Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark страница 6

Название: Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks

Автор: Christopher Clark

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: История

Серия:

isbn: 9789985333488

isbn:

СКАЧАТЬ hajutas Aleksandar kiiresti needki lootused, mis tihtipeale käivad uue võimu ametisseastumisega kaasas. Ta ignoreeris Serbia suhteliselt liberaalset põhiseadust, kehtestades omamoodi uusabsolutistliku võimu: salajane hääletamine kaotati, ajakirjandusvabadus tühistati, ajalehti suleti. Kui radikaalide partei juhid avaldasid protesti, leidsid nad end peagi täiesti võimult kõrvale tõrjutuna. Aleksandar tühistas, kehtestas ja peatas ajutiselt põhiseadusi nagu kõige vääritum diktaator. Ta ei pidanud kohtunike sõltumatust millekski ja koguni algatas salasepitsusi tähtsamate poliitikute eluküünla kustutamiseks. See, kui hoolimatult kuningas ja kuninga isa Milan koos riigi võimuhoobasid kasutasid – ei saa märkimata jätta ka kuninga ema Natalijat, kes jäi tähtsaks kulissidetaguseks tegelaseks, ehkki tema abielu Milaniga purunes –, mõjus dünastia autoriteedile ruineerivalt.

      Aleksandari otsus abielluda ühe tundmatu inseneri kahtlase kuulsusega lesega ei aidanud kuidagi olukorda parandada. Aleksandar oli kohtunud Draga Mašiniga 1897. aastal, kui too oli tema ema teenistuses. Draga oli kuningast üle kümne aasta vanem ja Belgradi seltskonnas ebapopulaarne, sest teda peeti sigimatuks ja räägiti tema väidetavalt arvukatest seksuaalsuhetest. Krooninõukogu tulisel koosolekul, kui ministrid püüdsid asjatult veenda kuningat mitte abielluma Mašiniga, tuli siseminister Đorđe Genčić välja väga mõjuka argumendiga: „Majesteet, te ei tohi temaga abielluda. Ta on olnud kõikide – sealhulgas minu – armuke.” Tasuks niisuguse avameelsuse eest sai minister vägeva kõrvakiilu: hiljem liitus Genčić kuningavastase vandenõuga.25 Samasuguseid kokkupõrkeid oli ka teiste kõrgete ametimeestega.26 Ühel pikaks veninud valitsuse istungil tegi parajasti ametis olev peaminister isegi ettepaneku panna kuningas palees koduaresti või saata kiiresti vägisi kodumaalt välja, et takistada selle abieluliidu pühitsemist.27 Poliitiliste ringkondade vastuseis Mašinile oli nii tugev, et kuningas ei leidnud enam tähtsatele ametipostidele sobilikke kandidaate; üksnes uudisest Aleksandari ja Draga kihluse kohta oli küllalt, et kogu valitsus astuks tagasi ja kuningas oli sunnitud läbi ajama vähetuntud tegelastest koostatud suvalise nn pulmakabinetiga.

      Eriarvamused seoses abieluga pingestasid ka kuninga ja tema isa suhteid. Milanit vihastas hingepõhjani väljavaade, et Dragast saab tema minia, ning ta astus sõjaväe ülemjuhataja kohalt tagasi. Juunis 1900 pojale saadetud kirjas kuulutab ta, et Aleksandar „tõukab Serbia kuristikku”, ja lõpetab otsese hoiatusega: „Mina olen esimene, kes tervitab valitsust, mis su niisuguse rumaluse pärast maalt välja saadab.”28 Aleksandar aga jäi oma plaanidele truuks (ta abiellus Dragaga 23. juulil29 1900 Belgradis) ja kasutas isa tagasiastumisega avanenud võimaluse ära, et kindlustada oma võimu ohvitserkonna üle. Milani sõpru (ja Draga vaenlasi) asuti kõrgetelt kohtadelt sõjaväes ja tsiviilelus kõrvaldama, kuninga isa hakati pidevalt jälgima ja edaspidi anti talle vihjamisi märku, et ta lahkuks Serbiast, hiljem aga takistati teda tagasi tulemast. Kuningapaarile oli mõningane kergendus, kui Austriasse elama asunud Milan jaanuaris 1901 suri.

