Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kus ümmargusel põhjal on pealuu, ristatud sääreluud, nuga, mürgikarikas ja pomm. Kui hiljem küsiti, miks ta koos oma kaasvõitlejatega valis just need sümbolid, vastas Apis, et tema meelest „pole neis embleemides midagi hirmutavat ega negatiivset”. Lõppude lõpuks oli ju kõikide rahvuslikult mõtlevate serblaste kohus „päästa serblus pommide, nugade ja püsside abil”. „Kui töötasin [Makedoonias],” on ta meenutanud, „kasutati ka mürki ja kõikidel sissidel oli see kaasas nii ründevahendina kui ka selleks, et päästa keegi, kes oli langenud vaenlase kätte. Seepärast võetigi need embleemid organisatsiooni pitsatile ja see oli ka märk, et need inimesed on valmis surema.”127

      Paradoksaalsel kombel oli Musta Käe salastatuses ka teatud avalik element.128 Varjamatult räägitavate juttude tõttu oli valitsusel ja ajakirjandusel liikumise olemasolu teada ja on isegi mõningaid tõendeid, et prints Aleksandarile – kes oleks saanud troonipärijaks, kui tema vanem vend Đorđe tagasi astub – oli uue ühenduse loomisest juba ette teatatud ja ta toetas selle tegevust. (Prints oli üks sellest väikesest ringkonnast, kes aitas rahastada ajakirja Pijemont.) Värbamisprotsess oli mitteametlik ja tihtipeale poolenisti avalik, värbajatel tarvitses kõigest mainida organisatsiooni patriootilise sisuga tööd ja palju ohvitsere liitus sellega pikemalt sekeldamata.129 Belgradi kohvikutes korraldati lõunasööke ja bankette, kus Apis istus rahvuslikult meelestatud üliõpilasi täis laua otsas.130 Kui Belgradi komandant Miloš Božanović küsis talle alluvalt major Kostićilt infot Musta Käe kohta, vastas too uskumatult: „Kas te siis ei tea? Seda teavad ju kõik. Nad räägivad sellest kohvikutes ja mujal avalikult.” Võib-olla oli see paratamatu niisuguses linnas nagu Belgrad, kus igaüks tundis igaüht ja kus seltskonnaelu käis kohvikutes, mitte aga eramajades. Musta Käe suurejooneline salastatus võis aga arvatavasti rahuldada emotsionaalseid vajadusi, sest mis mõtet oli kuuluda salaorganisatsiooni, kui keegi sellest midagi ei tea? Olla nähtud koos teiste vandenõulastega ühise laua ääres veini joomas ja lõunat söömas võimaldas tunda end tähtsana, samuti andis see erutava kokkupuutetunde nendele, kes ametlikult ei kuulunud ühendusse, aga olid selle olemasolust teadlikud; ja see oli tähtis ka liikumisele, mis väitis end esindavat serbia rahva vaikivat enamikku.

      Aga kuigi ühenduse olemasolu oli üldteada, siis selle eesmärkides oli palju ebaselget. Nii nagu palju teisigi radikaalse partei juhte, pidas Pašić Musta Kätt liikumiseks, mis eelkõige on pühendunud Serbia riigi kukutamisele seestpoolt: nähtavasti pidas ta selle ultranatsionalismi kõigest kodumaal tehtava õõnestustöö kattevarjuks. See eksiarvamus jõudis ka paljudesse diplomaatilistesse ettekannetesse. Tavaliselt hästi informeeritud Austria saadik Belgradis teatas novembris 1911 näiteks, et Musta Käe püüd näidata end patriootiliselt meelestatud rühmitisena, mis tegutseb väljaspool Serbiat eesmärgiga ühendada kõik serblased, on „tegelikult ainult maskeering, selle tõeline eesmärk on sekkuda siseasjadesse”.131 See väärkäsitus võis eksitada Austria võime ka 1914. aasta juulikriisi ajal.

      Bosnias ja Hertsegoviinas põimusid Ujedinjenje ili smrt! ja Narodna Odbrana veel kohalike Pan-Serbia aktivistide rühmitistega, millest kõige tähtsam oli Mlada Bosna (Noor-Bosnia). Mlada Bosna polnud ühtne organisatsioon, vaid pigem kogum revolutsiooniliselt meelestatud noorte rühmi ja rakukesi, mis tegutsesid provintsis 1904. aastast saadik ning mille tähelepanu polnud nii kitsalt suunatud Serbia asja ajamisele kui Musta Käe või Narodna Odbrana puhul.132 Kuna tegutseti Austria politsei silme all, kasutasid noorbosnialased detsentraliseeritud paindlikku struktuuri, mille aluseks olid üksnes kindlate vahendajate kaudu omavahel suhtlevad väikesed ringid (kruzki). Noor-Bosnia tähetund jõudis kätte 1910. aastal, kui üks neist korraldas enesetapurünnaku Bosnia asehaldurile. 3. juunil 1910133, Bosnia parlamendi istungjärgu avamisel tulistas Hertsegoviinast pärit serblasest üliõpilane Bogdan Žerajić viis korda asehaldur Marijan Varešaninit. Kuna kõik viis lasku ei tabanud, tulistas Žerajić kuuenda ja viimase kuuli endale pähe. Ta maeti nimetuna Sarajevo kalmistu kurjategijatele ja enesetapjatele eraldatud osasse, aga tema hauast kujunes peagi Serbia põrandaaluste liikumiste pühapaik ja tema tegu ülistas ka rahvuslaste ajakirjandus Belgradis.134

