Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus. Ann Fernholm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viis selleni, et 1958. aastal käivitas Ancel Keys ülemaailmse uuringu, mis on teadusilmas tuntud nime all „Seven Countries Study“. Ta valis seitse riiki, mille elanikud sõid eri hulgal rasva, alates jaapanlaste eriti rasvavaesest toidust kuni Soome väga rasvarikka toiduni. Nende vahele jäid USA, Holland, endine Jugoslaavia, Itaalia ja Kreeka. Igas riigis jälgis ta mitut alarühma, kõik osalejad olid mehed. Nad pidid andma vereproove kolesteroolisisalduse määramiseks ja täitma ankeete oma toitumise kohta. Seejärel jäi üle ainult oodata ja vaadata, kui mitu inimest igast rühmast suri südamevaevustesse.

      Samal ajal jätkas Ancel Keys maailmas ringisõitmist. Muu hulgas uuris ta mitut jaapanlaste rühma – neid, kes elasid kodumaal ja neid, kes olid kolinud Hawaiile või Los Angelesse. Jälle sama muster: jaapanlastel, kes olid kolinud teistesse riikidesse ja muutnud menüüd, mõõdeti kõrgem kolesteroolitase.

      Nüüd võttis organisatsioon The American Heart Association Ancel Keysi kuulda ja ta sattus ajalehe Time esikaanele pealkirja all „Diet and Health“ („Dieet ja tervis“). Paljud suhtusid tema sõnumisse endiselt kõhklusega, aga juulis 1961 saabus oluline pööre. Siis avaldati ühe teise teadusliku uuringu esimesed tulemused ehk kokkuvõte Framinghami südameuuringust, mis oli läbi viidud Ameerikas Massachusettsis Framinghami linnas.

      Teadlased olid kuue aasta jooksul jälginud 28 000 linnaelanikku. Nad mõõtsid vererõhku, kolesteroolisisaldust ja kaalu ning kaardistasid suitsetamisharjumusi, diabeeti ja perekonnas esinenud haigusi. Tulemused viitasid üheselt sellele, et Ancel Keysil võis olla õigus. Suur kolesteroolisisaldus oli seotud rohkem kui kolm korda suurema südame-veresoonkonnahaiguste ohuga meeste ja 1,6 korda suurema ohuga naiste puhul (ent ainult 40–49aastaste naiste puhul; vanemate juures teadlased seost ei leidnud). Samal ajal sai kinnitust ammune kahtlus: kõrge vererõhk on südamele ohtlik.

      Framinghami uuringu juurde tuleme veel tagasi, nii et jätke see meelde. Uuringu tulemustest sai teetähis. See seostas vere suure kolesteroolisisalduse südamelihase infarktiga. Ent uuring ei öelnud algul midagi selle kohta, kuidas mõjutab kolesteroolisisaldust toitumine. Tasapisi laekusid aga Ancel Keysi toitumisuuringu tulemused seitsmest riigist. Seosed olid ilmselged. Ida-Soome metsatööliste kolesteroolitase oli umbes 60 protsenti kõrgem kui Jaapani kaluriküla elanikel, keda Ancel Keys samuti uuris. See tähendas metsatööliste puhul üle kümne korra suuremat ohtu surra südameinfarkti.

      Suhe oli võrreldav ka küllastunud rasva osakaaluga toidus. Soomes pärines 20 protsenti kõikidest kaloritest küllastunud rasvast, Jaapani vastav määr oli ainult 3 protsenti. See-eest näis taimsel rasval olevat kaitsev mõju. Ida-Kreeta elanikud sõid suures koguses rasva, põhimõtteliselt sama palju kui soomlased, aga enamjaolt oliiviõli kujul. Neil oli väga väike oht surra infarkti. Oma töö varasemas järgus oli Ancel Keys arvanud, et määrav on rasva kogus kui selline. Ent siin punktis oli ta sunnitud tegema järeleandmisi. Teised teadlased olid osutanud, et taimsed õlid pigem alandasid kolesteroolisisaldust, see klappis hästi seitsmes riigis läbi viidud uuringuga.

Vahetage rasv rasva, mitte süsivesikute vastu

      Teadmine, et toidus sisalduv rasv avaldab mõju kolesteroolile, hakkas maailmas kanda kinnitama. 1969. aastal võttis Lundi arst Haqvin Malmros teadmiste seisu kokku tunnustatud meditsiiniajakirjas The Lancet. Ta rääkis lugematutest loomadega tehtud eksperimentidest, mis tema silmis näitasid üheselt, et suur kolesteroolisisaldus kahjustab veresooni, isegi koertel. Malmrosi laboris anti koertele kolesterooli koos tahkestatud kookosrasvaga ja see kutsus esile samasuguse mõju nagu küülikutel.

