Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Barclay de Tolly äkitselt kogu oma armeega Drysa kindlustatud laagrist, mille kallal oli aastaid tööd tehtud.

      5. juuli ■ Me läksime üle Düüna. Prints Hohenlohe on vangi võetud. Prantslased tahtsid üle Düüna tulla, aga nende pingutused jäid edutuks. Bonaparte läheb nüüd Polotskisse, et seal üle jõe tulla, me jõuame aga temast ette. Ööd on siin nii külmad, et kasukast on palju kasu, eelkõige enda niiskuse eest kaitsmisel.

      6. juuli ■ Täna kaitseb ilus klooster meid tuule eest, mis täiest jõust puhub; me oleme laagris selle müüride all. Ma saatsin Fjodori Kasiani, et oma onule31 soovitada varsti oma mõisast lahkuda. Me marsime pikalt.

      Polotsk, 7. juuli ■ Me marssisime läbi kogu öö, mis oli nii ilus! Aga vajadus une järele tekkis mul nii äkki, et ma heitsin hobust ratsmetest kinni hoides puu alla pikali. Ma magasin 3 tundi ja järgnesin siis arjergardile, kuni ma oma polgu üles leidsin. Keiser läks Moskvasse. Jakob on minu juures.

      8. juuli ■ Puhkepäev. Linn on päris kena. Siin on palju juute. Proviant on kokku ostetud; mida on veel vaja olemaks rõõmus ja rahul. Räägitakse, et Bagration on prantslasi rünnanud.

      9. juuli ■ Eile lahkusime Polotskist, et ühineda Bagrationiga. Düüna paremale kaldale minnes võime talle peagi järele jõuda. Fjodor on tagasi. Mu onu ei olnud enam Kasianis. Mulle saadeti puuvilju ja raha.

      Kasian, 10. juuli ■ Polkovnik, kes saatis mind polgu voori otsima, ei nimetanud tagasipöördumise kuupäeva ja kellaaega. Seda asjaolu kasutades läksin otse Kasiani, olles enne saanud uudiseid voori kohta. Tee peal tervitas mind mitu aadlikku, kes mu onu tundsid ja kes tegid ettevalmistusi prantslaste vastuvõtmiseks! Õhtul jõudsin Kasiani kohale. Mu onu polnud enam kohal, aga Jakob, kes oli minust ette jõudnud, tuli mulle vastu. Kõik taluinimesed, alguses minu äkilise ilmumise tõttu veidi ehmunud, kuna kartsid mingisuguseid kontributsioone, rõõmustasid väga, kui nad mu nime teada said. Leidsin oma armsa onupoja eest haige ja mahajäetuna. Kuidas ma talle kogu südamest kaasa tunnen! Ta on sõjaõuduste võimusse jäetud.

      11. juuli ■ Sellest on kaua aega möödas, kui ma heas voodis magasin. See on tõeline rõõm pärast nii kaua niisketes bivakkides magamist. Me jalutasime Kaisani aias ja lähemas ümbruskonnas: kõik see puhkeb lähemal ajal tõenäoliselt leekidesse. Aga mis saab vaesest Fedinkast? Me andsime endast kõik, et julgustada inimesi, kes olid täiesti rusutud. Homme hommikul kell 6 oleme Vitebskis sõjaväe juures tagasi.

      Vitebsk, 12. juuli ■ Vitebsk on ilus linn. Kõik on siin erutatud seisundis; meil oli vaevalt aega lõunat süüa. Me peame vaenlasele vastu liikuma. Jakob tundus liigutatud olevat, kui me hüvasti jätsime. Hobused on juba saduldatud.

      13. juuli ■ Ma leban oma telgis. Kaugusest on kuulda pidevat kanonaadi. Prantslased näitavad end juba meie pool Düünat. Kas me lõpuks pääseme nendega mõõtu võtma?

      Kell 8 õhtul ■ Me oleme laagris 6 versta teisel pool Vitebskit. Haavatute väljanägemine, keda Vitebskisse tuuakse, on nii kurb! Mõned olid ilma käte või jalgadeta ja ujusid omaenda veres. Teised olid mõõgahoopidest lõhestatud ja varjasid oma valu ja piinu, püüdes veel vaprad välja näha. Kaardiväehusaarid olevat oma tööga hästi hakkama saanud. Me peatusime 17 versta kaugusel Vitebskist, et end lahingukorda seada. Haavatute ja vangide hulk kasvas pidevalt. Nii saabus öö.

