Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

      Laskmata end sellest ja teistestki ebaõnnestunud katsetest häirida, tegid vandenõulased järgmise kahe aasta jooksul palju tööd, et oma ringi veelgi laiendada. Värvati üle saja ohvitseri, kaasa arvatud palju madalama aukraadiga sõjaväelasi. 1901. aasta lõpuks oli loodud kontakte ka poliitiliste ringkondade juhtidega, kelle hulgas oli endine siseminister Đorđe Genčić, kellele kuningas oli andnud kõrvakiilu avaliku vastuseisu eest oma abiellumiskavatsusele. 1902. aasta sügisel anti vandenõule uus mõõde salajase vandetõotusega. Dimitrijević-Apise koostatud tekst oli kogu ettevõtmise eesmärgi sõnastamisel värskendavalt sirgjooneline: „Ette nähes riigi kokkuvarisemist […] ja süüdistades selles eeskätt kuningat ja tema armukest Draga Mašinit, tõotame nad tappa ja kinnitame seda oma allkirjaga.”36

      1903. aasta kevadeks, kui salanõusse oli kaasatud juba 120 kuni 150 vandenõulast, oli küps ka kava tappa kuningapaar nende endi palees. Selle täideviimine nõudis aga ulatuslikke ettevalmistusi, sest kuningas koos oma abikaasaga, keda vaevas täiesti õigustatud paranoia, üha tugevdas oma julgestusmeetmeid. Kuningas ei läinud kunagi linna muidu kui ainult suure saatjaskonnaga, Draga aga kartis kallaletungi nii väga, et kord ei väljunud ta paleest kuus nädalat. Valvetoimkondi hoones ja selle ümber kahekordistati. Kuuldused eelseisvast riigipöördest levisid nii laialt, et Londoni Times võttis 27. aprillil 1903 tsiteerida „usaldusväärset” Belgradi allikat, kelle sõnul „on seal tegu nii ulatusliku sõjaväelaste vandenõuga kuningavõimu vastu, et ei kuningas ega valitsus söanda astuda samme selle mahasurumiseks”.37

      Värvanud tähtsaid tegelasi palee siseringist, kelle hulgas oli palee valvemeeskonna ohvitsere ja kuninga enda adjutant, said salamõrtsukad võimaluse pääseda mööda kõikidest valvuritest ning minna kuninga eraruumidesse. Atentaadi kuupäev määrati kindlaks kõigest kolm päeva ette, kui oli teada, et kõik vandenõulased on valmis ja oma teenistuskohtadel. Lepiti kokku, et kõik tuleb teha võimalikult kiiresti ja anda sellest otsekohe teada, et ei politsei ega kuningale ustavaks jäänud rügemendid saaks sekkuda.38 Soov kuulutada oma ettevõtmise edu niipea, kui see on teoks saanud, võib aidata seletada ka otsust heita kuninglikud laibad magamistoa rõdult alla. Apis läks paleesse tunginud mõrvameeskonnaga kaasa, aga draama finaal jäi tal nägemata, sest ta sai hoone peasissekäigu juures valvemeeskonnaga puhkenud tulevahetuses raskesti haavata. Mees varises kohapeal kokku, kaotas teadvuse ja oleks peaaegu verest tühjaks jooksnud.

      „VASTUTUSTUNDETUD ELEMENDID”

      „Linn on vaikne, üldiselt näib, et inimesed on osavõtmatud,” märgib Suurbritannia saadik Belgradis Sir George Bonham lühiteates Londonisse 11. juuni õhtul.39 Pealinna elanikud, teatab Bonham, tervitasid Serbia „revolutsiooni varjamatu rahuloluga”; mõrvale järgnenud päev „kuulutati puhkepäevaks ja tänavaid kaunistasid lipud”. Võis täheldada „viisaka kahetsuse täielikku puudumist”.40 Serbia tragöödia „kõige silmatorkavam joon”, nagu märkis Bonhami ametivend Viinis, Sir Francis Plunkett, oli „erakordne rahu, millega nii jõle kuritegu teatavaks võeti”.41

      Vaenulikud vaatlejad nägid selles meelerahus tõendit pikka aega vägivalda ja valitsejate tapmisi näinud rahva südametuse kohta. Tegelikult oli Belgradi elanikel täiesti põhjust atentaati tervitada. Vandenõulased andsid otsekohe võimu üle kõikide parteide esindajatest koostatud ajutisele valitsusele. Parlament kutsuti kiiresti uuesti kokku. Petar Karađorđević kutsuti Šveitsist maapaost tagasi ja parlament valis ta kuningaks. Rõhutatult demokraatlik 1888. aasta põhiseadus – mida nüüd hakati nimetama 1903. aasta põhiseaduseks – taaskehtestati koos mõne väiksema muudatusega. Iidamast-aadamast alguse saanud kahe Serbia dünastia rivaalitsemine oli äkki mineviku probleem. Asjaolu, et suurema osa oma elust Prantsusmaal ja Šveitsis mööda saatnud Karađorđević oli John Stuart Milli austaja – nooruses oli ta koguni tõlkinud Milli essee „Vabadusest” (On Liberty) serbia keelde –, tundus liberaalidele julgustava asjaoluna.

