Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes märgib oma 1829. aastal avaldatud Serbia ajaloos, et „luules jäädvustatud rahvuse ajalugu on tänu sellele saanud rahvuslikuks omandiks ja niiviisi säilinud rahva mälus”.65

      Eelkõige säilitas see traditsioon mälestuse serblaste võitlusest võõra võimu vastu. Ikka ja jälle tullakse tagasi serblaste kaotuse juurde türklastele Kosovo lahingus 28. juunil 1389. Sajandite jooksul sai sellest pigem vähetähtsast keskaegsest lahingust serblaste ja nende uskmatutest vaenlaste võitluse sümbol. Selle ümber põimus kroonikalugu, kus leidus nii säravaid kangelasi, kes serblasi raskel ajal liitsid, kui ka reetlikke kaabakaid, kes ei toetanud ühist üritust või reetsid serblased vaenlasele. Sellesse müütilisse panteoni arvati ka kuulus salamõrvar Miloš Obilić, kellest laul räägib, et ta tungis lahingupäeval türklaste laagrisse ja lõikas sultani kõri läbi, enne kui Osmanitest valvurid ta tabasid ja tema pea maha raiusid. Atentaadid, märtrid, ohvrid ja soov langenute eest kätte maksta olidki kesksed teemad.66

      Müütilisel minevikualusel tekkinud kujutletav Serbia ärkas niisuguses laulukultuuris säravana ellu. Näinud Bosnia serblasi neid eepilisi laule esitamas Türgi-vastase 1875. aasta ülestõusu ajal, imetles Briti arheoloog Sir Arthur Evans nende võimet „panna Bosnia serblast nendes hiilgavates legendides unustama oma […] riigi hoopis kitsamaid traditsioone”, liita tema kogemused tema „vendade” kogemustega kõikidel serblaste aladel ja seeläbi kõrvale heita geograafide ja diplomaatide silmakirjalikud seisukohad”.67 Tõsi, see suuliste eeposte kultuur hakkas 19. sajandil järk-järgult hääbuma, kui selle asemele tungisid populaarsed trükiväljaanded. Aga Briti diplomaat Sir Charles Eliot kuulis oma retkel läbi Serbia 1897. aastal, kuidas neid eeposeid esitavad rändnäitlejad Drina oru külade turuplatsidel. „Neid rapsoodiaid,” märgib ta, „esitatakse monotoonselt leelutades ühekeelelise kitarri saatel, aga tõeliselt ehtsa tunde- ja väljendusjõuga, nii et kokku pole see sugugi ebameeldiv.”68 Igal juhul tagasid ääretult suurt mõju avaldanud Vuk Karadžići koostatud ja üllitatud Serbia eepilise luule kogumikud selle, et need laulud jäid käibele ka kasvava kirjandusliku eliidi hulgas. Pealegi suurenes nende eepiliste lugude hulk. Oma 1847. aastal avaldatud selle žanri klassikalises teoses „Mägipärg” ülistab Montenegro valitseja ja piiskop Petar II Petrović Njegoš müütilist mõrtsuktüranni ja rahvuslikku märtrit Miloš Obilićit ning kutsub uuesti alustama võitlust võõramaalaste võimu vastu. „Mägipärg” tunnistati kohe Serbia rahvusliku pühakirja osaks ja on jäänud selleks tänapäevani.69

      Panustamine „kaotatud” Serbia alade väljalunastamisele koos ebameeldivalt kaitsetu asukohaga kahe suure impeeriumi vahel andis Serbia välispoliitikale mitu eriomast joont. Esimene neist oli geograafilise fookuse ebamäärasus. Panustada Suur-Serbia põhimõttele oli üks asi, aga kus täpselt peaks see väljalunastamise protsess algama? Kas Ungari kuningriiki kuuluvast Vojvodinast? Või Osmanite valduses olevast Kosovost, mida teati kui Vana-Serbiat? Või Bosniast, mis ei kuulunud küll kunagi Stefan Dušani riiki, aga kus elas märkimisväärne hulk serblasi? Või koguni lõunas asuvast Makedooniast, mis oli ikka veel Osmanite võimu all? Teostamatu ühendamiseesmärk ning Serbia riigi käsutuses olevad tagasihoidlikud rahalised ja sõjalised ressursid olid nii suures vastuolus, et Belgradi poliitika kujundajatel polnud mingit muud valikut, kui tegutseda olupoliitikutena vastavalt Balkani poolsaarel kiiresti muutuvale olukorrale. Selle tagajärjel kõikus Serbia poliitika aastail 1844–1914 otsekui kompassinõel ühest äärmusest teise. Nende kõikumiste loogika oli tihtipeale reageering olukorrale. 1848. aastal, kui Vojvodina serblased tõusid üles Ungari revolutsioonilise valitsuse madjariseerimise poliitika vastu, saatis Garašanin neile Serbia vürstiriigist relvi ja vabatahtlikke appi. 1875. aastal pöördusid kõikide pilgud Hertsegoviinale, kus serblased olid tõstnud mässu Osmanite vastu – appirutanute hulgas olid ka Pašić ja tulevane kuningas Petar Karađorđević, kes võitles seal valenime all. Pärast 1903. aastat, kui Makedoonias nurjus ülestõus türklaste vastu, räägiti kõige rohkem Osmanitele alluva Makedoonia serblaste vabastamisest. 1908. aastal, kui austerlased annekteerisid ametlikult Bosnia ja Hertsegoviina (mis olid küll olnud nende sõjalise okupatsiooni all 1878. aastast alates), tõusid need okupeeritud alad päevakorra eesotsa. 1912. ja 1913. aastal aga oli tähelepanu keskmes jälle Makedoonia.