      Malmros kirjutas ka ühe Soome uuringu tulemustest. Kahe vaimuhaigla patsientidele koostati erinev menüü. Ühes haiglas söödi harjumuspäraselt võid ja joodi rasvast piima, teises aga anti patsientidele margariini ja õlisid. Muudatus tõi kaasa madalamad kolesteroolitasemed ja südameuuringute põhjal võidi öelda, et õlid olid tervislikumad. Kui patsiendid kuus aastat hiljem menüüd omavahel vahetasid, muutusid kiiresti ka kolesteroolitasemed.

      Haqvin Malmros soovitas ise patsientidele küllastunud rasva asemel õlidel põhinevat menüüd. Nad pidid sööma salatiga õlikastet, mitte majoneesi ega võid. Nad said ka piima, juustu ja jäätist, kus looduslik rasv oli asendatud taimeõlidega. Suure kolesteroolisisaldusega munad lülitati menüüst välja ja sama saatus tabas maiustusi, näiteks marmelaadi. Kolesteroolitasemele avaldas see head mõju – mõne nädala jooksul võis see langeda lausa 15–20 protsenti.

      Pealkirja all „Kas me peame ära ootama „lõplikud tõendid“?“ arutles Haqvin Malmros selle ümber, mida oleks tarvis, et uute toitumissoovitustega välja tulla. Tema arvates võis kõhklusteta soovitada asendada küllastunud rasvad küllastumata rasvadega ning et rasva kogus toidus ei tohiks ületada 40 protsenti tarbitavast energiast.

      Haqvin Malmros tsiteerib ka üht Ameerika uuringut, kus rõhutatakse, et rasva ei tohi vahetada süsivesikute vastu. Vastasel juhul varitseb oht, et lakke lendavad ühe hoopis teise vererasva ehk triglütseriidide väärtused.

      Jätke ka see meelde. See on oluline infokild. 1970ndate algul anti meile just sellist nõu: vahetage rasv süsivesikute vastu. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et see on osalt mõju-tanud globaalse rasvumise, metaboolse sündroomi ja dia-beedi epideemiat, nagu leiavad näiteks Harvardi tervishoiukooli (Harvard School of Public Health) teadlased.

Keemia otsustab, kui küllastunud on rasv

      Võis on palju küllastunud rasva, oliiviõlis palju monoküllastumata rasva ja rapsiõlis palju polüküllastumata rasvu. Mis neil rasvadel siis õieti vahet on?

      Rasvhapped koosnevad süsiniku-, vesiniku- ja hapnikuaatomitest. Süsinikuaatomid on pikkades ahelates koos ja loovad keemilisele struktuurile skeleti. Iga süsinikuaatomiga võib olla seotud maksimaalselt veel neli aatomit. Küllastunud rasvas on kõik need keemilised seosed täidetud. Aga küllastumata rasvades on süsinikuaatomite juures kõigest kolm muud aatomit. Siis kujuneb kahe süsinikuaatomi vahel niinimetatud kaksikside. Monoküllastumata rasvades on üks selline kaksikside, polüküllastumata rasvades on mitu sellist kaksiksidet.

      Küllastunud rasvamolekulid on pikad ja sirged ja võivad end kergesti kokku pakkida. Seetõttu on või toatemperatuuril tahke. Kaksiksidemete tõttu aga muutub rasvamolekul kõveraks ja molekulidel on raskem end kokku pakkida. Seetõttu on oliivi- ja rapsiõli toatemperatuuril vedelad.

      Kui küllastumata rasvad tahkestada, muutuvad need keemiliselt nii, et kaksiksidemeid jääb vähemaks ja rasvad muutuvad küllastunumaks. Selle protsessi käigus võivad tekkida niinimetatud transrasvad, mis on südamele ohtlikud.

      3. Küllastunud rasv – polegi põhjust karta

      Väljaandest Annals of Nutrition and Metabolism, 2009:

      „Küllastunud rasvhapete tarbimisel ei esinenud olulist seost suremusega südame isheemiatõppe.“

      Väljaandest The American Journal of Clinical Nutrition, 2010:

      „Prospektiivsete epidemioloogiliste uuringute metaanalüüs näitas, et sellise järelduse tegemiseks, nagu oleks küllastunud rasv toidus seotud suurenenud südame- ja veresoonkonnahaiguste ohuga, puuduvad märkimisväärsed tõendid.“

      Väljaandest The American Journal of Clinical Nutrition, 2009:

      „Viie protsendi võrra madalama küllastunud rasvhapete manustamise ja järgneva suurenenud süsivesikute tarbimise korral leiti väike oluline otsene seos süsivesikute ja südameprobleemide vahel (7 % võrra suurenenud risk).“2

      Kas me peame ootama „lõplikke tõendeid“, küsis niisiis Haqvin Malmros aastal 1969 meditsiiniajakirjas The Lancet. Ta tahtis soovitada küllastunud rasva söömise esimesel võimalusel lõpetada. Varitses СКАЧАТЬ