Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus. Ann Fernholm

Чтение книги онлайн.

      Juba 1960ndatel viitas uurimine sellele, et peaksime asendama küllastunud rasvad küllastumata rasvadega. Aga kuna küllastumata rasvad olid samuti kaloririkkad, siis otsustati riiklikult soovitada madala rasvasisaldusega toitu. Mõte, et kalorikogus grammi toidu kohta on kehakaalu seisukohalt tähtis, võib olla loogiline, aga teaduslikku tõestust sellele ei olnud. See oli oletus.

      Kui teadlased selle oletuse tegid, nägid nad keha kui mootorit, kuhu me peame tankima sama palju energiat, kui ära kulutame. Kui tangime rohkem, suureneb ka kehakaal, vähem tankides see väheneb. Aga inimorganism ei ole nii lihtne. Oluline erinevus küllastunud rasva ja kiirete süsivesikute vahel on see, et kiired süsivesikud suurendavad insuliini kogust kehas. Insuliin on hormoon, mis muudab keha ainevahetuse selliseks, et see salvestab rasva. Peale selle mõjutavad süsivesikud ja rasv meie näljatunnet erinevalt. Hormonaalse mõju erinevus võib seetõttu olla selgitus, miks kiired süsivesikud, mis ometi sisaldavad grammi kohta vähem kaloreid, panevad „päästerõnga“ meie kõhu ümber kiiremini kasvama. Need seadistavad meie organismi rasva salvestama ja muudavad meid näljasemaks.

      Tänapäeval viitab üha rohkem uuringuid sellele, et oletus, nagu oleksid valge jahu ja valge riis tervisele kasulikumad kui koorekaste, on vale. Niimoodi kirjeldavad küllastunud rasva ja süsivesikute suhet teadlased ise:

      Teine tsitaat pärineb USAs Harvardi tervishoiukoolis töötavalt Frank Hu’lt, kes on maailma üks juhtivaid toitumisteadlasi. Tema leiab üheselt, et riiklikud rasvavaese toidu soovitused on ilmselt muutnud maailma rahvastiku paksemaks ja et üha suuremal osal rahvastikust on tekkinud diabeet, kuna madala rasvasisaldusega toit on viinud selleni, et me sööme rohkem suhkrut ja muid kiireid süsivesikuid. Tsitaat on kirjalik kommentaar ühele Taani uuringule aastast 2010, mis näitas, et inimesel, kes vahetab 5 protsenti oma küllastunud rasva kaudu saadud energiast kiirete süsivesikute vastu, suureneb infarktioht lausa 33 protsendi võrra.

      Kui arstid meile 1970ndate alguses uusi toitumissoovitusi jagasid, olid nad mures meie suurenenud rasvatarbimise pärast. Aga see ei olnud sugugi ainus muudatus meie toitumises 20. sajandil. Esimest korda inimkonna ajaloos hakkasime sööma ka suures koguses suhkrut.

      Sõna „suhkur“ tuleb araabiakeelsest sõnast „sukkar“. Suhkruroog jõudis Euroopasse 8. sajandil, kui Põhja-Aafrika maurid saabusid Hispaaniasse ja Portugali. Pilliroogu meenutavaid taimi hakati kasvatama Vahemere rannikul ja armastus magusa mahla vastu kasvas tasapisi. Aga see oli kallis. Maitsvatest küpsetistest sai rikka koorekihi luksuslik staatusesümbol.

      Koos koloniseerimisega kolisid suhkrurooistandused Lõuna-Ameerikasse ja Kariibidele, kus istandusteomanikud said orjade odava tööjõu abil tootmishinna madalamaks. Tekkis olukord, kus ka keskklass sai endale lubada magusaid küpsiseid. Aga vaesemate tööliste ja talupidajate sahvritesse jõudis suhkur alles 19. sajandi lõpus. Sakslastel oli selleks ajaks õnnestunud saada suhkrukristalle vastupidavast suhkrupeedist, mis kasvas ka külmematel laiuskraadidel. Tehnoloogia levis kiiresti üle Põhja-Euroopa. Rootsis asutati esimene vabrik, Skånska Sockerfabriks AB, aastal 1853. Sajandi lõpu poole tootsime juba kogu oma suhkru ise.

      Alustuseks oli ka see suhkur kallis. Ühel minu kolleegil on vanaaegne hõbedane suhkrutoos. Sellel on lukk küljes. Seal hoiti hinnalisi valgeid kristalle kindlas kohas. Tollal Rootsis moes olnud seltskondlikele kohvijoomistele minnes kanti kaasas väikesi hõbedasi anumaid, kuhu mahtus kolm suhkrutükki.

