Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tagasi võitmata serblaste maad ei tulenenud üksnes rahvakultuuris jäädvustatud müütilistest kirgedest, vaid ka talurahva näljast maa järele, sest nende maalapid jäid üha väiksemaks ja kandsid aina vähem vilja. Niisuguses olukorras pididki väited – ükskõik kui kahtlase väärtusega need ka olid –, et Serbia majanduse hädades on süüdi Viini karistava olemusega tollimaksud ning Austria ja Ungari kapitali lämmatav haare, paratamatult saama vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Samuti toitsid needsamad piirangud Belgradi kinnismõtet vajadusest saada väljapääs merele, mis pidavat võimaldama mahajäämusest välja murda. Nii kaubandusliku kui ka tööstusliku arengu suhteline nõrkus tähendas seda, et Serbia valitsejad jäid aktiivse välispoliitika ajamiseks vajalike sõjaliste kulutuste tegemisel sõltuma rahvusvahelistest rahaeraldistest. See omakorda aga aitab seletada Serbia süvenevat integreerumist pärast 1905. aastat Prantsusmaa liitlaste hulka ning sellegi nähtuse juured ulatusid nii rahanduslike kui ka geopoliitiliste hädavajaduste juurde.

      ESKALATSIOON

      Pärast 1903. aastat keskendus Serbia rahvuslaste tähelepanu peamiselt serblaste, bulgaarlaste ja türklaste vahel puhkenud kolmepoolsele võitlusele Makedoonias. Kõik muutus aga 1908. aastal, kui Austria-Ungari annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina. Kuna Austria oli okupeerinud nimetatud kaht ametlikult Osmanite riigi koosseisu kuuluvat provintsi juba kolmkümmend aastat ja kuna polnud tõusnud küsimustki, kas niisugune olukord võiks muutuda, võib tunduda, et pole erilist vahet, kui okupatsiooni asemel see ala annekteeritakse. Serbia avalikkus asus aga teistsugusele seisukohale. Sellekohane teade põhjustas „ennenägematu pahameeletormi ja rahvusliku vaimustuse tõusu” nii Belgradis kui ka kõnealustes provintsides. Toimus „arvukalt miitinguid”, kus sõnavõtjad „nõudsid sõda Austria vastu”.100 Üle 20 000 inimese osales Austria-vastasel meeleavaldusel rahvusteatris Belgradis, kus sõltumatute radikaalide liider Ljuba Davidović pidas kõne, milles kuulutas, et serblased peavad anneksiooni vastu võitlema kasvõi surmani. „Võitleme, kuni saavutame võidu, aga kui peaksime kaotama, siis kaotame teadmisega, et oleme andnud endast parima ja et oleme ära teeninud mitte üksnes serblaste, vaid kogu slaavi rassi lugupidamise.”101 Paar päeva hiljem pidas tormaka loomuga kroonprints Đorđe pealinnas umbes 10 000 kuulajale kõne, kus tegi ettepaneku viia serblased relvastatud ristikäigule, et annekteeritud provintsid tagasi võtta: „Ma olen väga uhke, et olen sõdur, ja oleksin veelgi uhkem, kui saan olla üks neid, kes juhib teid, Serbia rahvast, selles meeleheitlikus võitluses elu ja surma peale, meie rahvuse ja meie au eest.”102 Koguni Serbia radikaalse partei esimees Nikola Pašić, kes polnud sel ajal ministriametis ja sai seega vabamalt oma mõtteid väljendada, väitis, et kui anneksiooni ei õnnestu väärata, peab Serbia valmistuma vabastamissõjaks.103 Vene liberaal Pavel Miljukov, kes külastas Serbiat 1908. aastal, oli jahmunud üldsuse ägedatest emotsioonidest. Eelaimus sõjast Austriaga, meenutab Miljukov, asendus „valmisolekuga võidelda ja võit tundus olevat nii kerge kui ka kindel”. Niisugune seiskoht oli üleüldine ja nii vaieldamatu, et „avaldada [selles] kahtlust oleks olnud täiesti mõttetu”.104

      Mõttelised kaardid, mis teavitasid eliiti ja rahvast Serbia poliitikast ja eesmärkidest, olid jälle päevakorral. Ainus võimalus mõista Serbias anneksiooni ümber tõusnud tunnete ägedust, nagu selgitas Briti saadik Belgradis oma ettekandes 27. aprillist 1909, oli meenutada, et

      iga patriootlikult meelestatud serblane, kes mingilgi määral huvitub poliitikast või osaleb selles aktiivselt, mõtleb Serbia rahva all mitte üksnes kuningas Petari alamaid, vaid ka kõiki neid, kes on neile sugulased rahvuse ja keele poolest. Seega ootab ta, et lõpuks luuakse Suur-Serbia, mis koondab ühte kogukonda kõik rahvuse eri harud, kes praegu on lõhestatud Austria, Ungari ja Türgi võimu alla. […] Sellest seisukohast lähtudes on Bosnia nii geograafiliselt kui ka etnograafiliselt Suur-Serbia süda.105

