Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus. Ann Fernholm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lahja toidu soovitamine ei ole olnud õige. Aga neid vastuolulisi tulemusi, mis räägivad üldlevinud teesile vastu, on paljud teadlased katsunud kõrvale lükata. Üks kõnekamaid näiteid on pärit aastast 1992 ja tegu on ühe Framinghami uuringu aruandega (vt 2. peatükk), kus Ameerika teadlased analüüsisid toidu mõju vererasvadele. See näitas, et inimestel, kes sõid vähe rasva ja kolesterooli, oli veres rohkem halbu LDL-kolesterooliosakesi. Uuringu kokkuvõttes on kirjas:

      „Lisaks oli küllastunud rasva ja kolesterooli vähene tarbimine olulisel määral seotud väiksemate LDL-osakestega. Seetõttu ei ole väikesed tihedad LDL-osakesed iseenesest populatsiooniuuringutes ateroskleroosi ohu kindlakstegemiseks kuigi hea indikaator.“5

      Kuna teadlased on keskendunud sellele, et lahja toit on kasulik, teevad nad järelduse, et väikesed LDL-osakesed veres ei ole ilmselt infarktiohu jaoks hea mõõdik.

      Aga väikesed halvad LDL-osakesed on vägagi suurel määral seotud suurema infarktiohuga. Seda näitab ka Rootsis tehtud Malmö Kost Canceri uuring. Üks John Gofmani jälgedes käinud rasvauurijatest, tunnustatud ameeriklane Ronald Krauss, aitas uuringus koostada üksikasjalikumaid vererasvade analüüse. Tulemused näitavad, et nendel inimestel, kellel on vererasvad kõige rohkem tasakaalust väljas, on infarktioht ligi kaks korda suurem.

      Üsna hiljuti uuris teadlane Emily Sonestedt, missugused toitumistegurid mõjutavad halba kolmikut, ja valge suhkur oli konkurentsitult suurim riskifaktor.6

Väikese süsivesikutesisaldusega toidust saab parimad vererasvad

      Uuring, mis näitab kõige selgemalt, et teadlased on eksiteel oma väitega, nagu oleks vererasvade seisukohalt kõige halvem just küllastunud rasv, on üks Iisraelis läbi viidud toitumisuuring, mis avaldati ajakirjas The New England Journal of Medicine (NEJM) aastal 2008. Uuring on teadusilmas väga arvestatav, sest osavõtjad sõid ühe toidukorra päevas oma töökohal. Seetõttu järgisid määratud dieeti ebatavaliselt paljud. Ka on uuring toitumisuuringu kohta võrdlemisi mahukas.

      Uuringus võrdlesid teadlased traditsioonilist väikese rasvasisaldusega toitu, suure süsivesikutesisaldusega toitu ja niinimetatud Vahemere menüüd, mis on õli- ja aeglaste süsivesikute rohke.

Ülevaade vererasvadest

      Toidu ja vererasvade seosed, mida ma tekstis kirjeldan, on üldised, mõõdetud rühma tasemel. Aga küllap huvitavad igaüht ennekõike just tema väärtused. Kui lähete arsti juurde, peate silmas pidama neid vererasvu:

      Triglütseriidid: selle vererasva näit veres peaks olema madal. Puhtaid suhkruliike süües tekib organismis rohkem triglütseriide.

      HDL-kolesterool: selle vererasva näit veres peaks olema kõrge. HDL-i kogus suureneb, kui süüa vähem suhkrut ja rohkem rasva. HDL-i osakaalu saab suurendada ka liikumisega.

      LDL-kolesterool: seda nimetatakse tavaliselt halvaks kolesterooliks. Need osakesed tekitavad veresoonte lupjumist. LDL-i saab analüüsida mitmel moel:

      LDL-kolesterooli sisaldus: seda meie polikliinikutes enamasti mõõdetaksegi. LDL-kolesterooli koguhulka mõjutavad suuresti geenid. Taimeõlisid eelistades on üldiselt võimalik vähendada ka LDL-kolesterooli kogusisaldust.

      LDL-i suurus: et teada, kui ohtlikud on teie LDL-osakesed, peaksite teadma nende suurust. Võite paluda arstil mõõta ApoB-d. See on valk, mida sisaldab LDL-osakesi ümbritsev kiht. Iga LDL-osakese peal on üks ApoB. Seetõttu saab ApoB järgi mõõta, kui palju osakesi veres on. Kui LDL-kolesterooli tase on normist kõrgem, aga ApoB väärtus samal ajal madal, on osakesed sinu veres suuremat sorti ja ohutud. Kui sul on kõrge ApoB, on osakesed üldiselt väiksemad. Siis peaksid lõpetama magusa ja kiirete süsivesikute söömise. Tõenäoliselt viiks see selleni, et osakesed muutuvad suuremaks.

