Putinita. Mihhail Kasjanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ja seejärel: “Asuda toidumanustamisele.“

      Ja nii ütlesitegi?

      Aga kuidas ma veel sain väljenduda? Ainult määrustiku keeles. Nojah, ma märkasin, et vanemad sõdurid juba enne käsku istusid kähku maha ja juba söövad. Andsin käsu: „Rood, toidumanustamine lõpetada. Rood, tõusta!“ Vastuseks lendas mu peast mööda metalltaldrik võiga.

      Roodu tõstsin ikkagi jalule. Viisin sööklast välja, tõin uuesti sisse. Ja võitlejad asusid söögi kallale rangelt määrustiku järgi, alles pärast minu käsku.

      Aga õhtul andsid vanemad ajateenijad seersandile laoruumis peksa.

      Ma ütleks pigem: suhtlesime adekvaatselt. Neid oli kolm. Ühesõnaga, ma sain aru, kuhu ma olen sattunud. Noh, aga ka nemad said tol õhtul aru, kes on nende seersant. Selliseid juhtumeid oli veel mõni. Isa oli mind õpetanud elus mitte põlvi nõtkutama, armee oma karmi reglemendiga õpetas, et ei tohi muganduda, vaid peab ennast kaitsma.

      Kui me juba hakkasime rääkima armeeteenistusest, öelge, kui te saite peaministriks, kas teil tuli tõsiselt tegelda sõjaväereformiga? Või on Kaitseministeerium valitsuse kontrolli alt välja viidud?

      Sõjaväereformil on palju koostisosi. See ei puuduta ainult kutsealuseid, nagu paljud arvavad. Siin on veel sõjalise doktriini küsimused, majanduse valmisolek mobilisatsiooniks, kaitsetööstus. Kõigest sellest sõltub miljonite inimeste saatus.

      Kutsealuste probleemiga me tegelesime väga hoolikalt.

      Oli loodud nõukogu, kuhu kuulusid ministrid, poliitiliste parteide liidrid, duumasaadikud, mitmesugused spetsialistid. Me kuulasime ära inimesi Peastaabist, teistest Kaitseministeeriumi harudest. Vaidlused käisid mitu kuud. Sõjaväelased olid seisukohal, et teenida tuleb vähemalt poolteist aastat, meie kolleegid Paremjõudude Liidust, et pool aastat. Kuid lõppude lõpuks võtsime vastu otsuse, et kutsealuste ajateenistus lühendatakse ühele aastale. Sellest ma ei taganenud. Teadsin omast kogemusest, et üks aasta on normaalne.

      Nüüd on juba mitu aastat möödas ja olukord on tõsiselt halvenenud, „dedovštšina“ probleem on muutunud katastroofiliseks. Omavoli tõttu armees kutsealused sõdurid hukkuvad ja sandistuvad.

      Sõjaväelased jäetakse ilma elementaarsetest asjadest, mida ükski sõjaväemäärustik ei keela, nende kodanikuõiguste kitsendamine on saanud normiks. Armees õitseb mingi orjanduslik kord!

      Seepärast seisan ma nüüd selle eest, et tulevikus mingit üleüldist sõjaväkke võtmist ei oleks. Ainult palgaarmee.

      Mis seda takistab? Milleks selline vastuseis? Kas tõesti kindralid soovivad kamandada äbarikke, kelle miilits on haarangul kinni nabinud ja kes rangelt võttes tuleks vabastada sõjaväekohustusest tervislikel põhjustel? Miks nad ei soovi näha rivis tugevaid, terveid noori mehi, kes teadlikult ja vabatahtlikult on tulnud teenima palgaarmeesse? Võib-olla on kogu asi ideologiseeritud lähenemises sõjaväeteenistusele? Konservatiivsed sõjaväelased, eriti vanem põlvkond, on nördinud – kuidas ometi niimoodi võib, ilma kohustusliku sõjaväeteenistuseta?! Kodumaa kaitsmine on auasi, püha kohus ja muud seesugust. Liberaalsed majandusteadlased väidavad vastu, et kohustuslik ajateenistus on reakodanikele varjatud maks, kusjuu-res nii turuvaenulik kui võimalik. Nad tuletavad meelde, et majanduse tõus paljudes maailma eesrindlikes riikides algas pärast seda, kui loobuti üldisest sõjaväekohustusest. Näiteks USAs tehti seda pärast Vietnami sõja lõppu.

      Selge see, konservatiivne lähenemine on olemas (et armee on justkui mehisuse kool ja riik kindlustab sel kombel noorsoole sündsa kasvatuse). Aga määrav asjaolu on siin sõjaväe ülemuste harjumus oma äranägemise järgi talitada kümnete tuhandete faktiliselt õigusteta kutsealustega. Selline on nende mõtteviis. Nende meelest variseb ilma üleüldise sõjaväekohustuseta maailm kokku. See pole enam lihtsalt ajateenistuse reform, et milline moodus armee komplekteerimiseks valida – ajateenistus või vabatahtlike värbamine. See on kogu sõjaväemehhanismi globaalne reform.

