Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alguses, vaevalt kuus nädalat pärast Hötzendorfi ametisse tagasitoomist, tuletas Franz Ferdinand temaga Schönbrunni lossis kohtudes talle meelde, et „valitsuse ülesanne on säilitada rahu”. Hötzendorf vastas talle omase avameelsusega: „Aga kindlasti mitte iga hinna eest.”360 Franz Ferdinand hoiatas Berchtoldi korduvalt mitte kuulama kindralstaabi ülema väiteid ja saatis oma abi ooberst Carl von Bardolffi Hötzendorfi juurde kindla korraldusega mitte „õhutada” välisministrit „tegutsema”. Hötzendorfile teatati, et ertshertsog ei poolda „mitte mingil juhul sõda Venemaaga” ja ta ei taha „serblastelt ühtki ploomipuud ega ühtki lammast, midagi niisugust pole tal mõtteski”.361 Meeste suhted halvenesid üha enam. 1913. aasta sügisel sai nende vaen kõigile avalikult teatavaks. Franz Ferdinand noomis kindralstaabi ülemat kokkutulnud kõrgete ohvitseride ees selle eest, et too oli muutnud manöövrite korraldust temaga konsulteerimata. Ainult tänu Franz Ferdinandi endise staabiülema Brosch-Aarenau vahetalitusele ei astunud Hötzendorf ametist tagasi. Oli ainult aja küsimus, millal Hötzendorf sunnitakse lahkuma. „Redli juhtumist saadik,” märkis üks ertshertsogi abi, „oli staabiülem nagu surnud mees […] küsimus oli üksnes matusepäeva määramises.”362 Pärast järgmist ägedat sõnavahetust Bosnias suvel 1914 korraldatud manöövritel otsustas Franz Ferdinand tülikast kindralstaabi ülemast lahti saada. Oleks ertshertsog külaskäigu Sarajevosse üle elanud, oleks Hötzendorf oma kohalt vallandatud. Pistrikud oleks siis kaotanud oma kõige resoluutsema ja järjekindlama eestkõneleja.

      Vahepeal ilmnesid mõned märgid – vähemalt välised – diplomaatiliste suhete paranemisest Belgradiga. Austria-Ungari valitsuse omandis oli 51 protsenti Makedoonias esialgu Türgi kontsessiooni alusel tegutsenud rahvusvahelisest raudteefirmast Oriental Railway Company. Nüüd, kui suurem osa sellest oli läinud Serbia kontrolli alla, oli Viinil ja Belgradil vaja kokku leppida, kelle oma on raudtee, kes rahastab sõja tõttu tekkinud kahjude remonti ning kuidas ja kas raudtee edasi töötab. Kuna Serbia nõudis, et ainuomanik olgu Serbia, algasid 1914. aasta kevadel läbirääkimised, et leppida kokku hinnas ja üleandmise tingimustes. Kõnelused olid keerulised, rasked ja mõnigi kord vihased, iseäranis kui Pašići suvaline sekkumine mõnes väiksemas punktis häiris läbirääkimiste kulgu, aga toimuv leidis mõningast positiivset kajastust Austria ja Serbia ajakirjanduses ning läbirääkimised olid veel pooleli, kui ertshertsog sõitis Sarajevosse.363 Järgmine julgustav areng oli pärast pikki nääklusi 1914. aasta mai lõpul saavutatud kokkulepe vahetada väike hulk vange, keda mõlemad pooled pidasid kinni spionaažis süüdistatuna. Oli teisigi tagasihoidlikke, aga lootustandvaid märke, et Austria-Ungari ja Serbia võiksid aja jooksul õppida elama heade naabritena.

      TEINE OSA

      Üks lõhenenud maailmajagu

      3. peatükk

      Euroopa polariseerub, 1887–1907

      Kui võrrelda Euroopa suurriikide alliansse kujutavat 1887. aasta skeemi samasuguse kaardiga 1907. aastast, on toimunud muutused hästi näha. Esimene skeem näitab multipolaarset süsteemi, kus jõudude ja huvide paljusus on omavahel üsna ebakindlas tasakaalus. Suurbritannia ja Prantsusmaa olid rivaalid Aafrikas ja Lõuna-Aasias, Briti huvid ristusid Venemaa huvidega Pärsias ja Kesk-Aasias. Prantsusmaa kindel soov oli tühistada 1870.–1871. aastal Saksamaalt saadud kaotuse tagajärjed. Vastuolulised huvid Balkanil põhjustasid pingeid Venemaa ja Austria-Ungari suhetes. Itaalia ja Austria olid rivaalid Aadria merel ja tülitsesid aeg-ajalt Austria-Ungari keisririigi aladel asuvate itaaliakeelsete alade staatuse pärast, Itaalia ja Prantsusmaa suhted olid aga pingelised prantslaste poliitika pärast Põhja-Aafrikas. Kõik need pinged hoidis kuidagi kontrolli all 1887. aastaks välja kujunenud liitude süsteem. Saksamaa, Austria ja Itaalia Kolmikliit (20. maist 1882) ei lasknud Rooma ja Viini vahelistel pingetel paisuda avalikuks konfliktiks. Saksamaa ja Venemaa kahepoolses edasikindlustamislepingus (Rückversicherungsvertrag) olid punktid, mis pidid ära hoidma, et kumbki riik ei üritaks katsuda õnne sõjaga ühegi Euroopa mandririigi vastu, samuti lahutati Vene-Saksa suhted Austria-Vene pingetest.364 Vene-Saksa kokkulepe tagas ka selle, et Prantsusmaal pole võimalik sõlmida Saksamaa vastu suunatud koalitsiooni Venemaaga. Suurbritanniat sidus kontinentaalsüsteemiga lõdvalt 1887. aastal Itaalia ja Austriaga sõlmitud nn Vahemere Antant – tegelikult ei sõlmitud lepingut, vaid vahetati noote –, mille eesmärk oli takistada Prantsusmaad sekkumast Vahemerel ja Venemaad tekitamast segadust Balkanil või Türgi väinades.

