Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus. Ann Fernholm

Чтение книги онлайн.

      LCHF-liikumine on rohujuure tasandil tekkinud liikumine, mille sõnumit levitatakse suuremalt jaolt blogide ja raamatute kaudu. Selle hinnangul teevad nüüdse aja toitumissoovitused meid haigeks. Suhkru ja süsivesikute asemel soovitavad LCHF-i pooldajad rasva. Sai, riis, pasta ja kartul tuleks vahetada koore, või, õlide ja muna vastu. Ka puu- ja aedvilju valivad nad hoolikalt. Banaanid ja viinamarjad jäävad kõrvale. Nende asemel on brokoli ja lillkapsas, vaarikad ja mustikad.

      Paljud teadlased leiavad, et just LCHF-liikumise eelistatud rasv teeb inimesed haigeks. Veresuhkrutase lendab lakke ja suurendab südamehaiguste, vähi, depressiooni ja mõtlemise aeglustumise ohtu.

      Naine, kellega mina vestlesin, oli kõige muud kui aeglase mõtlemisega. Ka oli ta oma veresuhkrutaset alandades vähendanud paljude haiguste riski. Ta tundis end ilmselgelt märksa paremini kui siis, kui kaalus üle 100 kilo ja jaksas end vae-vu liigutada. Miks on tema kogemused ühiskonna silmis nii vastuolulised?

      Teadusteoreetik Thomas Kuhn selgitab oma kirjutistes teadusmaailma paradigmasid. Paradigma on maailmapilt, millest teadlased oma katsete tulemuste tõlgendamisel lähtuvad. Paradigma hulka kuuluvad teatud tõekspidamised, mida enamik usub.

      Kui selline põhimõtteline tõde osutub hoopis valeks, tekib teaduslik kriis. Teadlased avastavad anomaaliaid, uurimistulemusi, mis ei sobi mõtteviisiga kokku. Vana paradigma pooldajad leiavad sageli, et anomaaliate põhjuseks on vigased katsed. Teadlased, kes hakkavad maailma nägema uuel moel, leiavad, et varem on andmeid valesti tõlgendatud. See viib ägedate aruteludeni, kus vastasleeride esindajatel on raske üksteist mõista.

      Üks teadlane, keda kolleegid rängalt karistasid, kui ta julges seada kahtluse alla ühe põhitõe, on materjaliuurija Dan Shechtman. Ta leidis ühe materjali, ühe metallisulami, mille aatomite struktuur ei allunud loodusseadustele. Kui ta oma avastusest rääkis, naersid kolleegid ta välja. Ülemus andis talle ühe õpiku ja palus seda lugeda. Sealt ilmnes, et ta eksib. Kui Dan Shechtman ikkagi alla ei andnud, oli ta sunnitud lausa uurimisrühmast lahkuma. Kahekordne Nobeli preemia laureaat Linus Pauling nimetas teda avalikult „kvaasiteadlaseks“.

      2011. aastal sai Dan Shechtman oma teedrajava avastuse eest Nobeli keemiapreemia. Need, mida varem oli peetud loodusseadusteks, olid tühipaljad oletused. Materjaliuurijad arvasid, et nad olid mõelnud loogiliselt, aga tegelikult olid nad mõelnud valesti.

      Teadlased, kes Dan Shechtmani juttu tõe pähe ei võtnud, oleksid võinud astuda koos temaga elektronmikroskoobi juurde ja uurida kummalist materjali oma silmaga. Nad oleksid võinud tunda tema tulemuste vastu huvi, enne kui talle hävitava hinnangu andsid. Ent mingil põhjusel ei kipu inimesed niimoodi käituma. Sageli kujundame oma arvamuse juba enne, kui oleme võtnud aega ärakuulamiseks. Meile ei meeldi eriti, kui keegi seab meie teadmisi kahtluse alla.

