Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ type="note">76

      Serbia ei saanud enesele eriti lubada neid eesmärke kogu maailma silme all propageerida. Nii oligi ikka veel naaberriikide alluvuses elavate serblaste vabastamise üritusse algusest peale programmeeritud teatud salatsemine. Garašanin sõnastas selle vajaduse 1848. aastal Vojvodina ülestõusu ajal. „Vojvodina serblased,” kirjutab ta, „ootavad kõikide teiste serblaste abistavat kätt, et saavutada oma traditsioonilise vaenlase üle triumfaalne võit. […] Poliitiliste tegurite tõttu ei saa me neid aga avalikult abistada. Jääb ainult üle võimalus aidata neid salaja.”77 Samuti eelistati varjatult tegutseda Makedoonias. Pärast ebaõnnestunud Makedoonia ülestõusu türklaste vastu augustis 1903 hakkas uus Karađorđevići valitsus ajama seal aktiivset poliitikat. Moodustati komiteesid, et õhutada serblaste partisanivõitlust Makedoonias, Belgradis aga toimusid koosolekud, kus värvati toetusjõudusid võitlejatele. Vastates Osmanite riigi saadikule Belgradis, eitas Serbia välisminister Kaljević oma valitsuse seotust koosolekutega ja kinnitas, et need pole mingil juhul ebaseaduslikud, kuna kutsuti kokku „mitte võitlejate värbamiseks, vaid kõigest raha kogumiseks ja piiri taga elavate samausuliste toetuseks”.78

      Kuningatapjad lõid selles üle piiride ulatuvas tegevuses aktiivselt kaasa. Vandenõus osalenud ohvitserid ja nende poolehoidjad sõjaväes moodustasid Belgradis mitteametliku rahvuskomitee, koordineerisid selle tegevust ja juhtisid paljusid vabatahtlike üksusi. Rangelt võttes polnud need küll otseselt Serbia armee üksused, aga asjaolu, et vabatahtlikest ohvitserid said otsekohe loa teenistusest lahkuda, näitas ametivõimude täielikku toetust.79 Relvarühmitiste tegevus laienes piirkonnas kogu aeg ja nii olidki serblastest tšetnikute (partisanide) ja bulgaarlastest vabatahtlike jõukude relvakokkupõrked sagedased. Veebruaris 1907 nõudis Briti valitsus, et Belgrad niisuguse tegevuse lõpetaks, sest see võis põhjustada Serbia-Bulgaaria sõja. Jällegi ei tunnistanud Belgrad oma vastutust, eitades tšetnikute tegevuse rahastamist ja kuulutades, et „ei saa takistada [sealseid inimesi] kaitsmast ennast võõrjõukude eest”. Niisuguse hoiaku usutavust aga ei kinnitanud sugugi valitsuse jätkuv toetus võitlejatele: 1906. aasta novembris oli Skupštšina juba otsustanud eraldada 300 000 dinaari Vana-Serbia ja Makedoonia kannatavate serblaste toetuseks, millele järgnes veel „salajane krediit erakorralisteks kuludeks ja rahvuslike huvide kaitseks”.80

      Niisugune irredentism tähendas riski. Oli küll lihtne saata lahinguväljale partisanidele juhte, aga kui nad seal juba tegutsesid, oli neid raske kontrolli all hoida. 1907. aasta talveks oli selge, et hulk tšetnikute jõuke tegutseb Makedoonias täiesti sõltumatult igasugusest kõrgemast organist ja ainult raskustega läks Belgradi emissaril korda nad uuesti kontrollile allutada. Nii andis see nn Makedoonia segadus kahemõttelise õppetunni, mis mõjutas saatuslikul kombel 1914. aasta sündmusi. Juhtimisõiguse üleandmine aktivistide rühmadele, kus andsid tooni vandenõulaste võrgustiku liikmed, tähendas ühelt poolt ohtu, et Serbia rahvuspoliitika võib minna poliitilise keskuse käest üle provintsis tegutsevate vastutustundetute jõudude kätte. Teisalt näitas 1906.–1907. aastal kasutatud diplomaatia, et Serbia valitsuse ja irredentistlike rühmitiste ähmaseid ja mitteametlikke suhteid ära kasutades saab poliitilise vastutuse Belgradilt kõrvale veeretada ning suurendada valitsuse käsutuses olevat manööverdamisruumi. Belgradi poliitiline eliit hakkaski harjuma omamoodi kahepalgelise mõtteviisiga, mis tähendas, et aeg-ajalt tehti nägu, nagu oleks Serbia ametlik välispoliitika ja rahvuslik vabastusliikumine piiri taga kaks täiesti eri asja.

