Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus. Ann Fernholm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ natuke jäätist, siis satub organismi üle 150 grammi suhkrut, ühesõnaga palju rohkem, kui seda hetkel veres vaja on.

      Kui veresuhkrutase kerkib, hakkab kõhunääre tootma veresuhkrut alandavat hormooni insuliini, mis viib omakorda selleni, et organism reguleerib oma ainevahetust (vt altpoolt). Ta ei põleta enam rasva ja hakkab põletama hoopis süsivesikuid. Normaaljuhul peaksid veresuhkrutaset alandama ennekõike lihased. Kui te treenite palju või kui teil on liikuv töö, võivad lihased neelata päris suuri suhkrukoguseid.

Nii mõjutab organismi insuliin

      Insuliin lõpetab rasvade põletamise. Selle hormooni toimel hakkavad lihased energiaallikana kasutama hoopis suhkrut. Maks ja lihased võtavad ka verest suhkrumolekule ja ühendavad need pikkadesse ahelatesse. Suhkrust moodustub glükogeen, aine, mida organism saab salvestada. Neid varusid täidavadki sportlased, kui manustavad enne pingelisi võistlusi lisasüsivesikuid. Kui glükogeenivarud on täis, muudab organism ülejäänud suhkru rasvaks.

      Insuliin seadistab organismi ka rasva salvestama. Rasvarakud ei lagunda enam oma rasvavarusid ja hakkavad hoopis rasva juurde koguma. See võib olla üks põhjus, miks vähese rasvasisaldusega dieedid on kehvemad kaalualandajad (lugege lähemalt 18. peatükist). Sööte endiselt palju süsivesikuid ja insuliinitase tõuseb, takistades rasvapõletust, mida te tegelikult sooviksite. Insuliin peatab rasva äravoolu rasvarakkudest.

      Aga kui olete viimased kümme aastat olnud laisavõitu, on teie lihasmass väiksem. Kui teie kõht on pealegi – nagu paljudel teistel – nooruspõlvega võrreldes omajagu kasvanud, siis reageerivad teie lihased insuliinile ilmselt kehvasti. See tähendab, et lihased tõmbavad verest ära liiga vähe suhkrut.

      Teie veresuhkrutase tõuseb siis sellisele kõrgusele, mis ei ole enam tervislik. Selle kompenseerimiseks toodab organism veel rohkem insuliini. Muu hulgas mõjutab see maksa ainevahetust. Maks hakkab tootma hulganisti rasva, niinimetatud triglütseriide, ja seda ka suhkrust, mida te söönud olete.

      Olukord halveneb veelgi, kui joote näiteks limonaadi ja sööte magustoitu. Puhas valge suhkur koosneb kahest suhkruliigist, glükoosist ja fruktoosist. Fruktoosil on võime ainevahetuse hammasratastest mööda lipsata. Seetõttu tekitab just nimelt fruktoos kergemini rasva ehk triglütseriide. Kombinatsioon glükoosist, mis stimuleerib insuliinitootmist ja seadistab organismi rasva säilitamisele, ja fruktoosist, mis muundatakse kiiresti rasvaks, on meie jaoks eriti ohtlik, leiavad mõned uurijad.

Musttuhat rasvaosakest

      Maksas pakitakse äsja toodetud triglütseriidid koos kolesterooliga väikesteks osakesteks. Nende osakeste välispinnale loob organism kihi, mis lahustab veres olevat rasva. Moodustunud osakesi tähistatakse nimetusega very low density lipoproteins – väga madala tihedusega lipoproteiinid ehk VLDL.

      Lihtsustatult võib öelda, et VLDL transpordib oma kandami maksast teistesse triglütseriide kasutavatesse kehaosadesse. Rasvarakud salvestavad triglütseriide ja lihasrakud kasutavad neid energiaallikana. Kandamist vabanenud, neelab maks taas suure hulga VLDL-osakesi. Aga paljud neist muunduvad ka LDL-osakesteks, mis kannavad niinimetatud halba kolesterooli. Kuna neil pole enam kuigi palju triglütseriide kanda, on kolesterooli osakaal suur.

      Tegelikult ei ole see kolesterool halb, vaid elutähtis aine. Keharakkudes on LDL-i jaoks spetsiaalsed retseptorid. Kui osake jääb selle külge, neelab rakk kogu osakese ja hakkab seejärel kasutama kolesterooli. Keharakkudes on kolesterool rasvases välispinnas, rakku ümbritsevas membraanis. Ajus on kolesterooli eriti palju. Organism toodab kolesteroolist ka D-vitamiini ja sappi, ning imetav ema kulutab kolesterooli rinnapiima tootmiseks.

      LDL-kolesterool on halb ainult siis, kui see satub kehas valesse kohta – kui see tungib veresoonte seintesse. Ja siin näib rolli mängivat osakeste suurus. Kui me sööme väga kiireid süsivesikuid, siis hakkab maks tootma rohkesti triglütseriide. Kui VLDL-osakesed haagivad need triglütseriidid enda külge, muutuvad osakesed suuremaks. Vereringes saavad nad oma kandamist lahti ja siis tekkivad LDL-osakesed on väiksemadjatihedamad.

