Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus. Ann Fernholm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli olukord eriti kriitiline. Rootsi toidukultuuri või-, piima- ja juustulembus valmistas arstidele peavalu. Nagu ka Soomes, mis oli ju Ancel Keysi seitsme riigi uuringus see kõige hullem – seal saadi ligikaudu 40 protsenti igapäevasest energiakogusest rasvast ja suur osa sellest oli küllastunud rasv. Rasva hulk toidus oli 20. sajandi esimeses pooles suurenenud ja arstide hinnangul võis see tuua kaasa suurenenud südameinfarktide arvu. Paistis, nagu esineks probleem üha noorematel meestel ning see pani riigi tegutsema.

      Rootsi sotsiaalamet kogus 1969. aastal kokku 16 arstist ja teadlasest koosneva ekspertrühma, et välja töötada uued toitumissoovitused. Varem olid toitumissoovitused olnud suunatud sellele, et kõik saaksid igat sorti toitaineid, aga nüüd vaatles ekspertrühm ka küllastunud rasva, küllastumata rasvade, valkude ja süsivesikute (tärklise, kiudainete ja puhta suhkru kujul) omavahelist suhet.

      1971. aastal avaldati toitumissoovitused kirjutises „Toit ja liikumine – toitumisfüsioloogiline alus, välja töötanud sotsiaalameti meditsiiniline toitumise ja liikumise ekspertgrupp“. Muu hulgas keskendutakse toidu energiasisaldusele ja rühm soovitab vähendada nii küllastunud rasva kui ka suhkru tarbimist. Toidu rasvasisaldust tuleb vähendada: 42 protsendilt 35 protsendile. Rootslased peaksid sööma rohkem kartulit, jahu ja teraviljatooteid.

      1980ndate alguses võttis tervete inimeste toitumisnõustamise üle Rootsi toiduamet. Tasapisi alandasid nad toidu maksimaalse rasvasisalduse määra 30 protsendile ja taldrikumudeli abil õpetati meile, et kolmandik taldrikust tuleb täita kartuli, riisi või pastaga ja hea oleks süüa iga toidukorra juurde leiba-saia.

Ametlik soovitus eiras teadust

      Probleem on selles, et need toitumissoovitused olid alusetud. Enamikus seni läbi viidud teadusuuringutes olid teadlased asendanud küllastunud rasva polüküllastumata rasvadega. See näis avaldavat südamele ja vererasvade hulgale soodsat mõju. Aga kui sotsiaalameti ja hiljem toiduameti eksperdid toitumissoovitused välja töötasid, siis lähtusid nad sellest, et rasv igal kujul tekitab ka organismis rasva. Seetõttu soovitati meil seda vähem süüa ja selle asemel tarbida kalorivaeseid süsivesikuid. Eksperdid leidsid, et nii jääksimegi kõhnemaks. Ent tegelikult oli see ainult huupi pakkumine. Seda, et me tarbiksime süsivesikuid süües vähem kaloreid, ei ole teadusuuringud iial tõestanud.

      Rootslased usaldavad oma riiki ja nõuannete tagajärjed ilmnesid õige pea. Või tarbimine langes umbes üheksalt kilolt inimese kohta aastas 1960ndate keskel kahele kilole 1990ndate keskel. Üha vähem inimesi valas oma klaasi rasvast piima. Standardpiima tarbimine langes kolmandiku võrra, samas kui lahja piima tarbimine suurenes jõudsalt. Samal ajal hakkasime sööma rohkem leiba-saia ja teravilja.

      Küllastunud rasva söömine on südamele halb, nii kirjutati ka kooliõpikutes. Tulevastele arstidele, medõdedele ja dietoloogidele esitleti seda absoluutse tõena. Mitte kunagi ei toodud välja, et küllastunud rasv tuleks välja vahetada polüküllastumata rasvade vastu, sest see oleks südamele hea. Selle asemel jäi mulje, et küllastunud rasv on kõige hullem asi, mida me võime süüa, hullem kui miski muu.

      Nüüd, umbes 40 aastat pärast seda, kui kanda kinnitasid soovitused piirata toidus sisalduvat rasva, hakkavad laekuma lõplikud tõendid. Teadlased on läbi viinud ulatuslikke uuringuid küllastunud rasva ohtlikkuse kohta. Järeldus kõlab: küllastunud rasv ei suurenda südameinfarkti ohtu.

      Peatüki alguse kolm tsitaati on pärit kolmest parimast selle valdkonna teadusuuringust. Kaks neist on pärit aastast 2009 ja kolmas aastast 2010. Kõik teadlased jõuavad samale järeldusele: toidus sisalduva küllastunud rasva koguse ja südamehaiguste vahel ei ole seost.

      Üks uuring, kus ei leita seost küllastunud rasva ja südameinfarkti vahel, on Ameerikas läbi viidud „The Women’s Health Initiative Randomized Controlled Dietary Modification Trial“3, milles osales ligi 50 000 naist. Vähem rasva söönud naiste halva LDL-kolesterooli näit alanes, aga infarktide arvu see ei mõjutanud. Neil naistel, kellel oli juba olnud probleeme südame-veresoonkonnahaigustega, oli aga suurem oht, et soovitatud madala rasvasisaldusega toitu süües lisandub probleeme veelgi. Oht suurenes küll vähe, aga statistiliselt kindlalt.