      Kriisiga peaaegu samal ajal kirja pandud traktaadis leiab tuntud etnograaf ja Nikola Pašići kõige mõjukam nõuandja rahvusküsimuses Jovan Cvijić: „On selge, et Bosnia ja Hertsegoviina keskse koha tõttu serbohorvaadi rassi etnograafilises massis … on seal ka Serbia probleemi lahenduse võti. Ilma nendeta ei saa olla Suur-Serbia riiki.”106 Pan-Serbia-meelsete ajakirjanike vaatenurgast kuulusid Bosnia ja Hertsegoviina „välisvõimu all olevate Serbia alade” hulka: selle elanikkond oli „nii rassilt kui ka keelelt täiesti serblased”, täpsemalt serblased, serbohorvaadid ja „muhameedlastest serblased”, välja arvatud muidugi väike vähemus „ajutisi elanikke” ja möödunud kolmekümne aasta jooksul siia toodud „ekspluataatorid.107

      Saanud niisugustest meeleoludest hoogu, sündis uus rahvuslikke huve silmas pidav massiorganisatsioon. Nime Serbia Rahvuslik Kaitse (Srpska Narodna Odbrana) saanud ühendus koondas oma ridadesse kõikjale üle Serbia linnadesse ja küladesse laiali pillatud rohkem kui 220 komiteed tuhandete liikmetega ning toetajad Bosnias ja Hertsegoviinas.108 Makedooniast alguse saanud irredentistlik kampaania oli nüüd suunatud annekteeritud provintsidele: Narodna Odbrana organiseeris sissijõuke, värbas vabatahtlikke, rajas Bosnias spionaaživõrgustikke ja survestas valitsust ajama agressiivsemat rahvuspoliitikat. Makedoonias toimunud lahingute veteranid, näiteks Apise lähedane kaasvõitleja major Voja Tankosić, toodi Bosnia piirile, kus nad asusid tuhandeid uusi värvatuid peatseks võitluseks välja õpetama. Esimest korda jäi mulje, nagu oleks Serbia valmis alustama enesetapjalikku rünnakut oma naabri vastu.109

      Liidrid Belgradis esmalt õhutasid pahameelt takka, aga said kiiresti aru, et Serbial pole vähimatki võimalust anneksiooni tagasi pöörata. Võtmeroll selle kainenemise juures oli Venemaal, mis pigem hoidus serblasi tagant õhutamast. See ei olnud ka mingi üllatus, sest just Venemaa välisminister Aleksandr Izvolski oli mees, kes soovitas anneksiooni – seda vähemalt põhimõtteliselt – oma Austria ametivennale Alois Aehrenthalile. Izvolski oli koguni hoiatanud Serbia välisministrit Milovan Milovanovići eelseisvast anneksioonist ette. Kohtumisel Marienbadis, kus Izvolski käis tervisvetel, oli Vene välisminister teavitanud oma Serbia ametivenda, et ehkki Venemaa peab Balkani riike „Venemaa lapsukesteks”, ei võta Venemaa ega ükski teine suurriik midagi ette, et anneksiooni ära hoida. (Izvolski jättis Serbia ametivennale ütlemata, et ta ise oli soovitanud austerlastel need provintsid annekteerida, see olnuks osa tehingust, et tagada Vene sõjalaevadele juurdepääs Türgi väinadele.) Serbia saadikut Peterburis hoiatati hiljem, et Belgrad ei tohiks mingil juhul minna Austria vastu, „sest keegi ei hakkaks meid aitama, kogu maailm soovib rahu”.110

      Mõõdukate vaadetega välisminister Milovanović, kes oli kritiseerinud Pašići käitumist 1905.–1906. aasta Austria-Serbia kriisi ajal ja keda šokeeris Pašići poolehoid sõjale 1908. aastal, sattus äärmiselt piinlikku olukorda. Olles rääkinud otse Izvolskiga, nägi ta, et püüe häälestada Euroopa riike anneksiooni vastu on lootusetu. Aga samuti pidi ta ohjeldama natsionalistlikku hüsteeriat Serbias ning püüdma ühtlasi tuua Skupštšina ja poliitiline eliit mõõduka rahvuspoliitika taha: need kaks eesmärki olid sisuliselt lepitamatud, sest Serbia üldsus oleks tõlgendanud iga vähimatki vihjet anda Viini seisukohtadele järele rahvuslike huvide reetmisena.111 Asja tegid veelgi raskemaks radikaalide ja nende endiste parteikaaslaste, sõltumatute radikaalide vaenulikud suhted, sest viimased esindasid Pan-Serbia natsionalismi kõige kompromissitumat haru. Fraktsioonidevahelised hõõrumised radikaalide juhtkonnas, näiteks nn Pašići rühmitise ja Milovanovići ümber koondunud nn õukonnaradikaalide vahel süvendasid veelgi segadust ja ebakindlust. Kulisside taga tegi Milovanović palju tööd, et ajada mõõdukat poliitikat eesmärgiga tagada Serbiale piiratud ulatusega territoriaalne kompensatsioon, ja talus nurisemata Pan-Serbia-meelse СКАЧАТЬ