Putinita. Mihhail Kasjanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keegi millelegi pihta saada – televiisorist tuli ju muudkui „Luikede järv“. Aga aegamööda saime me teada, et Venemaa juhtkond Jeltsiniga eesotsas keeldub GKTšP-le allumast, on kuulutanud selle seadusevastaseks.

      Ka kaks plaanikomiteed lõid lahku. Meie oma, Venemaa oma, allus Jeltsinile, tema oli meie vabariigi president. Paljude minu töökaaslaste sümpaatia kuulus talle. Aga meie kolleegid liidu plaanikomiteest vastupidi sümpatiseerisid rohkem GKTšPd.

      Ma ei hakka valetama: kuni selle ajani ei olnud ma demokraatliku liikumise aktivist, demonstratiivselt NLKPst välja ei astunud, Valge Maja juures barrikaade ei ehitanud. Aga neil päevil ma juba enam ei võinud istuda käed rüpes – hakkasin faksiga, kuhu vähegi võimalik, laiali saatma Jeltsini korralduste koopiaid.

      Kolmandal päeval kõik lõppes: sõjavägi pöördus kasarmutesse tagasi, putš kukkus läbi, NLKP võim varises lõplikult.

      Mulle avaldas see kolossaalset muljet: ma polnud arvanud, et inimesed, kes pole nõus, et neile püütakse midagi peale sundida, võivad tulla tänavatele ja nii järsult muuta ajaloo käiku. Sisuliselt, ühiskondlik arvamus muutis ühiskonnakorraldust riigis. See vapustas mind hingepõhjani. Nagu enamik kodanikke, olin ma kindel, et Nõukogude Liit on kõigutamatu, et mitte keegi ja mitte kunagi ei suuda teda hävitada. Mina kui juba kõrgel ametiastmel asuv eeskujulik bürokraat mõtlesin, et plaanikomitee, see leninlik organ, jääb elama alati ja kõigil aegadel. Aga nüüd vajus kõik kokku kolme päevaga!

      Nojah, aga kuidas kujunes teie karjäär pärast seda, kui NSVL lakkas olemast, Venemaal aga hakati ellu viima Gaidari reforme?

      Venemaa valitsuse uues struktuuris mingit plaanikomiteed muidugi polnud. Koos mõnede selle töötajatega viidi mind üle majandusministeeriumi koosseisu, kus ma töötasin Andrei Netšajevi alluvuses. 1993. aastal, kui uueks rahandusministriks nimetati Boriss Fjodorov, loodi rahandusministeeriumis väliskrediitide ja välisvõla osakond. Otsiti inimest selle osakonna juhataja kohale, kusjuures hädavajalik oli hea võõrkeeleoskus. Osutusin olema nimekirjas kümne kandidaadi seas. Fjodorov kutsus mind vestlusele esimesena, rääkisime tund aega. Pärast seda ta ei hakanudki ülejäänutega vestlema, vaid otsustas võtta minu.

      Aasta pärast olin ma juba rahandusministeeriumi kolleegiumi liige, aga 1995. aastal määrati mind ministri asetäitjaks.

      Rahandusministeeriumis olite kõige tähtsama ülesande lahendamise tulipunktis – kust võtta raha, et finantseerida eelarvet. Tol ajal sai seda probleemi lahendada ainult kas krediitide või võlgade väljamaksete edasilükkamise abil. Püüdke lihtsalt, jämedates joontes kirjeldada häda ulatust.

      1993. aastal, kui ma olin alles rahandusministeeriumisse tulnud, oli endisel Nõukogude Liidul võlgu – mille võttis enda kanda Venemaa – juba rohkem kui 100 miljardit dollarit. Aastamaksed moodustasid umbes 15 miljardit dollarit.

      See tähendab, et kõik, mis riigikassasse laekus, oli vaja kohe ära anda…

      Muidugi mitte, seda ei saanud teha. Aga võlad samal ajal kuhjusid. Läheb aasta mööda ja 15 miljardit jääb maksmata, möödub teine, ja maksmata jääb teist sama palju. Oli vaja võlad restruktureerida: eri summad, eri tähtajad, erinevad kustutamistingimused sadade Nõukogude Liidu poolt allakirjutatud kohustuste alusel. Need oli vaja kõik kokku panna, arvutada välja nende kogumaht, võttes arvesse korduvalt maksmata protsendid, ja seejärel saavutada kreeditoridelt nõusolek lükata nende võlgade tähtajad mitte homsele või ülehomsele, vaid 20–25 aastale. Pealegi soovitavalt koos osa võla mahakandmisega. Need olid võlad eri riikidele, kui me räägime Pariisi klubist, või pankadele, kui me räägime Londoni klubist. Koondanud võlad riikidele ühte plokki ja võlad pankadele teise, hakkasime kummagi klubiga juba nagu ühe kreeditoriga läbi rääkima ajatamise tingimuste üle. Algul (1993.–1995. aastal) nõustusid kreeditorid restruktureerima ainult ühe aasta makseid. Nii et iga uue aasta alguses kukkus Venemaa jälle viivisesse. Sel ajal elas maa pideva default’i olukorras, kreeditoride käsutuses oli alati finants-majanduslik hoob, millega survet avaldada.

