Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus. Ann Fernholm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Nüüd hakkasid teadlased lähemalt uurima kolesterooli liikumist organismis. Nad avastasid, et on olemas erilised osakesed, lipoproteiinid, mis veres kolesterooli transpordivad. Kolesterool laguneb veres sisuliselt sama halvasti kui või vees. Seetõttu on neid osakesi vaja justkui pesuvahendiks, mis lahustab veres rasva.

      Ultratsentrifuugi, Rootsi päritolu ja Nobeli preemia pälvinud leiutise abil avastas ameeriklane John Gofman 1940ndate lõpu poole, et kolesterooliosakesi on eri suuruses ja eri massiga. Ultratsentrifuug teeb minutis kümneid tuhandeid pöördeid, tekitades jõu, mis on üle saja tuhande korra Maa raskusjõust tugevam. Nii lendavad vastu tsentrifuugi servi ka äärmiselt kerged asjad nagu näiteks väga pisikesed kolesterooliosakesed. Kiirus sõltub muu hulgas sellest, kui kompaktne on molekul, missugune on selle tihedus.

      Lipoproteiine tsentrifuugides jõudsid teadlased järeldusele, et neil on erinev tihedus. Kõige suurema tihedusega lipoproteiine nimetataksegi nüüd high density lipoproteins, HDL, samas kui väiksema tihedusega osakesed on saanud nimeks low density lipoproteins, LDL. Kui vaatate oma viimase tervisekontrolli analüüside vastuseid, on nende katsete tulemused ka seal näha. Laboris on ilmselt mõõdetud nii teie head kolesterooli (HDL) kui ka halba kolesterooli (LDL).

      Ent John Gofman ei teadnud veel, et need osakesed on head ja halvad. Seda hakkas ta kahtlustama alles siis, kui analüüsis erineva südameinfarkti soodumusega inimeste verd. Ta võrdles diabeetikuid ja mittediabeetikuid, naisi ja mehi, noori ja vanu, südamehaigeid ja mittesüdamehaigeid. Ja talle hakkas silma kindel muster – suurima infarktiohuga inimeste veres oli rohkem LDL-osakesi. Paistis, et südamehaigetel on veres seda haigust tekitav muutus. 1950. aastal kirjutas John Gofman artikli mainekas ajakirjas Science, püstitades teesi, et ateroskleroos on haigus. See ei olnud sugugi loomuliku vananemise osa, nagu paljud varem olid arvanud.

      Haigusena oli ateroskleroos aga eriti raskesti leitav. Paljud ei märganudki probleeme enne, kui neid tabas saatuslik südameinfarkt. Ja selle heaks, kes ära ei surnud, ei saanud suurt midagi teha. Vähki sai vähemalt proovida opereerida, aga noaga veresoonte sisepinna ladestustele hästi juurde ei pääsenud. Kuidagimoodi tuli seega haigust ennetada – ainult et kuidas?

Veresoonte lupjumine on heaoluühiskonna probleem

      Järgmine oluline avastus pärineb Euroopast, muu hulgas Rootsist. Teadlased märkasid, et Teise maailmasõja ajal vähenes märkimisväärselt uute II tüüpi diabeeti haigestunute arv. Lisaks paistis vähem inimesi olevat kimpus südamehaigustega. See oli üllatav. Esimese maailmasõja ajal oli alatoidetud rahvastiku suremus suurenenud, sest vastupanuvõime nakkushaigustele vähenes. Ent Teise maailmasõja ajal oli vastupidi. Nakkushaigused olid palju paremini kontrolli all. Ka avaldas hea toidu puudus rahva tervisele üldiselt soodsat mõju – kui liha, mune, suhkrut, siirupit, koort, jahu ja leiba-saia sai jaopärast, tundsid inimesed end mingil põhjusel paremini.

      Sõja mõju tervisele äratas ühe ameeriklasest teadlase tähelepanu. Tema nimi oli Ancel Keys ja ta töötas Minnesota ülikoolis. Euroopa fenomen oli risti vastupidine võrreldes sellega, mida ta nägi üha paremini toidetud Ameerika ärimeeste kasvava hulga juures. Neil oli tõsine oht haigestuda diabeeti ja saada südameinfarkt. Ülekaaluliste inimeste lahkamisel nägid arstid samuti seost ülekaalu astme ja veresoonte sisepinna ladestuste ulatuse vahel.

      1950ndate alguses hakkas Ancel Keys otsekui puslet kokku panema. Oli ilmselge, et vere kolesteroolisisaldus on südamehaiguste seisukohalt oluline. Inimesi, kelle vere kolesteroolitase oli kõrge, eelkõige päriliku hüperkolesteroleemia põdejaid, ähvardas ka suurem südamehaiguste oht. Lisaks ilmnes nii tema kui ka teiste uuringutest, et vere kolesteroolisisaldus suurenes vanuse lisandudes, umbes samas tempos kui infarktioht.

      Küll aga ei nõustunud ta John Gofmani uuringutega, mille käigus uuriti veres kolesterooli edasi kandvaid osakesi ehk lipoproteiine. Keys arvas, et piisab kolesterooli koguhulga mõõtmisest. See oli lihtsam analüüsimeetod, mida sai ulatuslikult rakendada. Verekomponentide ultratsentrifuugimine oli liiga keerukas toiming.