      Suur Rootsi toitumisuuring „Malmö Kost Cancer“ ei leidnud samuti seost toidus oleva küllastunud rasva koguse ja infarkti vahel. Nad jälgisid umbes kaheksa aasta jooksul 28 000 inimest. Need, kes sõid kõige rohkem küllastunud rasva, said üle 20 protsendi energiast sellest rasvast. Need, kes sõid küllastunud rasva kõige vähem, said sealt ligi 13 protsenti energiast. Ent kahe rühma oht haigestuda südameinfarkti oli täpselt ühesugune.

Prantsusmaa paradoks

      Juba siis, kui Ancel Keys tuli lagedale oma teooriatega rasva ohtlikkuse kohta, leidus fakte, mis rääkisid sellele vastu; oli tükikesi, mis ei sobinud tema koostatud pildile. Üks selline tükike oli Prantsusmaa. Selle riigi elanikel on juba ammusest ajast Euroopas kõige vähem probleeme südamehaigustega, samal ajal on nad kõigi oma rasvaste juustudega küllastunud rasva tarbimiselt esirinnas. Kui Ancel Keys oleks otsustanud koostada „Eight Countries Study“, mis oleks hõlmanud ka Prantsusmaad, ei oleks ta kuidagi saanud jõuda samadele järeldustele.

      Sama puudutab näiteks masaisid, Tansaania ja Keenia nomaade. Üks 1960ndate algusest pärinev uuring näitas, et kuigi nad toitusid lihast ja rasvasest piimast, oli nende kolesteroolitase madal ja neil esines „kummaliselt vähe südamehaigusi“, nagu teadlased kirjutavad. Nad sõid vähemalt sama palju rasva kui Soome metsatöölised Ancel Keysi uuringus, aga nende südame tervis oli hea.

      Üks kriitik leiab vastuväites Ancel Keysi uuringule, et tema uuringutest selgunud muster, nagu oleks Euroopa põhjaosas rohkem südameinfarkte kui lõunas, võib tuleneda hoopis muust. Näiteks sellest, et Rootsi ja Soome inimesed eelistavad õlut, samas kui Napolis, Kreekas ja Prantsusmaal juuakse meelsamini veini.

      Teised kriitikud tõid esile fakti, et südamehaigustesse haigestuvad ka paljud, kelle kolesteroolitase on normi piires. Framinghami uuring näitas algul küll üldist seost kõrge kolesteroolitaseme ja südame-veresoonkonnahaiguste vahel. Aga üksikjuhtumite puhul võib asi olla väga erinev. Madal kolesteroolitase ei ole kuidagi tagatiseks südameprobleemide ennetamisel ja kõrge kolesteroolitase ei pruugi üldsegi tähendada infarkti suremist. Niisiis peab siin olema veel olulisi tegureid.

      Pärast Ancel Keysi aegu on üha uuesti esile kerkinud teadusuuringuid, mis ei sobi valitsevasse toitumisparadigmasse. 1987. aastal ilmus näiteks Framinghami uuringu järg. Pärast osalejate jälgimist kolmekümne aasta jooksul ei leidnud teadlased enam olulist seost naiste kõrge kolesteroolitaseme ja südameinfarkti vahel. Ei leitud seda ka üle 50aastaste meeste puhul. Küll aga oli seos suure kolesteroolisisalduse ja infarkti vahel olemas alla 50aastaste meeste puhul.

      Üks teine raskesti selgitatav uuring ilmus aastal 2009. Seal mõõtsid Ameerika arstid kolesteroolitaset 136 905 patsiendil, kes sattusid haiglasse veresoonkonnahaigustega. Südamevaevustega patsientidel oli üldiselt madalam halva LDL-kolesterooli sisaldus kui rahvastiku hulgas keskmiselt. Uuringus oli ravi vajavate inimeste kolesteroolitase keskmiselt 2,7 mmol/l. Tervete ameeriklaste vastav tase on normaaljuhul umbes 3,2 mmol/l.

      See, et küllastunud rasv on tervisele ohtlik, on olnud ühene ja lihtne sõnum. Tagajärjeks on veresoonte lupjumine ehk ateroskleroos ja me oleme vaimusilmas ette kujutanud, kuidas võileiva peal olev või libiseb otseteed verre. Seal katab see surmava kihina veresoonte sisepinna. Toidurasvast on lihtsalt saanud organismi jaoks ohtlik rasv. Aga nüüdisaegne teadus näitab, et niisugune pilt on liiga lihtsustatud. Ja mis puudutab küllastunud rasva ohtlikkust, siis tuleb asju vaadelda vastastikustes seostes.

Suhkur – hullem vaenlane kui küllastunud rasv

      Kokkuvõtlikult näitavad viimaste kümnendite teadusuuringud seda, et polüküllastumata rasvad, näiteks rapsiõli, on südamele kasulikumad kui küllastunud rasv. Täpselt nagu arvati varemgi. Aeglased süsivesikud, СКАЧАТЬ