      Valitseja populaarsus tegi 1900. aasta lõpus läbi lühiajalise tõusu, kui kuningakoja teade, et kuninganna ootab last, tõi kaasa muutuse avalikkuse suhtumises. Aga nördimus oli seda suurem, kui aprillis 1901 sai selgeks, et Draga rasedus oli lihtsalt riugas eesmärgiga lepitada avalikku arvamust (pealinnas levisid kuuldused kavast teha „võltslapsest” Serbia troonipärija). Nendest halbadest ennetest hoolimata alustas Aleksandar kuninganna kultuse õhutamiseks lausa kampaaniat, tähistades tema sünnipäeva suurejooneliste avalike üritustega ja andes tema nime rügementidele, koolidele ja koguni küladele. Samal ajal manipuleeris ta põhiseadusega üha jultunumalt. Ühel eriti kuulsal juhtumil 1903. aasta märtsis peatas kuningas Serbia põhiseaduse kehtivuse keset ööd, kui seadusteraamatusse võeti kiiruga sisse uus, repressiivne ajakirjandusseadus ja ühingute seadus, misjärel põhiseadus nelikümmend viis minutit hiljem uuesti jõustati.

      Kuningas Aleksandar ja kuninganna Draga u aastal 1900

      1903. aasta kevadeks oli Aleksandari ja Draga vastu meelestatud suur osa Serbia ühiskonnast. Radikaalne partei, mis oli juulis 1901 korraldatud valimistel võitnud Skupštšinas absoluutse häälteenamuse, suhtus kuninga autokraatlikesse manipulatsioonidesse suure halvakspanuga. Mõjuvõimsates kaubandus- ja pangandusringkondades (eriti kariloomade ja toiduainete väljaveoga tegelevates) leidus palju neid, kelle meelest Obrenovići Viini-meelne välispoliitika sidus Serbia majanduse Austria monopolidega ja ei taganud riigi kapitalistidele pääsu maailmaturule.30 6. aprillil 1903 ajasid politsei ja sandarmid Belgradis jõhkralt laiali meeleavalduse, millel mõisteti hukka kuninga manipulatsioonid põhiseadusega; surma sai 18 ja haavata umbes 50 inimest.31 Üle saja inimese – sealhulgas hulk ohvitsere – arreteeriti ja pandi vangi, ehkki enamik neist vabastati paari päeva pärast.

      Kuningavõimu vastu suunatud üha ägeneva opositsiooni keskmes oli Serbia sõjavägi. 20. sajandi alguseks oli armee üks Serbia ühiskonna jõulisemaid institutsioone. Ikka veel suures ulatuses põllumajandusliku ja üsna nõrga majanduse oludes, kus oli raske karjääri teha, pakkus ohvitserikutse eriti häid võimalusi saavutada teatud seisund ja mõjuvõim. Seda olukorda oli veelgi süvendanud kuningas Milan, kes sõjaväele helde käega raha jagades suurendas ohvitseride korpust, vähendades samas riigi niigi tühiseid kulutusi kõrgharidusele. See külluslik elu sai aga järsu lõpu pärast kuninga isa lahkumist aastal 1900: Aleksandar kärpis sõjaväe eelarvet, ohvitseridele jäädi palk mitu kuud võlgu ja õukonna favoriite eelistav poliitika tagas selle, et kuninga ja tema abikaasa sõbrad või sugulased edutati võtmepositsioonidele üle kolleegide pea. Pahameelt suurendas veelgi rohkem laialt levinud arvamus – seda hoolimata ametlikest ümberlüketest –, et kuna kuningal ei õnnestunud saada bioloogilist järeltulijat, kavatseb ta Serbia troonipärijaks määrata kuninganna Draga venna Nikodije Lunjevica.32

