Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veidi naiivsed, aga vaimukad; nende kasvatus on veidi hooletusse jäetud, aga neil on annet ja nende südameheadus on hämmastav. Ma võtsin nõuks seda maja tihti külastada. Olen väga rahul sellega, kuidas ma tänase päeva veetsin. Ma ratsutasin tagasi – õhtu oli ilus. Ma istusin oma ukse ees, et veelgi nautida täies õies olevat loodust.

      9. mai ■ Mul oli suur soov preili Lopatinskit taas näha; siiski ma kartsin, et tulen ebasobival ajal ega liikunud kodust kuhugi. Veidi lärmakas, aga mitte ebahuvitav sõprade seltskond, mu piip, mu hobused ja vana romaan pidid olema aseaineks.

      10. mai ■ Ka täna ei mingit naabrite külastamist. Pidin minema teenistusasjus Vidzõsse. Nägin ettekandeid meie sõjalise olukorra kohta, mis on päris ebasoodus.

      11. mai ■ Ma nägin neid taas! Aga kumba peaksin ma eelistama? Valik on liiga raske. Mu tunded kalduvad vanema poole, ta on veidi enam arenenud. Milline õnn! Klavessiin, armastusväärsed inimesed ja lisaks veel vanemad, kes ei armasta noorte tegemisi segada. Vanapapa, kelle südame ma võitsin tõsise oleku ja majandusalaste vestlustega, lahkub meist tihti, et oma türgi hobuse ja Smürna õunapuude järele vaadata. Ahvisarnaste kulmudega mamma armastab rääkida oma armumise ja abielu esimestest päevadest. Olen sellest aru saanud ja kannan end kujutlusvõime abil veerand sajandit tagasi, et rääkida temaga aegadest, kui ma veel sündinud polnud. Ta jätab meid tihti üksi, et kontrollida loomi ja oma majapidamist. Siis olen ma omas elemendis. Eriti siis, kui mu sõber S. mind saadab, sest tema flirdib nooremaga ning laseb mul vanemaga kurameerida.

      12. mai ■ Suurvürst lasi polgul manöövreid teha. Ma ei saanud neil osaleda, kuna tundsin end pärast eilset tagasipöördumist halvasti. S-il, kes mulle seltsi pakkus, oli päris kummalisi ja koomilisi mõtteid. Igavus piinab teda. Nii hakkab ta kassi näpistama, sadulapüstoliga koduloomade ja – lindude pihta tulistama. Karjed ja kisa ei lõpe kunagi ära. Viimaks näitas ta end särgiväel meie perenaisele, proua Winschile, kes skandaali tehes küüni põgenes. Kõik inimesed majas said temalt hüüdnimed ning toolid ja pingid meie majas näevad välja kui Soodom ja Gomorra.

      13. mai ■ Meie tegevusetus ei meeldi mulle üldse. Me oleme siinkandis juba neli nädalat. Räägitakse, et Prantsuse armee läheneb meie piiridele. Miks me neile vastu ei marsi? Miks? Kuna Venemaal on mehi ja ülemaid, kellel on rohkem mõistust kui sinul; kellel on vähem auahnust kui sinul! Aga ka mehi, kes ei armasta oma isamaad nii nagu sina ja kelle jaoks tuleb rahva heaolu pärast omaenda huvisid. See on tõsi! Aga kuna seda ei saa muuta, on parem kannatlikult oodata, mis armas jumal meile saadab.

      14. mai ■ Mulle meeldib mõelda möödunud talvele. Huvitavad ideed järgnevad üksteisele ja mälestused, mis on unustamiseks liiga kallid, hoiavad mind mu üksinduses püsti. Väike sümpaatia, mida ma tundsin ühe noore isiku vastu, kes elas Peterburis minuga samas majas, elab veel mu südames ja see ei üllata mind. Kuigi mul on veidi frivoolne iseloom, armastan ma säärastele tunnetele anduda, mis ei kahjusta kunagi ühe noore mehe moraali – vastupidi, need hoiavad teda tihti andestamatutest rumalustest tagasi. Tema lokkis juuksed, tema vapustav profiil toovad mulle tema isiku hästi silme ette – aga see on kehv aseaine! Ma ei suuda ilma liigutuseta mõelda selle võluva näo peale, mis omas nii võluvat sarmi. Ta ei olnud ilus, aga elav väljenduslikkus võlus, eriti siis kui ta rääkis. Tema füsiognoomia elavnes siis ja tema ilusad sinised silmad särasid võrgutavalt. Ta oli palju lugenud, liiga palju lugenud! Samal ajal oli ta veidi hellitatud, veidi kapriisne, näitas aga võrreldamatut südameheadust. Kooslus, millest jätkus minu südame liigutamiseks. Ilma seda kaotamata oli mul raske temast lahkuda, seda enam, et ma teadsin, et meie lahkumine teda ükskõikseks ei jäta. Aeg ja vaheldus lasevad sel sümpaatial kaduda, mis mind muide ei piina, vaid suurendab mu praegust õnne. – Ratsahobune, keda ma väga armastasin, sai just surma. Milline kaotus!