      Need väikesed LDL-osakesed on seotud suurema südameinfarkti ohuga. Teadlased usuvad, et väiksemad osakesed jäävad kergemini veresoonte seinte külge kinni ja sellest saab alguse ateroskleroosikolle. Kinnijäänud osakesed vananevad ja hävivad, tekitades põletiku, mis viib selleni, et veresoon ummistub (lähemalt 7. peatükis).

Kaitsva kolesterooli hulk alaneb

      Samal ajal kui LDL-osakesed muutuvad väiksemaks, langeb kaitsva HDL-kolesterooli sisaldus. HDL ja LDL kannavad samasugust kolesterooli, aga HDL-il on teistsugune funktsioon. Need osakesed transpordivad rasva tagasi maksa. Vereringes teevad nii VLDL kui ka LDL koostööd HDL-iga ja kandamit liigutatakse kõikide nende osakeste vahel. HDL-osakeste kõrge osakaal on veres vähemalt sama oluline kui LDL-kolesterooli madal osakaal.

      Võtkem nüüd seni kirjeldatu kokku. Viimastel aastakümnetel oleme hakanud sööma rohkem lihtsaid suhkruid, nagu on glükoosi- ja fruktoosisiirupis. Lisaks sellele on meil soovitatud süüa lahjasid toiduaineid. Lahjade toiduainete õige konsistentsi tagamiseks kasutab toiduainetööstus süsivesikuid, sageli modifitseeritud tärklist. Paljud vähese rasvasisaldusega tooted, näiteks jogurt, sisaldavad samuti suhkrut. Peale selle sööme rohkem valget riisi, pastat ja valget saia. Kui me vahetame küllastunud rasva kiirete süsivesikute vastu, viib see järgmiste muutusteni:

      1. Maks toodab rohkem triglütseriide ja veres tekivad suuremad VLDL-osakesed

      2. Need VLDL-osakesed muunduvad väiksemateks, aga ohtlikumateks LDL-osakesteks

      3. Kaitsva HDL-kolesterooli sisaldus väheneb

      See halbade vererasvade kolmik – kõrge triglütseriidide ja väikeste halbade LDL-osakeste tase ning madal kaitsva HDL-kolesterooli tase – kuulub kokku. Toitumisuuringud, kus analüüsitakse vererasvu üksikasjalikumalt, tõestavad, et need käivad käsikäes. Kui ma räägin edaspidi tasakaalust väljas vererasvadest, siis pean silmas just seda kolmikut.

Kolesteroolitaseme alanemine on halb

      Kui teadlased, kes usuvad levinud teesi – et südamele on kõige ohtlikum küllastunud rasv –, on uurinud vere kolesteroolisisaldust, siis on nad märganud, et küllastunud rasva vahetamine süsivesikute vastu langetab keskmiselt kolesterooli koguhulka. Seda tõlgendavad nad hea märgina. Aga kui analüüsida eespool kirjeldatud muutust, võib näha, et kogukolesterooli alanemine toob kaasa kaks halba muudatust meie vererasvades. Osalt langeb hea HDL-kolesterooli väärtus, osalt väheneb LDL-osakeste suurus.

      Kaks erinevat vererasvade mõõtmise moodust viivad seega kahe hoopis erineva järelduseni. Võiksime teha ühe võrdluse. Ütleme, et teil on kaks ämbritäit erinevaid palle. Rohelised on head ja suured punased on neutraalsed. Väikesed punased on aga väga halvad.

      Keegi analüüsib ämbreid, mõõtes ainult pallide taset. See inimene leiab, et mida madalam on pallide tase ämbris, seda parem. Kui ühes ämbris on üheksa liitrit palle ja teises kaheksa, siis on tema arvates kaheksa liitriga ämber parem.

      Keegi teine võtab kõik pallid välja ja sorteerib nad ära. Tema näeb, et üheksaliitrises ämbris on rohkem häid rohelisi palle ning punastest on paljud suured ja sobivad. Kaheksaliitrises ämbris on aga vähem rohelisi palle ja rohkem väikesi punaseid. Seega on kaheksaliitrises ämbris rohkem ohtlikke palle. Tema arvates on üheksaliitrine ämber parem.

      Umbes niimoodi on toimunud keha rasvarakkude analüüsimine. Arstid on mõõtnud üksnes ämbrite taset, nad ei ole analüüsinud, missugused pallid ämbris on. Viimastel aastatel on nad küll hakanud analüüsima eraldi LDL-kolesterooli ja HDL-kolesterooli. Aga mis puudutab LDL-kolesterooli, on oluline vaadata ka seda, kui suurte osakestega on tegu. Infarktiohu kindlakstegemiseks ei piisa tegelikult üksnes kolesteroolitasemete mõõtmisest.

Vastuolulised СКАЧАТЬ