      Keegi ei teinud rohkem ülistamaks Žerajići tegu kui tema kaasmaalane, noorbosnialane Vladimir Gaćinović. Gaćinović oli läinud Bosniast Belgradi ülikooli, lõpetanud seal ühe semestri ning võitnud siis valitsuse stipendiumi, et minna õppima Viini ülikooli. 1911. aastal oli ta astunud nii Ujedinjenje ili smrti! kui ka Narodna Odbrana liikmeks; tulnud tagasi Sarajevosse, rajas ta seal terve aktivistidest koosnevate rakukeste võrgu. Kõige rohkem tõi Gaćinovićile aga tuntust Žerajići elu ja surma ülistav traktaat. „Kangelase surm” kujutab enesetapjast tulistajat kui „elu ja väärtusi hindavat, tugevat tegudeinimest, niisugust inimtüüpi, kes paneb aluse epohhile” ja lõpeb sütitava üleskutsega: „Noored serblased, kas teie hulgas leidub niisuguseid mehi?” Gaćinovići kirjutis sai salakaubana Bosnias laia leviku osaliseks ja kujunes Pan-Serbia terroristide ringkondades üheks peamiseks kultustekstiks, kus segunesid Kosovo lahingu meenutuste valguses nii atentaadi kui ka eneseohverduse teemad.135 Žerajići kallaletungiga algas ajajärk, kui Habsburgide impeeriumi poliitilise eliidi vastu hakati süstemaatiliselt rakendama poliitilist terrorismi; edaspidi leidis aset veel seitse samasugust vahejuhtumit ja Žerajići surma ning 28. juunil 1914 Sarajevos kõlanud saatuslike laskude vahele jääva kolme aasta jooksul paljastati impeeriumi lõunaslaavi provintsides veel üle kümne nurjunud salanõu.136

      KOLM TÜRGI SÕDA

      1911. aasta septembri lõpul, ainult mõni kuu pärast ühenduse Ujedinjenje ili smrt! asutamist algas Itaalia sissetung Liibüasse. See provotseerimata kallaletung ühele Osmanite riigi provintsile algatas terve rea olukorda ära kasutavaid rünnakuid Balkanil Osmanite valduses olevatel aladel. Balkani riikide – Serbia, Montenegro, Bulgaaria ja Kreeka – üsnagi lõtv koalitsioon alustas üheaegselt rünnakuid Osmanite riigi vastu, millega algas Esimene Balkani sõda (oktoober 1912 – mai 1913). Balkani liitlased saavutasid kaaluka võidu, tõrjudes Osmanite väed välja Albaaniast, Makedooniast ja Traakiast. Teises Balkani sõjas (juuni-juuli 1913137) võitlesid sõdivad pooled omavahel esimese sõja saagijagamise pärast: Serbia, Kreeka, Montenegro ja Rumeenia138 sõdisid Bulgaariaga Makedoonia, Traakia ja Dobrudža alade pärast.

      Nimetatud kahe sõja mõjust on üksikasjalisemalt juttu 5. peatükis. Siinkohal on küllalt, kui märkida, et kõige selgemini sai sellest kasu Serbia, mis omandas keskosa Vardari jõe orust, sealhulgas Ohridi, Bitola, Štipi ja Kočani linnad ning Kosovo, lisaks veel idapoolse osa Novi Pazari piirkonnast (lääneosa läks Montenegrole). Kuningriigi pindala suurenes 40 304 ruutkilomeetrilt 87 778 ruutkilomeetrile ja selle rahvaarv kasvas rohkem kui poolteise miljoni võrra. Et omandati ka Serbia rahvusliku poeesia lemmiklaps Kosovo, tähendas see suurt rõõmu, ja kuna kuningriigil oli nüüd läänes ühine piir Montenegroga, võis loota, et tänu poliitilisele liidule uue naabriga võib Serbia saada endale püsiühenduse Aadria mere rannikuga. Pealegi tundus Serbia panus sõtta näitavat, et tänu Prantsuse laenudele (septembris 1913 saadi veel üks suur laen Prantsuse pankadest moodustatud konsortsiumilt) tehtud sõjalised investeeringud polnud asjatud. Kolme nädala jooksul pärast esimese mobilisatsiooni väljakuulutamist toodi lippude alla kolmsada tuhat sõdurit. Serbia armee oli nüüd, nagu märkis üks välismaa vaatleja, „tegur, millega tuleb arvestada”, ja Serbia ise suur regionaalne jõud.139 Briti saadik Belgradis Dayrell Crackanthorpe annab teada avalikkuse ülevast meeleolust: „Serbia tunneb, et on saavutanud, kui nii võib öelda, teistega võrreldes ülekaalu ja […] võib ajada oma rahvuspoliitikat.” Kuningriigi СКАЧАТЬ