      1901. aasta suvel koondusid sõjaväelastest vandenõulased ümber ühe Serbia armee noore andeka leitnandi, kes etendaski 1914. aasta juulisündmustes tähtsat osa. Hiljem oma jässaka kehaehituse tõttu, mis meenutas imetlejatele iidse Egiptuse laiaõlgset härgjumalat, hüüdnime Apis saanud Dragutin Dimitrijević oli määratud tööle kindralstaapi kohe pärast Serbia sõjaväeakadeemia lõpetamist, mis oli kindel märk sellest, kui kõrgelt ülemused teda hindasid. Dimitrijević oli otsekui sündinud elama vandenõude maailmas. Salatsema kalduv ning täielikult pühendunud sõjaväelisele ja poliitilisele tööle, halastamatuid võtteid kasutav ja kriisihetkedel jäiselt rahulik Apis polnud mees, kes oleks võinud juhtida ulatuslikku rahvaliikumist. Aga ta oli rohkem kui küllalt võimekas, et väikeses rühmas või kitsamas ringis võita endale järgijaid, jätta neile oma tähtsusest sügav mulje, vaigistada kahtlusi ja motiveerida neid äärmuslikele tegudele.33 Üks kaaslane kirjeldab teda kui „salajõudu, kelle käsutusse ma pean end andma, ehkki mõistus ei leia mingit põhjust niiviisi talitada”. Teine kuningatapja murdis pead Apise mõjuvõimu põhjuste üle: ei mehe arukus, kõneosavus ega tema ideede jõud tundunud küllaldane, et temaga arvestada, „aga ometi oli ta meie hulgas ainus, kes üksnes oma kohalolekuga suutis suunata minu mõtted samasse sängi tema omadega ja teha paari öeldud sõnaga minust tema tahte sõnakuuleliku täideviija”.34 Keskkond, kus Dimitrijević neid andeid rakendas, oli rõhutatult maskuliinne. Naistel oli tema täiskasvanuelus marginaalne osa, ta ei ilmutanud nende vastu kunagi vähimatki seksuaalset huvi. Tema loomuliku keskkonna ja kõikide tema intriigide näitelava moodustasid täissuitsetatud, ainult mehi täis Belgradi kohvikud: paigad, mis ühtaegu olid nii privaatsed kui ka avalikud, kus jutuajamist võis küll jälgida, aga mitte tingimata kuulda. Tema kõige tuntumal säilinud fotol on kujutatud tursket vuntsidega intrigeerijat koos kahe kaaslasega vandenõulastele iseloomulikus poosis.

      Algselt СКАЧАТЬ

<p>25</p>

McKenzie, Apis, lk 29.

<p>26</p>

Vt nt katkendeid Vukasin Petrovići päevikust, kus kirjeldatakse jutuajamist Aleksandar Obrenovićiga, väljaandes Vladan Georgevitch, Das Ende der Obrenovitch. Beiträge zur Geschichte Serbiens 1897–1900 (Leipzig, 1905), lk 559–588.

<p>27</p>

Vucinich, Serbia between East and West, lk 9.

<p>28</p>

Samas, lk 10.

<p>29</p>

Siinkohal on autor kasutanud nn vana ehk Juliuse kalendrit, nn uue ehk Gregoriuse kalendri järgi toimus see 5. augustil. Nende riikide (Bulgaaria, Kreeka, Rumeenia, Serbia, Venemaa jt), mis käsitletaval perioodil ei olnud veel üle läinud Gregoriuse kalendrile, ajaloosündmuste dateerimisel ei ole autor olnud järjekindel, kasutades nii Juliuse kui Gregoriuse kalendrit. Et iga kord ei ole võimalik kuupäevi täpselt kontrollida, on edaspidi jäetud kalendrierinevused kommenteerimata. Toimetaja.

<p>30</p>

Branislav Vranesević, „Die Aussenpolitischen Beziehungen zwischen Serbien und der Habsburgermonarchie”, väljaandes Adam Wandruszka ja Peter Urbanitsch (toim), Die Habsburgermonarchie 1848–1918 (10 köidet, Viin, 1973–2006), 6/2. kd, lk 319–386, siin lk 36–37.

<p>31</p>

Vt The Times, nr 37048, 7. aprill, lk 3; nr 37062, 23. aprill, veerg A.

<p>32</p>

Vucinich, Serbia between East and West, lk 21; Gale Stokes, „The Social Role of the Serbian Army before World War I: A Synthesis”, väljaandes Stephen Fischer-Galati ja Béla K. Király (toim), War and Society in Central Europe, 1740–1920 (Boulder, 1987), lk 105–117.

<p>33</p>

Roger Eatwell, „The Concept and Theory of Charismatic Leadership”, Totalitarian Movements and Political Religions, 7/2 (2006), lk 141–156, eriti lk 144, 153, 154; Roger Eatwell, „Hacia un nuevo modelo de liderazgo carismático de derecha”, väljaandes Miguel Ángel Simon Gomez (toim), La extrema derecha en Europa desde 1945 a nuestros días (Madrid, 2007), lk 19–38.

<p>34</p>

Mõlemad kommentaarid on tsiteeritud väljaandest MacKenzie, Apis, lk 50.