rahva auga ning aastasadadeks igavesti särav eeskuju. Mina aga tahan sõjaväe viia serva mööda Kaluuga viljakatele maadele ning kui too seal kiiresti tugevneb, aga nälg ja põhjamaine külm võõrmaalasi nõrgestab, tahan toda haarata selja tagant ja külgedelt ning loodan jumala abile ja meie vägede vaprusele, et vaenlane kõigi julmuste eest tasub ning meie pühalt pinnalt häbiga lahkub.”

      Sõjanõukogu on nõus, Kutuzov tõmbub Moskva taha ja asub laagrisse teel Možaiskisse.

      Možaisk, 28. august ■ Milline rõõm ja õnn! Jakobil läheb hästi, ta sai ainult natuke muljuda. Tema polgul olid suured kaotused ja ta võitles vapralt. Meie kohtumine valmistas meile suurt rõõmu.

      28. augustist 1. septembrini ■ Me liikusime nagu hullumeelsed, kord paremale, kord vasakule. Nüüd viimaks oleme Moskva müüride all. Siin ta on, see auväärne linn, isamaa ema, kunagine Venemaa tsaaride ja suurvürstide residents. Milline valu ja viha on teada, et Moskva on Napoleoni võimu all. Mul tulevad pisarad silma. – Ma külastan seda kurba linna, mis saab peagi leekide saagiks. Nad võidutsevad, need prantslastest koerad. Millised tuled põlevad nende bivakkides. Nende laagrist kostab rõõmuhõikeid ja juubeldamist. Aga kannatust! Me veel näeme, kes selle eest maksab.

      Moskva, 2. september ■ Ma ratsutasin läbi terve linna. Kui ilus ta on ja kui suur, kui elurikas peab ta olema rahuaegadel. Praegu näeb siin vaid marodööre, tõbiseid ja võrgutajaid-sireene, kes on omas elemendis. Igaüks varub provianti. Ma nägin Kremlit, külastasin mõnda kohvikut; kirikud olid suletud.

      3. september ■ Oh jumal! Me möödusime Moskvast ja jätsime ta saatuse hoolde. Minu Fjodor on vangi langenud, mu väike pagas kadunud. Kõik koondub, et mu viimast lootust purustada. Me marssisime terve päeva ja oleme nüüd 40 versta kaugusel Moskvast laagris. Tuletormi leeke võib näha. Valgus, mida nad tekitavad, on uskumatu. Kogu armee on nagu läbi pekstud. Valjusti räägitakse reetmisest ja reeturitest. Julgus on kadunud ja sõdurid hakkavad vastu. Ilus perspektiiv! Ma olen täiesti kurnatud.

      4. september ■ Me pöörame ja muudame oma teekonda. Kutuzov on ikka rõõmus ja kindel. Milline lõpp küll kõigel sellel saab olema! Elu, mida me elame, meenutab loomade oma. Meie toit on vastik, meie laagriks on maapind, meie lust on uni.

      5. september ■ Me liigume lõunasse. Meie marss meenutab matuserongkäiku. Täna vaevas meid janu; oli päris kuum. Me läbisime 28 versta. Meie laager on suurel teel Vladimirist Rjazanisse. Toitu on küllaga ja talumehed annavad meile igasugust abi. Ma nägin põgenike laagrit, 250 vankrit oli ringikujuliselt paigutatud, nii et inimesed elasid keskel. Ööd muutuvad päris külmaks.

      Stupia, 6. september ■ Puhkepäev! Kui vajalik see meile on. Igamees on end välja sirutanud. Suurtükivägi veab end vaevaga edasi. Kui ma ühest külast läbi ratsutasin, et toiduaineid rekvireerida, nägin ma, kuidas üks prantsuse sõjavang 20 rubla eest talumeestele müüdi; nood kastsid teda sulatõrvaga ja ajasid ta elusast peast vardasse ühe teravatipulise raudora otsa! Milline julmus! Oo inimlikkus – kuidas sa küll oigad! Vene naised tapavad vange ja marodööre kirvega, kui nood nende majadest mööduvad. Juba on rakendatud abinõusid, et see barbaarsus lõppeks. Aga kõige kurvem on, et meie sõdur ise ei halasta millelegi. Ta põletab kõik, mis talle teele jääb, röövib ja purustab! 100 versta ulatuses ümberringi võib näha suuri tulekahjusid, mis osutavad omade ja vaenlase üksuste teekonda; põhimõte on mitte midagi vaenlasele jätta. Vili, toiduained, kariloomad, kõik hävitatakse. Rikutakse kaevud ja allikad ning moonahankijad ei või end kusagil näidata, kuna partisanid löövad nad maha.

      7. kuni 12. septembrini ■ Reeglipärane päevikupidamine on muutunud võimatuks; mu tindipulber on märjaks saanud ja paber on niiske. Me ületasime Serpuhhovi tee, kus vaenlane meid jälitas; me tõmbame end aga temast pidevalt lahti, kui me poolringis Kaluuga tee poole liigume. Räägitakse anekdoote, mis on väärt üleskirjutamist: üks vene talupoeg, kes oli Moskvasse jäänud ja kellele oli nagu ka tema seltsimeestele vasakule käele täht „B” põletatud [Napoleon lasi „B”-tähe vangide kätele põletada], pääses põgenema ja jõudis prantslaste peakorterisse. Ta küsis ühelt ohvitserilt, mida see täht tähendab, mis nüüd ta vasakul käel seisab; too seletas talle selle tähendust. Kohe haaras talumees kirve, raius oma vasaku käe maha, ulatas selle parema käega ohvitserile ja ütles: „Võtke see oma Bonaparte’ile, ma ei taha seda. Ma jään venelaseks.” Kui ilus see on! Siis räägiti mulle, et üks prantsuse üksus, kes ühes lossis toiduaineid otsis, sattus veinikeldrisse ja hakkas seal jooma. Ümbruskonna talupojad ootasid selle soodsa hetke ära, piirasid nad sisse ja lõikasid neil siis tubli tegevuse märgiks ninad peast.

      Podolsk, 13. september ■ Ilus väike linn. Sõjavägi hakkab jälle julgust koguma. Vaenlane muutub päev-päevalt nõrgemaks ja meie abiväed jõuavad väikeste üksuste kaupa kohale. Usutakse, et peagi tuleb jälle suur lahing. Taas on kahurikõminat kuulda. Mul oli halb õnn kaotada oma ilus mära. See on suur kaotus, hobune oli nii ilus ja kuulekas. Ma nutsin nagu laps, kui nägin teda elutuna maas lebavat. Loom oli ainulaadne. Ta tundis mind täpselt, sõi kõike peost: suhkrut, võileibu, isegi omletti. Ta armastas ka punši; Borodinos paiskas ta maha ühe prantsuse koloneli. Kogu polgus polnud hobust, kes säärase kergusega nii kõrgele hüppas kui mu armas Maška. Ma lasin ta matta ja tema mälestus jääb mulle alati kalliks.

      14., 15. ja 16. september ■ Me oleme Kaluuga teel. Kui vaenlasel õnnestub meist jagu saada ja Väike-Venemaale36 tungida, oleme me kadunud, kuna seal on küllus kõigest ja kliima pole nii karm. – Kui ta aga sama teed mööda tagasi minema sunnitakse, hävitavad külm СКАЧАТЬ