      Aga 1996. aastal me saavutasime juba niinimetatud kompleksse restruktureerimise – kõik Pariisi klubi võlad kõigi aastate eest olid koondatud ühte ja restruktureeritud 17 aasta peale.

      Samuti sai talitatud ka võlgadega Londoni klubile. 1996. aastal enam faktiliselt polnud tähtaja ületanud Nõukogude Liidu võlgasid. Sellega oli ka lõpetatud koormav, krooniline default.

      Alles pärast seda, 1996. aasta sügisel avanes Venemaal võimalus väljuda rahvusvahelistele kapitaliturgudele, viies oma väärtpabereid turule. See tähendab, sai võimalikuks laenata raha mitte mingisuguselt ühelt poliitiliselt kreeditorilt, mitte mõnelt üksikult riigilt, vaid turult, täiesti erinevatelt investoritelt. Me pidasime tollal läbirääkimisi eri maades, eri investoritega, korraldasime Venemaa presentatsioone, veensime kreeditore, et ootuspärane on maa progressiivne areng. Tulemusena lasti novembris välja Venemaa euroobligatsioonid, esimest korda pärast 1913. aastat naasis meie riik rahvusvahelisele kapitaliturule. Venemaad tunnustati taas kui vastutusvõimelist, maksujõulist maad.

      Täiesti salajane missioon

      Millisest hetkest algas rahandusministri asetäitja Mihhail Kasjanovi tõus võimu kõige kõrgemasse tippu? 90ndate vene poliitika seaduste kohaselt tuli selleks, et teha peadpööritavat karjääri, jääda silma Jeltsinile.

      Boriss Nikolajevitš kohtles inimesi erinevalt. Mõne vastu tundis ta isalikku kiindumust, naguValentin Jumaševi või Boriss Nemtsovi vastu. Mõnda, nagu AnatoliTšubaisi, hindas ta harvaesineva ande (et mitte öelda julguse) tõttu vaielda, vastu väita, ümber veenda. Kõik, kes on töötanud koos Jeltsiniga, on ühel nõul selles, et ta hindas kõrgelt haritud professionaale, võttis neid oma lähikonda, liigutas ametiredelil ülespoole.

      Kuid ta oli ka võimeline laskma ennast õnge võtta araktšejevlikul „ilma meelitusteta ustavusel“, kui keegi „sõdurile omase otsekohesusega“ presidendile rääkis: „Teie olete tõeliselt suur inimene!“

      Mõne puhul pidas Jeltsin meeles tänuväärset tegu, osutatud teenet. Nii oli Aleksei Kazannikuga, kes loovutas talle, kui Jeltsin oli ebasoosingus, NSVL Ülemnõukogu saadiku koha. Selle eest pälvis Kazannik palju aastaid hiljem, juba teisel epohhil, Vene Föderatsiooni peaprokuröri ameti, tõsi küll, mitte kauaks. Vähe on neid, kes teaks, et ka Mihhail Kasjanov on ükskord, tükk aega enne oma tõusu, Jeltsinit tublisti aidanud ühes erakordselt konfidentsiaalses ja õige tähtsas asjas. Nii tähtsas, et vaevalt võis Jeltsin seda hiljem unustada. Sellest loost räägib Kasjanov esimest korda.

      Millal te tutvusite Jeltsiniga?

      See oli 1996. aasta algul – presidendivalimiste aastal, ajal, kui raha omandab valimisi määrava jõu. Sel ajal olin ma juba rahandusministri asetäitja ja vastutav kõigis küsimustes, mis olid seotud Venemaa välisvõlgade reguleerimisega ja väliskrediitide hankimisega.

      Algas presidendi valimiskampaania, aga poliitiline ja finantssituatsioon riigis oli kriitiline. Paistis, et tagasipöördumine minevikku on paratamatus.

      Kommunistid olid sel ajal edu haripunktis. Riigiduuma valimistel 1995. aasta detsembris said nad kõige rohkem saadikukohti, „kontrollpaketist“ jäi väga vähe puudu. Zjuganov tundis ennast juba sama hästi kui presidendina. Jaanuaris 1996 olin ma rahvusvahelisel majandusfoorumil Davosis ja nägin, kuidas VFKP liidri ümber juba hakkasid tiirlema silmapaistvamad lääne poliitikud ja ärimehed. Paljud tajusid, et kommunistide naasmine võimule on vältimatu.

      Situatsiooni muutis keerulisemaks see, et naftahinnad olid ajaloolise miinimumi kandis. Praegustest mitmemiljardilistest naftaekspordi tuludest riigikassasse polnud märkigi.

      Aina СКАЧАТЬ