Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suhtes, vajadus häälestuda serbia rahva vajadustele, mille nimel ta oli kannatanud ja töötanud.55 Pašić oli kuningatapjate vandenõust enne atentaati teadlik ja ei reetnud seda, aga ei lasknud end kaasata selle aktiivsesse tegevusse. Kui kavandatud operatsiooni üksikasjad päev enne atentaati talle teatavaks tehti, viis ta väga iseloomuliku reaktsioonina oma pere rongiga Aadria mere rannikule, mis toona oli Austria võimu all, ja ootas ära, mis juhtub.

      Pašić mõistis, et edu sõltub sellest, kas õnnestub saavutada tema enda ja valitsuse sõltumatus, sõlmides samal ajal stabiilsed ja püsivad suhted sõjaväe ja selle kuningatapjate võrgustikuga. Asi polnud lihtsalt veidi rohkem kui sajas mehes, kes tegelikult olid vandenõus osalenud, vaid ka tunduvalt nooremates ohvitserides – ja nende arv kasvas järjekindlalt –, kes nägid vandenõulastes serblaste rahvusliku tahte taassündi. Probleemi tegi veelgi keerulisemaks tõsiasi, et Pašići kõige tõsisemad vastased, tema enda parteist 1901. aastal lahku löönud sõltumatud radikaalid, olid valmis kuningatapjatega koostööd tegema, kui see peaks aitama neil õõnestada Pašići valitsuse jalgealust.

      Pašić lahendas selle tundliku olukorra targalt. Ta alustas isiklikult läbirääkimisi üksikute vandenõulastega, et takistada valitsusvastase koalitsiooni tekkimist. Hoolimata teiste radikaalse partei liikmete protestidest toetas ta heldekäelist rahaeraldist sõjaväele, mis korvas osaliselt kaotused pärast kuninga isa Milani lahkumist; ta tunnistas ka 1903. aasta riigipöörde avalikult seaduslikuks (see oli vandenõulastele suure sümboolse tähtsusega) ja seisis vastu katsetele anda kuningatapjad kohtu alla. Samal ajal aga tegi ta pidevalt tööd selles suunas, et piirata vandenõulaste osalust avalikus elus. Kui sai teatavaks, et vandenõulased kavatsevad atentaadi esimest aastapäeva tähistada piduliku tantsuõhtuga, Pašić (kes toona oli välisminister) sekkus ja nõudis, et see lükataks edasi 15. juunile, uue kuninga valimise aastapäevale. Kogu 1905. aasta, kui kuningatapjate poliitiline mõju tuli ajakirjanduses ja parlamendis tihti jutuks, hoiatas Pašić Skupštšinat ohu eest, mida kujutavad enesest „vastutustundetud tegelased”, kes tegutsevad väljaspool põhiseadusliku võimu struktuure: niisugune suund sobis hästi radikaalide lihtliikmetele, kes põlastasid kõike seda, milles nad nägid ohvitserkonna preetorlikku vaimu. 1906. aastal kasutas ta oskuslikult ära normaalsete suhete taastamise Suurbritanniaga, et saata pensionile hulk vandenõulastest kõrgemaid ohvitsere.56

      Nendel osavatel manöövritel oli kahetine mõju. Kõige tuntumad vandenõulased kõrvaldati silmapaistvatelt positsioonidelt ja nende võrgustiku mõju riigi poliitikale vähenes lühikese aja jooksul. Teisalt ei saanud Pašić teha kuigi palju, et pidurdada selle võrgustiku kasvu sõjaväes ja seda toetavate eraisikute, niinimetatud zaveriteli – nii nimetati neid, kes liitusid vandenõulastega päras atentaati – hulgas, kusjuures viimaste vaated kippusid olema veelgi äärmuslikumad kui esialgsetel osalistel.57 Mis aga kõige olulisem, tähtsaimate vandenõulaste kõrvaldamine avalikust elust jättis väsimatu Apise oma võrgustikus vaieldamatu liidri kohale. Apis oli alati keskne kuju atentaadi aastapäeva tähistamistel, kui ohvitseridest vandenõulased said kokku, et Belgradi rahvusteatri kõrval olevas väikeses pargis paiknevas restoranis Kolarac õlut juua ja muidu lõbutseda, samuti tegi ta rohkem kui ükski teine vandenõulane ära ultranatsionalistidest ohvitseride värbamisel, et toetada võitlust kõikide serblaste ühendamise nimel ükskõik missuguse hinnaga.