      Serbia välispoliitikas olid vastuolus teostamatu natsionalism, mis oli maa poliitilisele kultuurile ränk koorem, ja Balkani poolsaare keerulised rahvastevahelised suhted. Kosovo oli serblaste rahvusmütoloogias kesksel kohal, aga rahvuslikku koosseisu vaadates polnud see sugugi ühemõtteliselt serblaste territoorium. Albaania keelt kõnelevad muslimid olid seal enamuses juba hiljemalt 18. sajandist alates.70 Paljud serblased, keda Vuk Karadžić Dalmaatsias ja Istrias üles luges, olid tegelikult horvaadid, kellel polnud mingit soovi liituda Suur-Serbiaga. Bosnias, mis polnud ajaloos kunagi olnud Serbia osa, elas palju serblasi (1878. aastal, kui sealsed provintsid olid Austria-Ungari okupatsiooni all, moodustasid nad 43 protsenti Bosnia ja Hertsegoviina rahvastikust), aga ka katoliiklastest horvaate (umbes 20 protsenti) ja islamiusulisi bosnialasi (umbes 33 protsenti). (Olulise muslimitest vähemuse säilimine oli üks Bosnia iseloomulikke külgi: Serbias olid muslimid pika võitluse käigus iseseisvuse eest enamasti kas sunnitud maalt pagema, välja saadetud või tapetud.)71

      Veelgi keerulisem lugu oli Makedooniaga. Balkani poolsaare tänapäevasele poliitilisele kaardile ilmunud Makedoonia hõlmab geograafilise mõistena lisaks endise Jugoslaavia samanimelisele vabariigile ka Serbia lõunapoolseid ja Albaania idapoolseid alasid, siis suure tüki Bulgaaria edelaosast ja väga suure osa Põhja-Kreekast.72 Makedoonia täpsed ajaloolised piirid jäävad vastuoluliseks tänapäevalgi (võtame või ikka veel hõõguva Ateena ja Skopje konflikti nime Makedoonia kasutamise pärast Skopje vabariigi kohta), nagu jääb lahtiseks ka küsimus, kas ja missuguses ulatuses on sellel piirkonnal oma eristatav kultuuriline, keeleline ja rahvuslik identiteet (tänapäevalgi tunnistavad makedoonia keele olemasolu kogu maailma, välja arvatud Serbia, Bulgaaria ja Kreeka keeleteadlased).73 1897. aastal, kui Sir Charles Eliot rändas Serbias ringi, üllatas teda avastus, et tema serblastest kaaslased „polnud nõus möönma, et Makedoonias leidub kasvõi mõni bulgaarlane”, vaid nad „kinnitasid, et kõik sealsed slaavlastest elanikud on serblased”.74 Kuusteist aastat hiljem, kui Carnegie sihtasutus saatis sinna komisjoni uurima Teise Balkani sõja ajal toime pandud metsikusi, selgus, et on täiesti võimatu leida kohalike elanike hulgas üksmeelt Makedoonias elavate inimeste rahvuse kohta, sest õhkkond, kus neid asju arutati, oli niivõrd erimeelne ja seda koguni ülikoolides. Samal aastal avaldatud komisjoni ettekandes oli piirkonna kohta mitte üks, vaid kaks rahvastiku kaarti, mis peegeldasid vastavalt Belgia ja Sofia seisukohta. Neist ühe kohaselt on Makedoonia lääne- ja põhjaosa tulvil allutatud serblasi, kes ootavad ühinemist emamaaga, teisel aga on sama piirkond näidatud kui bulgaarlastega asustatud keskne ala.75 19. sajandi viimaste kümnendite jooksul tegid serblased, kreeklased ja bulgaarlased kõik Makedoonias ülimalt aktiivset propagandat, mille eesmärk oli rakendada kohalikud slaavlased oma rahvuslike huvide teenistusse.

      Rahvuslike eesmärkide ja tegeliku olukorra vastuolulisuse tõttu oli ülimalt tõenäoline, et Serbia katsed neid eesmärke saavutada kujunevad vägivaldseks protsessiks ja seda mitte üksnes regionaalsel tasemel, kus olid mängus suuremate ja väiksemate jõudude huvid, vaid ka vaidlusaluste alade linnades ja külades. Mõned riigimehed reageerisid sellele katsega pakkida serblaste rahvuslikud huvid näiliselt rahumeelsemasse „serbohorvaadi” poliitilisse nägemusse, mis kätkes mitme rahvuse koostööd. Niisuguste poliitikute hulgas oli ka Nikola Pašić, kes kirjutas 1890. aastatel pikalt-laialt sellest, et maailmas, kus väikesed rahvad on hukule määratud, peavad serblased ja horvaadid liituma. Niisuguse retoorika aluseks olid järgmised eeldused: esiteks see, et serblased ja horvaadid on sisuliselt СКАЧАТЬ