      ERALDUMINE

      „Kokkulepped ja üksmeel Austriaga on Serbiale poliitiliselt võimatud,” kirjutas Garašanin 1844. aastal.81 Kuni 1903. aastani olid võimalused Belgradi ja Viini avalikuks konfliktiks piiratud. Kahel riigil oli pikk omavaheline piir, mis Belgradi seisukohast polnud eriti kaitstav. Kenasti Doonau ja Sava ühinemiskohas paiknev Serbia pealinn oli kõigest lühikese sõiduteekonna kaugusel Austria-Ungari piirist. Serbia eksport läks peamiselt Austria-Ungarisse ja suur osa impordist tuli sealtsamast. Geograafilised tegurid tõusid uuesti päevakorda Venemaa tegevuse tõttu Balkanil. Berliini kongressil 1878. aastal oli Venemaa aidanud eraldada Osmanite riigi valdustest Euroopas Bulgaaria näol suure tüki, lähtudes eeldusest, et Bulgaaria jääb Venemaa leeri. Kuna võis ette näha, et Bulgaaria ja Serbia hakkavad mõlemad ühel päeval Makedoonia alasid endale taotlema, püüdis vürst (hilisem kuningas) Milan seda ohtu tasakaalustada ja asus otsima võimalusi tihedamateks suheteks Viiniga. Seega tõukas Venemaa toetus Sofiale Serbia Viini embusse. Nii kaua kui Venemaa kasutab oma Balkani-poliitikas Bulgaaria kaarti, oli tõenäoline, et Viini ja Belgradi suhted jäävad harmooniliseks.

      Juunis 1881 jõudsid Austria-Ungari ja Serbia üksmeelele kaubandusleppe sõlmimise asjus. Kolm nädalat hiljem lisandus sellele salalepe (eelnenud läbirääkimisi pidas ja andis ka allkirja vürst Milan ise), mis nägi ette, et Austria-Ungari ei piirdu toetusega Serbia taotlustele saada kuningriigiks, vaid toetab ka Serbia territoriaalseid nõudmisi Makedoonias. Serbia omalt pool kohustus mitte õõnestama monarhia positsioone Bosnias ja Hertsegoviinas. Leppe teine punkt ütleb, et Serbia „ei luba oma territooriumil mingeid Austria-Ungari monarhia võimu vastu Bosnias, Hertsegoviinas ja Novi Pazari piirkonnas suunatud poliitilisi, usulisi või muud laadi intriige”. Milan kinnitas need kokkulepped veel isiklikult, andes kirjaliku lubaduse mitte sõlmida Viiniga eelnevalt konsulteerimata „mingeid lepinguid” kolmandate riikidega.82

      Need kokkulepped moodustasid Austria-Serbia headele suhetele tegelikult kõigest nõrga vundamendi: need ei saanud mingit emotsionaalset toetust Serbia avalikkuselt – mis oli täiesti Austria-vastane; õigupoolest peegeldasid need suhted majanduslikku sõltuvust, see aga oli Serbia rahvuslastele täiesti vastuvõetamatu – ja olenesid eeskätt ettearvamatu ja järjest ebapopulaarsema Serbia monarhi koostöövalmidusest. Aga niikaua kui Milan Obrenović jäi troonile, olid need lepped tagatiseks, et Serbia ei asu Venemaa poolele Austria vastu ja et Belgradi välispoliitika teravik jääb suunatuks Makedoonia ja Bulgaaria poole, mitte aga Bosnia ja Hertsegoviina poole.83 Uuele kaubandusleppele kirjutati alla 1892. aastal ja salalepet uuendati kümneks aastaks 1889. aastal; seejärel pidi see kehtivuse kaotama, ehkki jäi toimima Serbia ja Viini suhete platvormina.

      Dünastia vahetus 1903. aastal andis märku suurtest muutustest. Austria tunnustas kiiresti Karađorđevići korraldatud riigipööret, osalt seetõttu, et Petar oli kinnitanud austerlastele juba ette, et kavatseb hoida Serbia Austriale sõbralikul kursil.84 Varsti oli aga selge, et Serbia uued juhid kavatsevad võtta suuna suuremale majanduslikule ja poliitilisele sõltumatusele. Aastail 1905–1906 puhkes kriis, mille käigus põimusid tihedalt kokku kaubanduspoliitika, relvastuse tellimused, rahandusringkondade huvid ja geopoliitika. Viin pidas silmas kolme eesmärki: jätkata kaubanduslepingut Serbiaga, kindlustada Serbia relvatellimused jätkuvalt Austria firmadele ja leppida kokku suures laenus Belgradile.85 Läbikukkumine kõikides nendes punktides tõi kaasa kahe naabri suhete drastilise jahenemise ja tähendas Viinile ilmselget katastroofi. Serbia relvatellimused läksid Prantsuse firmale Schneider-Creusot, mitte aga selle Austria rivaalile Škodale Böömimaal. Austria reaktsioon oli sulgeda oma piir Serbia sealihale, see käivitas tollikonflikti, mis sai tuntuks kui seasõda (1906–1909). Paraku andis see soovitule vastupidise tulemuse, sest Serbia leidis kiiresti teised eksporditurud (eriti Saksamaal, Prantsusmaal ja Belgias) ja hakkas viimaks ehitama suurel hulgal tapamajasid, vabanedes sellega pikka aega kestnud sõltuvusest Austria-Ungari lihatööstusest. Ja viimaks sai Belgrad endale suure laenu mitte Viinist, vaid Pariisist (vastutasuks selle eest, et relvatellimuse said Prantsuse firmad).

      Tasub teha hetkeks paus, et arutleda selle Prantsusmaalt saadud laenu üldisema tähenduse üle. Nagu kõik äsja esile kerkinud Balkani riigid, oli Serbia paadunud laenaja ja sõltus täielikult rahvusvahelistest laenudest, millest СКАЧАТЬ