      15. mai ■ Öeldakse, et „Sans argent, sans bien, l’homme ne vaut rien!”18 See on üle pingutatud, kuna viibin just selles seisundis ja loodan, et kõlban siiski millekski! Selles vanasõnas aga siiski midagi on – eriti vulgaarsete jaoks, kes austavad inimest vaid tema särava välimuse pärast ja hindavad tema riietuse või rahakoti järgi. Aga, mu armas sõber, pöördume tagasi sinu enda isiku poole! Mul on häbi meie tegevusetuse pärast. Eelkõige pole ma rahul oma päevikuga, mis on nii ebahuvitav. Nii palju määritud poognaid, nii palju kulutatud sulgi, nii palju kaotatud pooltunde! Milleks see kõik?? On raske iga päev kirjutada, mida süüakse, mida juuakse, mismoodi igavust tuntakse! Ei, tõepoolest ei! Aga kuidas seda igavust peletada, seda rõhuvat tegevusetust, seda hävitavat rahulolematust! Kannatust peab olema ja – kannatust, mu armas Boris!

      16. mai ■ Täna on ilm suurepärane. Lasin kõigil oma hobustel koplis joosta. Nende hüpped lõbustasid meid väga. Pärastlõunal korraldasime veepeo poolmädanenud paatidega. Kõik said märjaks. Õhtu ja päikeseloojang olid väga ilusad.

      17. ja 18. mai ■ Kaks kaotatud päeva! Ei võideta just palju kui ollakse 24 tundi vahikorral ja 12 tundi puhkamas. Aga nüüd ei pruugi ma pikka aega midagi teha.

      19. mai ■ Hommik möödus mõtisklustes minu tuleviku ja möödaniku üle, mis ikka veel köidavad mu mõtteid. Kell 5 lasin saduldada oma vana halli, kes on ühtaegu nii elav kui õppust võttev. Ma galopeerisin läbi oru, metsatuka ja üle lähedalasuva suure künka ning lähenesin parun R… elukohale, kelle juures oli korteris parun Tiesenhausen, üks meie abielus ohvitseridest. Seda maja pean ma nägema, ütlesin ma endale – ja mõeldud, tehtud. Mu silmad libisesid üle elumaja, aia, hoovi ja majandushoone; kõik nägi sõbralik välja. Ma astun sisse ja lasen endast teatada. Selles majas näib valitsevat meeldiv harmoonia ja see haarab mind esimesest silmapilgust kaasa. Ma kohtan siin tuttavaid. Majaperemees ja tema abikaasa näevad head välja. Vestlus käib majanduslike küsimuste ümber, millest ma tõesti vähe aru sain. Siis on kuulda vankrit ette sõitmas – kui liigutatud ma olin, nähes preili Lopatinskit koos vanematega sisse astumas. Kohe tekib meie vahel lõbusus. Toanurgas seisev klaver pakkus meile meeldivat ajaviidet ja pärast teejoomist saatsime me kõik külalised nende korterini. Mõlemad parunid juhtisid daame – mina hoidsin end preili ligiduses – vanad järgnesid meile ja nii jõudsime Lopatinskite majani. Kell 10 lahkusin ma kahetsusega ja kuukiired saatsid mind koju.

      20. mai ■ Täna ei pidanud ma vastu soovile tagasi pöörduda oma kaunite sõbrannade juurde, kes mind muide ootasid; olin neile lubanud järgmisel hommikul tagasi tulla. Nüüd tuli aga näidata oma kiindumust ühe vastu neist ja seisukoht võtta, kuna on võimatu tõsiselt kurameerida kahe õega korraga. Mu vanema õe poole kalduv süda leidis väikese strateegilise plaani. Oli imeline õhtu ja mul oli kange tahtmine preili Claraga jalutama minna. Kuidas aga nooremast lahti saada? Nii palusin ma tal ümber kirjutada ühe masurka, mida ta väga armastas. Ta jäi lõpuks nõusse, aga heitis meile mõlemale kahtlustava pilgu ja küsis naiivselt: Mida teie mõlemad niikaua teete? Me teeme jalutuskäigu, vastasin mina. Preili Clara ulatas mulle meelsasti oma kauni käsivarre ja me läksime aeda. Aed läheb üle ilusaks metsaks, mis on kraaviga piiratud. „Kas veame kihla, preili, et ma saan sellest ühe hüppega üle?” – „Aga see pole ju midagi,” vastas ta mulle – ja oli juba üle kraavi hüpanud. Järgnesin ruttu tema eeskujule. „Kas te ööbikut kuulete?” küsisin ma. „Lähme talle lähemale.” Aga mida rohkem me sellele kauni muusikaga kohale lähenesime, seda kaugemal näis see olevat. Seda võis peaaegu maagiliseks nimetada. Lõpuks istusime me väsinutena puutüvele. Äkitselt karjatas preili Clara teravalt ja kukkus puutüvelt tahapoole maha! Sellest ootamatust õnnetusest võrdlemisi ehmununa säilitasin siiski piisavalt külma verd, et selle põhjus kindlaks teha. Tema seelikute vahele lipsanud sisalik oli talle hirmu nahka ajanud. Tegin kõik võimaliku, et teda sellest väikesest koletisest vabastada ja teda parimal võimalikul viisil trööstida, mis lõppes armuavaldusega, mis armastusväärselt vastu võeti. Armunud – te teate ju, mida see hetk tähendab, ja teie, kes te pole veel armunud olnud, pange end minu olukorda ja nõustuge, et see oleks ka teid liigutanud! Stseen, mis algas nii burleskselt, lõppes veelgi huvitavamalt. СКАЧАТЬ