Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ees, „et Bosnia ja Hertsegoviina tuleb vabastada.” Asudes ellu viima oma plaani, väitis ta edasi, on Austria-Ungari tekitanud paratamatult olukorra, kus „ühel päeval lähemas või kaugemas tulevikus peavad Serbia ja kõik serblased pidama võitlust elu ja surma peale”.112

      Milovanovići kimbatus näitab neid pingeid, mida Serbia poliitika kujundajad pidid toona taluma. See intelligentne ja ettevaatlik mees mõistis väga hästi piiranguid, mille määrasid Serbia asukoht ja olukord. Talvel 1908–1909 keelitasid kõik riigid Belgradi andma järele ja leppima paratamatusega.113 Aga ta sai ka aru, et ükski vastutustundlik minister ei saa endale lubada Serbia ühendamise rahvusliku programmi avalikult valeks tunnistamist. Pealegi oli Milovanović ise selle programmi tuline ja siiras poolehoidja. Serbia, on ta kord öelnud, ei tohi kunagi serblaste üritusest loobuda. „Serbia seisukohalt pole Serbia riigi huvidel ja teiste serblaste huvidel mingit vahet.”114 Siin meenub jälle Serbia mõtteline kaart, kus liitusid poliitilised ja rahvuslikud soovid ja tahtmised. Kõige olulisem oli see, et mõõdukate, nagu Milovanovići ja koguni Pašići (kes viimaks loobus oma sõjaüleskutsetest), seisukohad erinesid äärmusrahvuslaste seisukohtadest täielikult üksnes selles, kuidas riigi ees seisvaid raskeid ülesandeid lahendada. Nad ei saanud (ja ei tahtnudki) enesele lubada lahtiütlemist rahvuslusprogrammist kui niisugusest. Niisiis olid kodumaal ekstremistid retoorikas alati paremas seisus, sest just nemad kehtestasid vaidluse tingimused. Niisuguses olukorras võis mõõdukatel minna raskeks end isegi kuuldavaks teha, kui nad ei võta kasutusele ekstremistide keelepruuki. Ja see omakorda tegi välisvaatlejatel raskeks eristada mistahes erinevusi poliitilise eliidi seisukohtades, mis omakorda võis jätta petliku mulje kindlast üksmeelest. Poliitilise kultuuri niisugused ohtlikud nüansid võisid kummitada Belgradi ka juunis ja juulis 1914.

      Antud juhul jäi Austria-Ungari muidugi peale ja Belgrad oli sunnitud 31. märtsil 1909 oma nõudmistest ametlikult lahti ütlema. Suurte raskustega läks valitsusel korda tõusnud pahameel maha rahustada. Belgrad lubas Viinile, et relvitustab ja saadab laiali kõik „vabatahtlikud ja jõugud”.115 Srpska Narodna Odbrana pidi loobuma oma ülestõusu ja sõda õhutavast suunast ja korraldati ümber – seda vähemalt väliselt – rahumeelseks Pan-Serbia propaganda- ja infoagentuuriks, mis tegutses tihedas koostöös selliste natsionalistlike organisatsioonidega nagu Soko võimlemisseltsid ja niisugused rühmitised nagu Prosveta ja Prirednik, mille ülesanne oli edendada serblaste kultuurilist eneseteadvust kirjanduse, hariduse ja noorsootöö kaudu.

      Serbial ei läinud küll korda anneksiooni tagasi pöörata ega saavutada territoriaalseid järeleandmisi, mida Milovanović oli kompensatsiooniks nõudnud, aga kaks tähtsat muutust siiski toimus. Esiteks juhatas kriis sisse Belgradi ja kahe talle sõbraliku suurriigi tihedama koostööperioodi. Sidemed Peterburiga tugevnesid tänu saabunud uuele Venemaa saadikule, parun Nikolai Hartwigile, kes oli tuline panslavismi toetaja ja serbofiil ning etendas edaspidi Belgradi poliitikaelus keskset osa kuni oma ootamatu surmani vahetult enne sõja algust 1914. aastal. Rahanduslikud ja poliitilised sidemed Prantsusmaaga edenesid samuti, mis avaldus hiigelsuures Pariisi vahendatud laenus eesmärgiga suurendada Serbia sõjaväge ja tugevdada selle löögijõudu.