      Liigume kakskümmend aastat edasi Euroopa riikidevahelisi liite kujutava teise skeemi juurde ja näeme, et pilt on täielikult muutunud. Tegu on kahe liidusüsteemi ümber koondunud kahepooluselise Euroopaga. Kolmikliit püsib ikka veel (kuigi Itaalia ustavus sellele on järjest enam küsitav). Prantsusmaa ja Venemaa on sõlminud Prantsuse-Vene liidu (kavandati 1892 ja ratifitseeriti 1894), mis ütleb, et kui Kolmikliidu mistahes liige alustab mobilisatsiooni, mobiliseerivad mõlemad allakirjutanud pooled „kohe pärast sellekohase teate saamist ja ilma eelneva kokkuleppe vajaduseta” kõik oma relvajõud ning paigutavad need positsioonidele „nii kiiresti, et Saksamaa on sunnitud sõdima üheaegselt nii idas kui ka läänes”.365 Suurbritannia on seotud Prantsuse-Vene liiduga Prantsusmaaga sõlmitud Entente cordiale (1904) ja 1907. aasta Inglise-Vene konventsiooni kaudu. Kulub veel mõni aasta, enne kui need lõdvad ühendused tugevnevad koalitsioonideks, mis Esimese maailmasõja ajal Euroopas omavahel hakkavad sõdima, aga kahe sõjalise leeri piirjooned on juba selgesti näha.

      Euroopa geopoliitilise süsteemi polariseerumine oli 1914. aastal puhkenud sõja otsustava tähtsusega eeltingimus. On peaaegu võimatu näha, kuidas ükskõik kui äge Austria-Serbia suhete kriis oleks tõmmanud Euroopa 1887. aastal kogu maailmajagu hõlmavasse sõtta. Euroopa jagunemine kaheks leeriks ei põhjustanud veel sõda, tegelikult aitas see sõjaeelsetel aastatel konflikti ühtaegu nii vaigistada kui ka õhutada. Siiski poleks sõda ilma kahe leerita puhkenud nii, nagu see nüüd juhtus. Bipolaarne süsteem kujundas keskkonna, milles langetati saatuslikud otsused. Et mõista, kuidas niisugune polariseerumine juhtus, tuleb leida vastus neljale omavahel seotud küsimusele. Miks sõlmisid Venemaa ja Prantsusmaa 1890. aastatel liidu Saksamaa vastu? Miks otsustas Suurbritannia lisada sellesse liitu oma panuse? Mida tegi Saksamaa, et tema ümber tekkis vaenulik koalitsioon? Ja kui suures ulatuses võisid liitude süsteemi muutused mõjutada sündmusi, mis viisid 1914. aastal sõjani Euroopas ja maailmas?

      OHTLIKUD SUHTED: PRANTSUSE-VENE LIIT

      Prantsuse-Vene liidu juured peituvad olukorras, mis tekkis Euroopas seoses Saksa keisririigi sünniga 1871. aastal. Sajandeid oli sakslastega asustatud Euroopa süda olnud killustatud ja nõrk, nüüd oli see ühendatud ja tugev. 1870.–1871. aasta sõda pani Saksamaa ja Prantsusmaa suhted püsivalt raskesse olukorda. Saksamaa kiire ja kerge võit Prantsusmaa üle – mida enamik kaasaegseid ei osanud ette näha – oli Prantsuse eliidile suur trauma ja vallandas kriisi, mis vapustas prantsuse kultuuri sügavuti, Alsace’i ja Lorraine’i annekteerimine aga (mida sõjaväelased tungivalt nõudsid ja millega Saksamaa kantsler Otto von Bismarck vastutahtmist leppis) kujunes Prantsuse-Saksa suhetele kestvaks koormaks.366 Alsace’ist-Lorraine’ist sai prantslaste revanšikultuse Püha Graal, mis määras paljude järjestikuste šovinistlike kampaaniate suunitluse. Kaotatud provintsid polnud kunagi ainus Prantsusmaa poliitikat määrav tegur. Siiski põhjustasid just need aeg-ajalt avalikus arvamuses erutusseisundeid ja avaldasid sellega vargsi survet Pariisi poliitikakujundajatele. Isegi selle anneksioonita oleks üksnes uue Saksa keisririigi olemasolu muutnud suhteid Prantsusmaaga, mille julgeoleku tagatiseks oli traditsiooniliselt olnud saksakeelse Euroopa killustatus.367 СКАЧАТЬ