      Veelgi julgustavam oli Petari läkitus rahvale, mis avaldati varsti pärast tema tagasipöördumist pagendusest, et ta kavatseb valitseda „Serbiat tõesti põhiseadusliku kuningana”.42 Kuningriigis hakkas nüüd kehtima tõeliselt parlamentaarne riigikord, kus monarh küll valitseb riiki, aga ei juhi seda. Et riigipöörde ajal tapeti ka repressiivne peaminister Cincar-Marković – Aleksandari favoriit –, oli selge signaal, et poliitiline võim sõltub edaspidi rahva toetusest ja parteidest, mitte aga kuninga tahtest. Parteid said võimaluse tegutseda, kartmata repressioone. Ajakirjandus vabanes viimaks ometi tsensuurist, mis oli olnud normiks Obrenovićide võimu ajal. Oli põhjust loota, et poliitiline elu kujuneb rohkem vastavaks rahva vajadustele ja on kooskõlas avaliku arvamusega. Serbia seisis oma poliitilise eksistentsi uue ajajärgu lävepakul.43

      Kuigi 1903. aasta riigipööre lahendas mõned vanad probleemid, sünnitas see ka uusi, mis mõjutasid põhjalikult 1914. aasta sündmusi. Kõigepealt, see vandenõulaste võrgustik, mis oli moodustunud kuningliku perekonna mõrvamiseks, ei hajunud lihtsalt niisama, vaid jäi oluliseks jõuks nii Serbia poliitikas kui ka avalikus elus. Järgmisel päeval pärast atentaati moodustatud ajutises revolutsioonilises valitsuses oli neli vandenõulast (nende hulgas sõjaminister, avalike tööde ja majandusminister) ja kuus parteipoliitikut. Apisele, kes alles paranes kuulihaavadest, avaldas Skupštšina tehtu eest ametlikult tänu ja temast sai rahvuskangelane. Tõsiasi, et uue valitsuse olemasolu sõltus vandenõulaste veretööst, koos kartusega, mida nende võrgustik võib veel korda saata, tegi avaliku kriitika raskeks. Üks uue valitsuse minister tunnistas kümme päeva pärast juhtunut ajalehe kirjasaatjale, et tema meelest oli vandenõulaste teguviis „hukkamõistetav”, aga ta „ei saa avalikult neid niisuguste sõnadega iseloomustada, arvestades tundeid, mida need võivad tekitada sõjaväes, mille toetusest sõltuvad nii kuningas kui ka valitsus”.44

      Kuningatapjate võrgustik oli eriti mõjuvõimas õukonnas. Briti saadik Wilfred Thesiger teatas novembris 1905 Belgradist, et seni on vandenõulastest ohvitserid „moodustanud Tema Majesteedi kõige tähtsama ja isegi ainsa toetusjõu”, kelle kõrvaldamine võib jätta kuninga „ilma ühegi parteita, kelle toetusele või koguni sõprusele võiks loota”.45 Niisiis polnudki eriline üllatus, et kui kuningas Petar I hakkas 1905. aasta talvel otsima oma pojale kroonprints Đorđele kaaslast Euroopa-reisil, ei saanudki ta valida kedagi muud kui äsja rasketest haavadest paranenud Apise, kellel oli kehas ikka veel kolm atentaadiööl saadud kuuli. Seega sai kuninga mõrvamise vandenõu peaarhitekt ülesande aidata järgmisel Karađorđevićist kuningal viia oma haridustee printsina lõpule. Tegelikult ei saanud Đorđest kunagi kuningat: ta kustutas end 1909. aastal ise Serbia troonipärijate hulgast, pekstes oma kammerteenri jalgadega surnuks.46

      Austria saadik Belgradis võis seetõttu teatada üksnes kergelt liialdades, et kuningas on jäänud ka pärast parlamendi tunnustust nende „vangiks”, kes ta võimule tõstsid.СКАЧАТЬ