      Teiseks innustasid raevu- ja pettumuseaastad 1908–1909 rahvuslaste rühmitisi veelgi radikaalsemalt tegutsema. Kuigi valitsuse kapituleerumine anneksiooni asjus mõjus neilegi ajutiselt demoraliseerivalt, ei loobunud nad oma ambitsioonidest. Valitsuse ja rahvuslaste vahel haigutas nüüd kuristik. Makedoonias, kus võitlus bulgaarlaste vastu jätkus, tegutsev rahvuslasest aktivist Bogdan Radenković kohtus Makedoonia rinde veteranohvitseridega, kellest mõni oli 1903. aasta vandenõu osaline, et arutada uue salaühingu asutamist. Selle tulemusena moodustatigi 3. märtsil 1911116 Belgradis organisatsioon Ujedinjenje ili smrt! (Ühinemine või Surm!), mis sai rahva hulgas tuntuks kui Must Käsi. Apis, kes töötas siis sõjaväeakadeemias taktikaprofessorina, oli üks asutamiskoosolekul viibinud seitsmest117 mehest – nende hulgas viis ohvitseri-kuningatapjat ja kaks eraisikut – ja tõi endaga kaasa nii nooremaid vandenõulasi kui ka omaaegseid kaaslasi, olles neile kõigile vaieldamatu liider.118 Ujedinjenje ili smrt! asutamisega kaasnes ootuspäraselt avaldus, et uue ühenduse eesmärk on „kõikide serblaste liitmine”. Järgmised punktid kinnitavad, et selle liikmed peavad püüdma mõjutada valitsust tunnistama mõtet, mille kohaselt Serbia on serblaste ja kõigi lõunaslaavi rahvaste Piemonte119: nii saigi ühenduse Ujedinjenje ili smrt! ideaalide levitamiseks asutatud ajakiri nime Pijemont. Uus liikumine võttis omaks põhimõtte serblaste juhtivast osast: Musta Käe propaganda ei tunnistanud Bosnia muslimite eraldi identiteeti ja lihtsalt eitas horvaatide olemasolu.120 Et valmistada serblasi ette tulevikuks, mis kindlasti kujuneb vägivaldseks võitluseks ühtsuse nimel, peaks ühiskond alustama revolutsioonilist tööd kõikidel serblastega asustatud aladel. Serbia riigi piiride taga kavatses ühendus võidelda kõikide võimalike vahenditega Serbia idee vaenlaste vastu.121

      Tegutsedes nn rahvusliku ürituse nimel nägid need mehed end üha rohkem Serbia demokraatliku parlamentaarse süsteemi, iseäranis aga radikaalse partei vaenlastena, kuulutades viimase liidrid rahvuse reetjaiks.122 Nii elas Serbia sõjaväelaste vana viha radikaalse partei vastu ühenduses Ujedinjenje ili smrt! edasi. Mõndagi oli seal ühist ka fašismieelse ideoloogiaga: eesmärk polnud üksnes muutused riigi kõrgeimas juhtkonnas – see eesmärk saavutati juba 1903. aastal, aga ilma et sellest oleks tõusnud erilist tulu serbia rahvale –, vaid pigem põhjalikud muutused Serbia poliitikas ja ühiskonnas, „meie degenereeruva rassi uuestisünd”.123

      Liikumine kultiveeris edukalt salatsemist. Liikmete vastuvõtt toimus asutajaliikme ja vabamüürlase Jovanović-Čupa kavandatud tseremooniaga. Uued liikmed andsid hämaras ruumis kapuutsiga tegelase ees tõotuse, lubades kuuletuda organisatsioonile kasvõi oma elu hinnaga.

      Mina, [nimi], tõotan organisatsiooniga Ühinemine või Surm! liitudes mind soojendava päikese nimel, mind toitva maa nimel, Jumala palge ees, oma esiisade vere nimel, oma au ja elu kaalule pannes, et olen sellest hetkest kuni surmani ustav sellele organisatsioonile ja alati valmis mistahes ohvriteks selle eest.

      Tõotan Jumala palge ees oma au ja elu nimel, et täidan kõik ülesanded ja käsud küsimusi esitamata.

      Tõotan Jumala palge ees oma au ja elu nimel, et viin kõik organisatsiooni saladused endaga hauda kaasa.

      Olgu Jumal ja mu seltsimehed organisatsioonis mulle kohtunikeks, kui ma kas teadlikult või mitte peaks kunagi seda tõotust rikkuma.124

      Kirjalikult talletati väga vähe: polnud mingit keskset liikmete nimekirja, oli kõigest ebamäärane rakukeste võrgustik, kus kellelgi polnud ülevaadet organisatsiooni suurusest või tegevusest. Seetõttu polegi organisatsiooni suuruse osas täit kindlust. 1911. aasta lõpuks oli liikmete arv tõusnud umbes 2000–2500-ni ja kasvas dramaatiliselt Balkani sõdade ajal, aga ülejooksikust informaatori andmetel tehtud tagantjärele hinnang 100 000–150 000 liiget on kindlasti liialdatud.125 Ükskõik missugused olid täpsed arvud, aga Must Käsi levis kiiresti Serbia ametlikesse struktuuridesse, jõudes imbuda sõjaväe kõige alamalt tasemelt Serbia piirivalve ja tolliameti kõrgemate ametnike hulka, seda eriti Serbia-Bosnia piiril. Palju liikmeid värvati ikka veel Bosnias Narodna Odbrana heaks töötavast spionaažiagentuurist, ehkki see 1909. aastal näiliselt likvideeriti. Muude tegevuste hulgas peeti ülal terroristide väljaõppelaagrit, kus äsja värvatud liikmeid õpetati laskma, pommirünnakuid korraldama, sildu õhku laskma СКАЧАТЬ