      Jätke see meelde, sest just see on teelahe teaduslikus uurimises ja mängib olulist osa nüüdses debatis, kus seatakse vastamisi rasva kasulikkus ja süsivesikute kasulikkus. Seda mõtet arendame edasi 4. peatükis, mis räägib meie vererasvadest. Aga praegu liigume edasi mööda Ancel Keysi teed, kus kõige tähtsamat rolli mängib kolesterooli koguhulk veres.

      Ancel Keys uuris lähemalt toidu osa vere kolesteroolitasemes. Ta kahtles, kas ikka on tähtis, kui palju kolesterooli inimene sööb. Kui teadlased olid küülikutel ateroskleroosi kunstlikult esile kutsunud, kasutasid nad selliseid kolesteroolikoguseid, mis olid kilogrammides kehakaalu kohta ligikaudu 15 korda suuremad, kui inimene saab normaalselt toiduga. Lisaks, nentis Ancel Keys, toodab maks iga päev 10–20 korda rohkem kolesterooli, kui leidub ööpäevas vajalikus toidukoguses.

      Küll aga võib toit mõju avaldada muul moel. Ancel Keys leidis, et määrav on rasva kogus. Ta tegi eksperimente muu hulgas läheduses asunud vaimuhaigla skisofreeniahaigete patsientidega. Ta varieeris nende hoolikalt kontrollitud toiduportsudes kolesterooli, taimse rasva ja loomse rasva kogust. Järeldus oli, et rasva – nii taimse kui ka loomse – hulk toidus mängis vere kolesteroolitaseme juures suurt rolli. Madala rasvasisaldusega toit peaks seega ateroskleroosi eest kaitsma, nentis Keys.

Napolis vähem südameinfarkte

      Olulise mosaiigikillu leidis Keys ühelt toitumiskonverentsilt Roomas aastal 1951. Tema kodumaal sagenesid südameinfarkti esinemise juhud, aga kui ta arutas toitumise tähtsust ühe Napoli professoriga, siis teatas too tema üllatuseks, et Napoli elanikel ei ole südame pärgarteritega probleeme.

      Tol ajal oli Ancel Keys Oxfordi ülikoolis külalisprofessor. Ta lõdises kehvalt köetud inglise hoonetes ja oli tüdinud sõjajärgsetest toidunormidest. Seetõttu otsustaski ta sõita koos naisega märksa soojemasse Napolisse ja kontrollida, kas linna elanikel on tõepoolest tervemad südamed.

      Ilmnes, et väide vastas osaliselt tõele. Erandiks oli rahvastiku jõukam osa, kes sai endale lubada rikkalikumat toidulauda. Ancel Keysi keemikust naine Margaret Keys mõõtis õige suure hulga inimeste kolesteroolitaset. Üldiselt oli see madal, aga linna Rotary klubi heas toitumuses liikmetel märksa kõrgem.

      Ancel Keys pidi Madridis ettekande pidama ja kasutas juhust, et uurida, kas sarnaseid seoseid on ka Hispaanias. Ja oligi. Uuringud laienesid ning ta võrdles eri riikide ja eri ühiskonnaklasside inimesi. Ta uuris kontoritöötajaid, tuletõrjujaid, rasket füüsilist tööd tegevaid inimesi. Ta uuris Londoni ja Bologna inimesi. Ja Lundi arsti Haqvin Malmrosi kaasabil sai ta muu hulgas teada ka Malmö eri ühiskonnagruppide kolesteroolitasemed.

      Välja joonistus muster. Eri riikides elavate inimeste vere kolesteroolisisalduse juures näis mängivat olulist rolli söödud rasva kogus. Noores eas olid tasemed üsna ühesugused. Aga mida vanemaks inimesed said, seda suuremaks muutusid erinevused. Kõige madalam oli tase Napoli ja Madridi vaesematel inimestel, kes sõid terve elu üsna vähe rasva. Bologna politseinikel, kes sõid rohkem rasva, oli tase pisut kõrgem, samas kui Minnesota ja Rootsi elanikel, kes sõid rasva kõige rohkem, oli tase kõige kõrgem. Rootsis tuli toona ligi 40 protsenti toidukaloritest rasvast. Teised uuringud näitasid samal ajal, et näiteks bantu rahvastel, kes sõid ainult 10–20 protsenti rasva, oli kolesteroolitase madal.

      Kolesteroolitase oli korrelatsioonis ka südameinfarkti esinemissagedusega. Mosaiigikillud hakkasid asetuma oma kohtadele. Aga mõned tükid olid siiski veel laual laiali. Ancel Keys märkas, et palju alkoholi tarvitavatel inimestel oli sageli madal kolesteroolitase, samal ajal kui neil oli suurem oht saada südameinfarkti. Lisaks paistis peaaegu süsivesikutevaba, aga äärmuslikult rasvast toitu söövate inimeste kolesteroolitase olevat madalam. „Sellel kunstlikul eksperimendil ei paista aga loomulike tingimuste puhul tähtsust olevat,“ nentis Keys.

      Ancel Keys kirjutas samuti, et teadmised meeste kohta on märksa põhjalikumad kui naiste СКАЧАТЬ