      MÕTTELISED KAARDID

      Ideed kõikide serblaste ühendamisest toetas mõtteline kujutlus Serbiast, millel oli väga vähe ühist Balkani poolsaare poliitilise kaardiga sajandivahetusel. Selle kõige mõjukam poliitiline väljendus oli salajane märgukiri, mille koostas 1844. aastal kuningas Aleksandar Karađorđevićile Serbia siseminister Ilija Garašanin. Pärast avaldamist 1906. aastal pealkirja all „Načertanije” (vanaserbia sõnast náčrt ehk „visand”) tuntuks saanud Garašanini ettepanek visandab Serbia rahvusliku ja välispoliitika programmi. Oleks raske üle hinnata selle dokumendi mõju tervetele Serbia poliitikute ja patriootide põlvkondadele; ajapikku kujunes sellest Serbia natsionalismi Magna Charta.58 Garašanin alustab oma märgukirja tõdemusega, et Serbia on „väike, aga ei pea jääma niisuguseks”.59 Serbia poliitika esimene käsk peab tema väitel olema „rahvusliku ühtsuse printsiip”, mille all ta pidas silmas kõikide serblaste koondamist ühe riigi piiridesse: „Kus elab serblane, seal on Serbia.” Nii avameelse Serbia riiklust käsitleva nägemuse ajalooline eeskuju oli Stefan Dušani suur keskaegne riik, mis hõlmas suure osa tänapäeva Serbiast koos praeguse Albaaniaga, suurema osaga Makedooniast ning Kreeka kesk- ja põhjaosast, aga kuhu huvitaval kombel ei kuulunud Bosnia.

      Tsaar Stefan Dušani riik varises kokku pärast kaotust türklastele Kosovo lahingus 28. juunil 1389. Garašanini väitel aga ei vähendanud see Serbia riigi legitiimsust, see lihtsalt katkestas selle ajaloolise eksistentsi. Kõiki serblasi ühendava Suur-Serbia restauratsioon polnud seega mitte mingi uuendus, vaid iidse ajaloolise tõe väljendus. „Nad ei saa süüdistada [meid], et otsime midagi uut, põhjendamatut, mis tähendaks revolutsiooni või täielikku pööret, sest igaüks peab tunnistama, et see on poliitiliselt hädavajalik, et sellele pandi alus väga ammusel ajal ja selle juured ulatuvad serblaste varasemasse poliitilisse ja rahvuslikku ellu.”60 Niisiis väljendavad Garašanini väited seda dramaatilist vaatenurka ajaloole, mida mõnikord võib täheldada marurahvuslust puudutavates mõttevahetustes. Pealegi rajanes see väljamõeldisel, nagu saaks tsaar Stefan Dušani keskaegset suurt ja paljurahvuselist liitriiki võrrelda moodsa aja ideega kultuuriliselt ja keeleliselt homogeensest rahvusriigist. Serbia patrioodid ei näinud siin mingit vastuolu, sest nende väitel olid samahästi kui kõik nende maade asukad sisuliselt serblased. Nüüdisaegse serbohorvaadi kirjakeele rajaja ja kuulsa natsionalistliku essee Srbi svi i svuda („Serblased kõik ja kõikjal”, avaldatud 1836) autor Vuk Karadžić rääkis viiest miljonist serblasest, kes räägivad serbia keelt ja on laiali pillatud alale Bosniast ja Hertsegoviinast kuni Temesvári Banati provintsini (Ungari idaosas, tänapäeval Rumeenia lääneosas), Bačkasse (Serbia põhjaosast Ungari lõunaossa ulatuv ala), Horvaatiasse, Dalmaatsiasse ja Aadria mere rannikule Triestest Albaania põhjaosani. Muidugi leidub nimetatud aladel ka neid, möönab Karadžić (iseäranis peab ta silmas horvaate), „kellel ikka veel on raske nimetada end serblaseks, aga tundub olevat tõenäoline, et nad harjuvad sellega järk-järgult”.61Nagu Garašanin hästi mõistis, tähendas see ühendamisprogramm Serbiale pikka võitlust kahe suure impeeriumiga, Osmanite riigi ja Austria-Ungariga, kelle valdused ulatusid aladele, mis rahvuslaste ettekujutuse kohaselt moodustasid Suur-Serbia. 1844. aastal oli suur osa Balkani poolsaarest ikka veel Osmanite riigi kontrolli all. „Serbia peab lakkamatult püüdma murda Türgi riigi fassaadist välja kivi kivi järel ja liitma need endaga, nii et selle väärt materjaliga saaks taastada vana hea Serbia riigi vundamendi ning rajada sellele uue suure Serbia riigi.”62 Ka Austria saatus oli olla vaenlane.63 Ungaris, Horvaatias-Slavoonias ja Istrias-Dalmaatsias leidus serblasi (rääkimata paljudest horvaatidest, kes polnud veel tunnistanud end serblasteks), kes eelduse kohaselt ootasid vabanemist Habsburgide võimu alt, et liituda Belgradi juhitava riigi kaitsva vihmavarju alla.

      Kuni 1918. aastani, kui paljud selle eesmärgid oli saavutatud, jäi Garašanini memorandum Serbia valitsejate poliitika peamiseks alusdokumendiks, mille õpetust levitas rahva hulgas natsionalistlik propaganda, mida osaliselt juhiti Belgradist, osaliselt aga suunasid patriootlikud jõud ajakirjanduses.64 Nägemus Suur-Serbiast polnud kõigest valitsuse poliitika küsimus ega isegi mitte propaganda. See oli sügavalt põimunud serblaste kultuuri ja eneseteadvusse. Mälestused Stefan Dušani suurest riigist kajastuvad ka erakordselt elujõulises serbia eepiliste rahvalaulude traditsioonis. Need olid pikad ballaadid, mida sageli lauldi ühekeelelise gusli melanhoolsete helide СКАЧАТЬ