      14. juuli ■ Pärast mõne versta jagu edasi ja siis tagasi ja kõrvale marssimist leidsime end kell 6 õhtul meie eilsetelt positsioonidelt. Kanonaad, mis oli kestnud keskpäevani ja siis mõneks ajaks vaikinud, pääses kahekordse jõuga vallale. Armee tõmbus tagasi. Suurtükkide välkuvat tuld oli juba näha. Peagi puhkes võitlus kõikides punktides. Meid paigutati künkale, et vaenlase katkematult edasitungivaid kolonne rünnata. Püssituli metsast oli päris tihe. Suurtükid andsid edukalt tuld, kuulide vilin, võitlejate hüüded ja juhtide käsud jätsid mulle sügava mulje. Kogu vaatemäng toimus meie jalge ees. Lai väli oli vägedega üle külvatud; hakkas pimenema, nii et iga suurtükilask mõjus välguna. Lahing lõppes meie kahjuks. Kella 10 ajal suunasid otse meie vastas olevad prantslased oma tule meie peale sellise külmaverelisuse ja kindlusega, mis meid imestama pani. Võis täpselt eraldada nende hüüdeid ja karjeid. Me olime rahulikud, aga meie südamed lõid kurvalt ja meie meeleolu sarnanes varjudega, mis meid nüüd ümbritsesid. Haavatute kaebed, kes meie hobuste jalge ees lebasid, aitasid rusutusele kaasa… Paljud neist tahtsid end meile järele lohistada, et mitte vaenlase kätte langeda – aga nad olid liiga nõrgad ja kukkusid iga silmapilk kokku. See on siis see paljukiidetud sõdurikuulsus, hüüdsin ma, kui nägin üht jäägrit, kes oli pommi läbi mõlemad jalad kaotanud, ta viskles tolmus ja kaebles valjusti, et ta langeb vangi. Oh, te maailma hiilgavad türannid – mis vaevab ühel päeval teie südant, kui te olete oma alamate verd mõttetult ja mõistmatult valanud! Aga tänu jumalale on see sõda õiglane ja lojaalne. Iga vene hing, kes peab oma maise keha maha jätma, et parematele jahimaadele minna, saab kindlasti tasutud ja palvetab oma monarhi hüvangu nimel.

      15. juuli ■ Elagu vene relvad! Bonaparte, kes andis käsu Vitebsk rünnakuga vallutada, on tagasi löödud. Me tõmbusime sellest hoolimata tagasi ja seisame nüüd 10 versta linna taga.

      16. juuli ■ Me lahkusime oma laagrist kell 6 hommikul ja marssisime 10 tunniga 60 versta. Me oleme nii väsinud, et suudame vaevu oma hobustele sööta otsida.

      17. juuli ■ Kes oleks võinud mõelda, et me peame täna jälle tagasi minema; 50 versta tänasel päeval. Ma ei suuda enam. Kuumus on nii suur. Kuidas meie sõdurite hobused on väsimusest ja valust vaevatud! Mu kael valutab. Ööd on külmad, päevad palavad. Voodiks on katuseõled, tekiks universum. Kanged joogid, mis on rahuajal nii ebatervislikud, on siin niisketel Poola öödel hädavajadus.

      Smolensk, 18. juuli ■ Lõpuks oleme me Smolenskis, pärast seda kui läbisime 180 versta nelja päevaga. Mul oli täna juba tahtmine päevikupidamine lõpetada, kuna see on läinud tülikaks; aga püsivus kõigis asjades on voorus, mida ma omandada püüan.

      19. juuli ■ Olin linnas. Siin on ilusaid kirikuid ja kindlus, kuigi vananenud, näib päris tugevasti Venemaa piire kaitsvat. Linna asukoht on suurepärane, eeslinnad on suured ja elanikke on 20 000 hinge. Kui näljane küll ollakse, kui peab mõnda aega hädavajalikust puudust tundma. Kohvikud ja kondiitriärid on heal järjel. Mu magu saab mitu nädalat piisavalt seedida! Suurvürst jõudis just kohale. Bagration ühines meie korpusega.

      20. juuli ■ Milline rõõm on pärast pikemat vaheaega ja sellistel asjaoludel taas näha lähisugulasi. Brömsen ja tema õde proua Sebenkov võtsid mind vastu nii sõbralikult kui võimalik, nad on sarnased kui kaks tilka vett.

      21. juuli ■ Dnepr, mille vood ümber Smolenski voolavad, on päris ilus voolus. S. ja mina käime tihti suplemas. Ilm on suurepärane. Punši on küllaga ja laagris kihab praetud kanadest ja kalkunitest. Mida on veel vaja, et olla rõõmus ja rahulolev.

      22. juuli ■ S. ja mina ratsutasime linna. Pärast head hommikusööki tegime me jalutuskäigu. Külastasime koole, kloostreid ja lõbustuskohti. Esimesed olid heas korras, teised vanamoodsad – viimased hirmsad.

      23. juuli ■ Polkovnik H., kellega ma juhuslikult kohtusin, võõrustab mind väga hästi; ta tahtis sondeerida mind minu tundmustes tema õe vastu – aga ma vältisin igasuguseid selgitusi. Me veedame õhtuid lobisemise, suitsetamise ja joomisega. Enamik ohvitsere mängib – aga see pole minu jaoks.

      24., 25., 26. ja 27. juuli ■ Pärast seda kui me olime terve nädala samas kohas laagris olnud mitte midagi tegemata, lahkusime me Smolenskist, et üles otsida ja purustada vaenlase korpus, mis oli ära eksinud. Me peatusime Kamniskist СКАЧАТЬ