Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ postijaoskonna ülem, samuti mõjutasid vandenõulased sõjaväelaste, sealhulgas kõrgemate komandöride ametissemääramist. Kasutades oma eelistatud seisundit kuninga juurde pääsemisel, mõjutasid nad ka riikliku tähtsusega poliitiliste probleemide lahendusi.48

      Kuningatapjate mahhinatsioonid ei jäänud tagajärgedeta. Uuele valitsusele avaldati väljastpoolt – iseäranis Suurbritanniast, mis kutsus oma täievolilise saadiku tagasi ja jättis diplomaatilise esinduse diplomaatilise asjuri Thesigeri hoolde – survet, et see eemalduks vandenõulastest. Veel 1905. aasta sügisel boikoteerisid Euroopa suurriikide esindajad ikka veel paljusid Belgradi sümboolse tähtsusega üritusi, eriti aga õukonnasündmusi. Sõjaväes endas koondusid sõjaväelise „vastuvandenõu” poolehoidjad kindluslinna Niši kapten Milan Novakovići alluvusse. Viimane avaldas manifesti, milles kutsus üles lahti ütlema kuuekümne kaheksa nimeliselt ära märgitud vandenõulase teenetest. Novaković arreteeriti kähku ja ehkki ta end südilt kaitses, anti ta koos kaaslastega sõjakohtu alla, leiti olevat süüdi ja kõigile mõisteti erineva pikkusega vanglakaristus. Kui Novaković kahe aasta pärast vanglast vabanes, asus ta kuningatapjaid uuesti avalikult ründama ja vangistati jälle. Septembris 1907 jäi ta koos ühe oma meessugulasega väidetava põgenemiskatse ajal salapärastel asjaoludel kadunuks ja puhkes skandaal, mis kutsus parlamendis ja liberaalses ajakirjanduses esile pahameeletormi.49 Sõjaväe ja tsiviilvõimu vahekorra probleem jäi seega pärast 1903. aasta atentaati lahendamata ning see asjaolu võis kujundada ka seda, kuidas Serbia tõlgendas sündmusi 1914. aastal.

      Mees, kelle õlgadele langes lõviosa vastutusest nende silmapaistvate tegelastega maade jagamisel, oli radikaalide juht Nikola Pašić. Zürichis insenerihariduse saanud Pašić oli pärast kuningale tehtud atentaati Serbia tooniandev riigimees. Aastatel 1904–1918 juhtis ta kokku üheksa aasta jooksul kümmet valitsust. Poliitikuna, kes seisis Serbia poliitikaelu tipus nii enne 1914. aasta Sarajevo atentaati, selle ajal kui ka pärast seda, võinuks Pašić olla üks Esimese maailmasõja puhkemisele eelnenud kriisi võtmetegelasi.

      Tegu oli kindlasti ühe kõige tähelepanuväärsema poliitilise karjääriga nüüdisaja Euroopa ajaloos ja seda mitte üksnes oma pikkuse tõttu – Pašić tegutses Serbia poliitikas aktiivselt üle neljakümne aasta –, vaid ka peadpööritavate triumfihetkede vaheldumise tõttu äärmuslike ohtudega. Ehkki Pašić oli insener, nõudis poliitika ta täielikult endale ning see oli üks põhjusi, mispärast ta jäi vallaliseks kuni neljakümne viienda eluaastani.50 Algusest peale köitis teda võitlus Serbia vabastamise nimel võõrvõimu alt. 1875. aastal, kui Bosnias puhkes ülestõus Türgi võimu vastu, sõitis noor Pašić sinna iseseisvusmeelse ajalehe Narodno Oslobodenje (Rahvuslik Vabadus) kirjasaatjana, et edastada sõnumeid Serbia rahvusliku vabadusvõitluse eesliinilt. 1880. aastate alguses võis ta jälgida, kuidas moderniseeritakse radikaalset parteid, mis jäi ainsana kõige mõjukamaks jõuks Serbia poliitikas, kuni puhkes Esimene maailmasõda.

      Radikaalid esindasid eklektilist poliitikat, millesse põimiti liberaalseid põhiseaduslikke ideid ja üleskutseid laiendada Serbiat ning koondada kõik Balkani poolsaarel elavad serblased ühisele territooriumile. Partei populaarsuse aluseks – ja võtmeks selle jätkuvale edule valimistel – olid väiketalunikud, kes moodustasid suurema osa riigi rahvastikust. Talurahvaparteina harrastasid radikaalid mitmes variatsioonis populismi, mis ühendas neid Venemaa panslavistlike rühmitistega. Nad olid täis umbusku elukutselise sõjaväe vastu, seda mitte üksnes põhjusel, et panid pahaks rahalist koormust, mis oli vajalik selle ülalpidamiseks, vaid ka seepärast, et nad ise olid tihedasti seotud talurahva maakaitseväe kui parima ja kõige loomulikuma relvastatud organisatsiooniga. 1883. aasta Timočka ülestõusu ajal võitlesid radikaalid külg külje kõrval relvastatud talumeestega valitsuse vastu ja kui ülestõus maha suruti, järgnesid repressioonid ka radikaalide juhtide vastu. Pašić oli üks kahtlusaluseid, aga ta jõudis põgeneda eksiili just õigel ajal, et pääseda arreteerimisest, ja mõisteti tagaselja surma. Maapaos elatud aastate jooksul lõi ta kestvad sidemed Peterburiga ja sai panslavistliku liikumise ringkondade lemmikuks ning edaspidi ajas ta alati poliitikat, mis oli tihedalt seotud Venemaa poliitikaga.51 Kui Milan 1889. aastal troonist loobus, sai maapao aastatel radikaalide liikumise kangelaseks tõusnud Pašić amnestia. Ta saabus rahva auavalduste saatel Belgradi tagasi ja valiti Skupštšina eesistujaks ning seejärel pealinna linnapeaks. Tema esimene tööaeg peaministrina (veebruar 1891 – august 1892) lõppes aga tagasiastumisega protestiks Milani ja regentide jätkuvate põhiseadusevastaste manipulatsioonide vastu.