      Ja kuidas siis tuleb meie relvajõudusid reformida?

      Kõigepealt, alustada tuleb sellest, et määratleda potentsiaalne vaenlane ja armee strateegilised ülesanded – mida ta peab tegema? Ja alles seejärel, püstitatud ülesannete põhjal kujundada armee struktuur, panna paika tema arvuline koosseis, relvastus, paiknemine, eri väeosade sõjalise ettevalmistuse intensiivsus jne. Selles mõttes on meie armee nõukogude ajaga võrreldes vähe muutunud. Riigi poliitiline juhtkond pole formuleerinud armee jaoks uusi ülesandeid. Meie kindraleid ja ohvitsere õpetatakse välja ikka vanamoodi, külma sõja vaimus, nende mentaliteet on samasugune nagu enne. Ega asjata öelda, et kindralid valmistuvad möödunud sõjaks, aga raha saavad tulevase eest.

      Kuidas teie määratleksite täna meie potentsiaalset vaenlast?

      See on juba küsimus, mis puudutab globaalset poliitikat.

      Ma olin kindel, et pärast 2001. aasta 11. septembri tragöödiat me suudame formuleerida Venemaa sõjalise doktriini uutmoodi. Sel ajal oli mul arusaam, et meil seisab ees kiirendatud integratsioon Läänega, koostöö Ameerikaga, kõige suurema lääneriigiga…

      Kuid välispoliitikas, seda eriti viimase kahe-kolme aasta jooksul, on toimunud pööre teise suunda. Me eemaldume Läänest aina rohkem, usaldamatuse kuristik meie vahel laieneb ja läheneb juba külma sõja aegsetele mastaapidele. See on väga halb.

      Nii või teisiti, kuid sõjaväereform tuleb nüüd ellu viia koos reformiga välispoliitikas. Sõjaline doktriin ei saa eksisteerida lahus välispoliitilistest prioriteetidest. Aga välispoliitika on sisepoliitika tuletis.

      Perekond, karjäär

      Nüüd on aeg süveneda tõsisesse poliitilisse vestlusse. Aga enne kui hakkasime meenutama armees veedetud aastaid, lubas Mihhail Mihhailovitš, et jutustab loo, mis selgitab, miks võinuks kogu tema elu minna teisiti, kui ta ei oleks noorena olnud kirglik suitsumees. Seepärast alustuseks pisut juhuse rollist tulevase peaministri isiklikus elus ja karjääris.

      On tähelepanuväärne postulaat, et ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi. See puudutab täiel määral igaühe isiklikku elulugu, olgu tegemist tuntud poliitiku või reakodanikuga. Nagu laulis Okudžava – mis oli, see oli, seda enam ei muuda.

      Ja ometi tuleb mõnikord mõte, et lausa iga päev teed sa suuri ja väikesi otsuseid, iga kord tahtlikult või tahtmatult lõigates oma edasiselt elult ära terve müriaadi variante. Milliseid uusi tutvusi, võimalusi, äkilisi saatusepöördeid me väldime, keeldudes korra, kas väsimusest, edasilükkamatute asjatoimetuste tõttu või lihtsalt kehva tuju pärast, minemast sõpradele külla, võtmast osa konverentsist või seminarist, või mitte minnes tööle lihtlabase külmetuse tõttu! Mis oleks meiega juhtunud, kui me oleksime talitanud teisiti? Sellest on kirjutatud romaane ja tehtud filme.

      See puudutab ka riigi uusimat ajalugu. Kui naftahinnad poleks 80ndate keskpaiku nii rängalt kukkunud, võib-olla elaksime me veel Nõukogude Liidus… Kui nad oleksid hakanud jälle tõusma paar aastat varem, kui see tegelikult juhtus, oleks enamik Venemaa kodanikke hoopis teisiti suhtunud 90ndate reformidesse…

      Kui 1996. aastal poleks president Jeltsinil olnud vaja kiiresti leida arukat ametnikku-finantsisti, kellel oleks piisav läbirääkimiste kogemus lääne kolleegidega, et usaldada talle üks erakordselt delikaatne, sisuliselt salajane missioon (sellest hiljem), siis, mine tea, polekski ehk Mihhail Kasjanov saanud rahandusministriks, ja veel vähem peaministriks…

      Kui samal aastal Peterburi linnapea Anatoli Sobtšak poleks kubernerivalimistel kaotanud, vaid oleks valitud teist korda põhjapealinna meeriks, oleks СКАЧАТЬ