      Alanud suurtootmine Põhja-Euroopas viis aga hinnasõjani, mille tulemusel jõudis mõisate komme mahla ja moosi sisse teha ka taludesse ja saunadesse. Valget puhast suhkrut turustas Sockerbolaget odava ja kasuliku kaubana ning tarbimine kasvas ühtlases tempos. Alates 16 kilogrammist inimese kohta aastas 19. sajandi lõpus kuni 50 kilogrammini 1930ndate lõpus. Ent seejärel tuli väike langus. Teise maailmasõja ajal piirati suhkru ja siirupi müüki ning tükksuhkru kilohind tõusis Saksamaa Poolasse tungimise ajal kehtinud 48 öörilt 1942. aasta juuliks 70 öörile.

      Suhkru tarbimine järgib seega sama mustrit, mis teadlased olid varem omistanud rasvale. Ancel Keysi arvates esines Teise maailmasõja ajal vähem diabeedi- ja infarktijuhtumeid, kuna siis söödi vähem rasva. Aga samal ajal söödi ka vähem suhkrut.

      Alates 20. sajandi keskpaigast oleme tarbinud valget suhkrut suurusjärgus 42–43 kilo inimese kohta aastas. Ning see on toiduainetööstuse üks tavalisemaid argumente, põhjendades, miks ei saa suhkur olla rasvumisepideemias süüdi. Näiteks Rootsi raadio ühiskonnasaates „Studio Ett“ ütles toiduainetootjate liidu toonane tegevjuht Agneta Dreber suhkru lisamaksustamise vastu sõna võttes niimoodi: „Lisaks peab meeles pidama, et suhkru tarbimine Rootsis on juba alates 1930ndatest püsinud samal tasemel.“

      Ma olen kuulnud teda kasutavat sama argumenti ettekandes suurel konverentsil, mis oli mõeldud koolitervishoiu valdkonnas töötavatele inimestele. Teemaks oli laste ülekaal ja mida saaks kooli tervishoiusüsteem laste aitamiseks ära teha. Lahjade ja karastusjookide tootjate organisatsioon Sveriges Bryggerier väidab oma kodulehel sama – et me ei söö tänapäeval rohkem suhkrut kui 1930ndatel.

      AGA. Millest tööstuse esindajad vaikivad, on see, et nüüd manustame me iga päev uuel kujul lihtsaid suhkruid, mida 1930ndatel polnud olemaski. Kui lugeda poest ostetud kommipaki pealt selle sisaldust, on esimene koostisaine sageli glükoosisiirup või glükoosi-fruktoosisiirup. Nende valmistamiseks lõhustatakse näiteks maisis, riisis või kartulis sisalduv tärklis üksikuteks suhkrumolekulideks.

      Põllumajandusamet on see ametkond, kes teeb statistikat Rootsis tarbitud suhkru kohta – statistikat, mida siis toiduainetööstus refereerib, kui otsib argumente suhkrumaksu vastu. Et uurida välja, mis õieti selle statistika alla käib, helistasin ameti ühele töötajale. Tahtsin teada, kas need uued suhkruvormid on ikka kaasa arvatud. Ta palus võimalust tagasi helistada. Tema väitel oli küsimus huvitav, aga ta ei osanud vastata. Paari päeva pärast tuli teade: glükoosisiirupit ja fruktoosisiirupit ei ole statistikas arvesse võetud. Kui palju me neid uusi suhkruliike siis tarbime, tahtsin teada. Ametnik lubas uuesti ühendust võtta. Veel pisut hiljem saabus hinnang: me sööme inimese ja aasta kohta umbes 14 kilo „muud suhkrut“ ehk laktoosi, maltoosi, glükoosi, fruktoosi, isoglükoosi, tärklisesiirupit jmt.

      Ametnik rõhutas, et saadud arv ehk 14 kilo on väga umbkaudne. See ei hõlma glükoosi- ja fruktoosisiirupit, mis on imporditud juba valmis toodetud toiduainete kaudu. Näiteks kui osta ühe tuntud hamburgeriketi kanatükikesi, siis võib saada kaasa magushapu kastme, mille esimene koostisaine on glükoosi-fruktoosisiirup. See on toodetud Suurbritannias ega kajastu seega minule antud numbris.

      Niisiis ei ole olemas usaldusväärset statistikat selle kohta, kui palju me sööme puhtaid suhkruid. Aga kasutagem siiski põllumajandusameti esindaja hinnangut. Tarbimine jõudis tippu 21. sajandi alguses. Siis sõime muid suhkruid 17 kilo inimese kohta aastas. Samal ajal sõime 43 kilo tavalist valget suhkrut. Kokku teeb see 60 kilo puhtaid suhkruid inimese kohta aastas ehk tegu on Rootsi rahva rekordiga (ehkki Ameerikat me ei püüa – seal ulatub tarbimine 70 kilogrammini).

      Seega sööme tänapäeval СКАЧАТЬ