      1893. aastal, pärast enda korraldatud riigipööret lähetas Aleksandar I Pašići Serbia erakorralise esindajana Peterburi. Eesmärk oli rahuldada Pašići poliitilisi ambitsioone ja samal ajal kõrvaldada ta Belgradist. Pašić nägi Vene-Serbia suhete edasise tugevdamise nimel suurt vaeva ja ei teinud mingit saladust, et tema meelest sõltub Serbia vabanemine just Venemaa abist.52 Tema töö aga katkes, kuna Belgradis pääses jälle mõjule kuninga isa Milani poliitika. Radikaale hakati taga kiusama ja riigiametitest välja puhastama ning Pašić kutsuti tagasi. Tandemi Milan-Aleksandar valitsemisajal peeti Pašićit hoolega silmas ja ei lastud võimu lähedalegi. 1898. aastal mõisteti ta üheksaks kuuks vangi ettekäändel, et ta olevat partei väljaandes Milanit solvanud. Pašić oli 1899. aastal veel vangis, kui riiki vapustas äpardunud atentaat kuninga isale. Jälle kahtlustati radikaale vandenõus osalemises, ehkki nende sidemed tulistaja, noore bosnialasega olid ja jäidki ebaselgeks. Kuningas Aleksandar nõudis, et Pašić tuleb atentaadi kaassüüdlasena hukata, aga radikaalide liidri elu päästis (järgnenud sündmuste valgusel saatuse irooniana) Austria-Ungari valitsuse kiire sekkumine. Aleksandari valitsemisajale iseloomulikul kombel teatati Pašićile, et ta hukatakse koos kümmekonna kaaslasega, kui ta ei anna allkirja ülestunnistusele, et kannab atentaadikatse eest moraalset kaasvastutust. Teadmata, et ta elu on tänu Viinile juba päästetud, Pašić nõustus; dokument avaldati ja vanglast vabanedes langes ta rahva silmis kahtluse alla, et mees mässis partei asjasse oma naha päästmise nimel. Bioloogilises mõttes oli ta küll elus, aga poliitilises mõttes vähemalt sel hetkel laip. Aleksandari viimastel tormilistel valitsemisaastatel tõmbus Pašić peaaegu täielikult avalikust elust tagasi.

      Võimuvahetusega algas Pašići poliitikukarjääri kuldaeg. Tema ja ta partei olid nüüd Serbia avalikus elus tooniandval kohal. Võim sobis selle eest nii kaua võidelnud mehele väga hästi ja nii tõusis ta kiiresti rahvuse isa rolli. Belgradi haritlaskonna eliit Pašićit ei sallinud, aga talurahva hulgas oli ta eriti populaarne. Ta rääkis Zaječari ümbruse tahumatus murdes, mis Belgradi elanike meelest kõlas naljakalt. Kõneldes tegi ta pause, kõrvalepõikeid ja vahemärkusi, mille arvel sai nalja heita. Kui talle seletati, kuidas kuulus satiirik Branislav Nušić Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimise vastu 1908. aastal protestides juhtis meeleavalduse läbi linna ja ratsutas seejärel hobuse seljas välisministeeriumi, olevat Pašić kostnud: „Ee … vaadake … ma teadsin küll, et ta oskab hästi raamatuid kirjutada, aga, hm … et ta ka nii hästi oskab ratsutada, seda ma ei teadnud …”53 Pašić oli kehv kõnemees, aga hea suhtleja ja seda iseäranis talumeestega, kes moodustasid rõhuva enamuse Serbia valijaskonnast. Nende silmis olid Pašići lihtne kõneviis ja rahulik käitumismaneer, rääkimata juba uhkest patriarhihabemest, märgid peaaegu üleloomulikust arukusest, ettenägelikkusest ja tarkusest. Sõprade ja poolehoidjate hulgas teenis ta ära hüüdnime Baja: sõna, mis tähendab suurt meest, kes pole üksnes lugupeetud, vaid keda kaasaegsed ka armastavad.54

      Surmaotsus, pikad pagulasaastad ja raske elu pideva järelevalve all jätsid Pašići kui poliitiku käitumisele ning maailmavaatele sügava jälje. Ta hakkas käituma eriti ettevaatlikult, salatsevalt ja umbmääraselt. Palju aastaid hiljem meenutas tema endine sekretär, et Pašić ei kippunud eriti usaldama oma mõtteid ja otsuseid paberile, rääkimata nende väljaütlemisest. Tal oli harjumus korrapäraselt põletada oma pabereid, СКАЧАТЬ