      Pärast oma silmade avanemise hetke hakkasin uurima, kuidas on kujunenud hirm halva kolesterooli ees ja praegused toitumissoovitused. Ka tundsin huvi LCHF-dieedi vastu. See käib risti vastu viimase 150 aasta jooksul aset leidnud arengule, mil magususe aste meie veres on aeglaselt, aga vääramatult tõusnud. Valge suhkur muutus üldiselt kättesaadavaks alles 19. sajandi lõpul; 20. sajandi esimeses pooles kasvas tarbimine tohutul kiirusel (erandiks ainult Teine maailmasõda). Samal ajal jahvatati jahu üha peenemaks, riisist ja pastast sai loomulik osa meie toidulauast. 1970ndail tulid toitumissoovitused, et tuleks süüa vähem rasva ja rohkem süsivesikuid. Hakkasime jõuluprae küljest pekki ära lõikama ja meil soovitati süüa päevas 6–8 viilu leiba-saia. Leiva-saia, tangainete, riisi ja pasta tarbimine suurenes. Pealekauba muutus meie töö iseloom üha istuvamaks. Üha vähem veres olevast suhkrust kulub seega lihaste kütuseks. See neljaastmeline rakett on muutnud meie vere üha magusamaks: rohkem suhkrut ja kiiremaid süsivesikuid, vähem rasva ja vähem liikumist.

      GI-liikumine (GI tähistab glükeemilist indeksit) on samuti juba pikka aega astunud veresuhkrutaseme tõusu vastu, vahetades kiired süsivesikud, näiteks valge riisi ja kartuli, kehas aeglasemalt lagunevate süsivesikute, näiteks ubade, bulguri ja kinoa vastu. Veresuhkru mõttes taastab GI-liikumine 20. sajandi algusega võrreldava seisu, kus jahu oli jämedam ja tort oli suur luksus, mida ei saanud paljud lapsed isegi oma sünni-päeval. LCHF-liikumine viib meid aga ajas veelgi kaugemale. Nende toitumisviisi võib veresuhkru mõttes võrrelda pigem sellega, mida me sõime küttide ja korilastena, kui elatusime hüljestest, metssigadest, kaladest, juurikatest ja muust, mida metsast ja loodusest leida.

      Nii et mis siis õieti juhtub, kui inimesed oma veresuhkru-taset nii drastiliselt alandavad?

      Kõige sagedasemad süsivesikutevaese toitumise pooldajatega seotud lood jutustavad kaalukaotusest, valu taandumisest, äkitselt rahunenud õhupallikõhust, väsimuse kadumisest, paremast tujust, stabiilsest veresuhkrutasemest, madalamast vererõhust ja parematest vererasvadest. Muidugi ei käi see kõikide kohta. Osal tekivad jalgades krambid, teistel kõhukinnisus. Aga paljudel paistab ilmnevat mingi positiivne mõju. Ja kuhjade viisi leiab imelugusid, eriti diabeetikutest, kes on saanud oma ravimitest loobuda.

      Kas kõik need kogemused on üksainus suur platseeboefekt, mingi ühiskonnas leviv massipsühhoos? Või on mõjudel, mida väidetavalt kogetakse, ka loogiline alus?

      Viimastel kümnenditel on teadlaste käsutuses veelgi täpsemad vahendid selleks, et uurida kümnete tuhandete molekulide vastastikust mõju inimkehas. Teadmised on muutunud üha üksikasjalikumaks. Sukeldusin sügavale sellesse tohutusse teadmiste varasalve, et proovida vaadelda Rootsi toitumisdebatti teise nurga alt. Mis juhtub kehas molekuli tasandil?

      Muu hulgas olen proovinud mõista, miks on kõhurasv nii ohtlik. Rasvumisega käib kaasas suur ohtlike haiguste võrgustik. See suurendab näiteks südameinfarkti, insuldi, vähi, kõrgvererõhutõve, podagra, fibromüalgia, varase puberteedi ja viljakusprobleemide riski.

      Kõikidel nendel haigustel ja probleemidel on tänapäevase toitumisparadigma järgi pisut erinevad СКАЧАТЬ