      Nende puhul, kes järgisid süsivesikutevaest menüüd ning sõid kõige rohkem küllastunud rasva ja kõige vähem kiudaineid, oli toitumisel vererasvadele ikkagi kõige parem mõju. Hea HDL-kolesterool tõusis, triglütseriidide väärtus alanes ja halb LDL-kolesterool vähenes samuti mõnevõrra (osakeste suurust ei mõõdetud). Vahemere dieet andis vererasvade osas umbes sama hea tulemuse. Ent väikese rasvasisaldusega toit, mida toiduamet pikka aega oma taldrikumudeli kaudu on soovitanud, andis testis kõige kehvema tulemuse.

      Samasugune võrdlus aastast 2007, mis avaldati ajakirjas The Journal of the American Medical Association (JAMA), näitab täpselt samasugust mustrit. Süsivesikutevaene toit mõjutab head HDL-kolesterooli ja triglütseriide kõige soodsamas suunas. Uuringu läbi viinud teadlased kirjutavad, et halva kolesterooli näit küll mõnevõrra tõuseb. Aga kuna see toimub käsikäes triglütseriidide osakaalu langemisega, on LDL-osakesed ilmselt muutunud suuremaks ja seega vähem ohtlikuks. LDL-kolesterooli suurenemine on seetõttu tõenäoliselt hea, leiavad teadlased.

      Nende kahe uuringu juurde tuleme tagasi 18. peatükis, kus räägime kehakaalust. Väikese süsivesikutesisaldusega dieet vähendas nimelt ka kõige rohkem kaalu.

Teadlased ja ametiasutused levitavad endiselt lihtsustatud pilti

      Kõikide uuringute kohaselt tõstab süsivesikutevaene toit hea HDL-kolesterooli väärtust ja mõju on sageli päris suur. Kuigi see on hea, räägivad riik ja mõned teadlased endistviisi „vere suurest rasvasisaldusest“ kui millestki negatiivsest. Augustis 2011 intervjueerisin arsti ja Karolinska ülikooli haigla professorit Mai-Lis Helléniust, üht kõige sagedamini meedias figureerinud toitumisuurijat, LCHF-toitumise teemal Rootsi televisiooni teadussaate jaoks. Tema on rasvarikka toitumise vastu ja ütleb nii:

      „Mis mulle ei meeldi ja mis mulle muret valmistab, on see, kui süsivesikud vahetatakse taas välja loomse rasva vastu. Nagu läheksime taas tagasi kuuekümnendatesse. Nagu paljud teisedki, näen ma tagajärgi, pikaajalisi tagajärgi, nagu näiteks üha kõrgemale kerkiv vere rasvasisaldus ja suurenenud südame-veresoonkonnahaiguste oht. See teeb mulle muret.“

      Intervjuul küsisin tema käest, mispärast tema pilt küllastunud rasvast erineb sellisel määral viimastest uurimistulemustest, mis ju ei leia seost küllastunud rasva ja südameinfarktide vahel (vt 3. peatükk). Seda intervjuulõiku saatesse ei pandud, aga Mai-Lis Hellénius vastas, et on olemas veelgi uuemad uuringud, pärast eelmisi tulemusi, mis peaksid näitama küllastunud rasva ohtlikkust.

      Kui jõudsin tagasi toimetusse, saatsin talle meili ja palusin saata neid uuringuid käsitlevad artiklid. Vastu sain 17 maailma juhtiva toitumisuurija uuringu kokkuvõtte. Selles on kirjas:

      „On üldteada fakt, et küllastunud rasvhapped suurendavad kolesterooli ja LDL-kolesterooli koguhulka (lipiidihüpotees), seda metaboolsetest uuringutest saadud tõendite valguses, aga see paradigma võib olla lihtsustatud. Küllastunud rasvhapete asendamine rafineeritud süsivesikutega vähendab ka HDL-kolesterooli, LDL-osakeste suurus väheneb ja triglütseriidid suurenevad ning väga rafineeritud süsivesikud kergitavad veresuhkrutaset.“7

      See rahvusvaheline toitumisteadlaste rühm leiab niisiis, et Mai-Lis Helléniuse televaatajatele antud sõnum oli kaugelt liiga lihtsustatud. Seda tuleks laiendada. Teadlased räägivad, et inimene, kes vahetab küllastunud rasva rafineeritud ehk kiirete süsivesikute vastu, võib saada kogu haigust tekitava vererasvaprofiili, mis on seotud kõhurasva, metaboolse sündroomi, II tüüpi diabeedi ja südamehaigustega. See, kes sööb toidu juurde näiteks koorekastet ja jätab magustoidu ära, on teinud südame seisukohast õige valiku. Ent see, kes sööb toidu juurde rohkem õliga valmistatud aedvilju, on ilmselt teinud veel parema valiku.

      Paljud väljapaistvad teadlased vahendavad Rootsi rahvale ikka veel lihtsustatud pilti vererasvadest. 6. detsembril 2011 võtab ajalehes Expressen sõna üks teine СКАЧАТЬ