Putinita. Mihhail Kasjanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Seepärast lubas ta, et maiks on kõik võlad kustutatud, see tähendab, kuu enne valimisi.

      Aga kust võtta raha? Jeltsin pöördus isiklikult abipalvega kahe lääne liidri poole, kellega tal olid kujunenud kõige usalduslikumad suhted – need olid Prantsusmaa president Jacques Chirac ja SLV kantsler Helmut Kohl. Ta helistas neile ja palus võimaldada Venemaale kiiresti plaaniväliseid laenusid ja krediite, et lahendada teravaimad sotsiaalsed probleemid ja hoida ära kommunistide taastulek võimule.

      Nad nõustusid abistama. Teisisõnu, poliitiline otsus oli vastu võetud. Edasiste läbirääkimiste pidamine tehti ülesandeks kahele inimesele.

      Jeltsini isikliku esindajana saadeti Bonni ja Pariisi üks Boriss Jeltsini kõige lähedasemaid ja usaldusväärsemaid inimesi – presidendi asjadevalitsuse ülem Pavel Borodin. Minule anti ülesanne kooskõlastada kõik rahanduslikud detailid.

      Kõigepealt kutsus mind enda juurde Pal Palõtš Borodin, aga seejärel oli lühike kohtumine presidendiga. Ta ei olnud minuga varem kunagi kohtunud. Boriss Nikolajevitš rääkis oma telefonikõnedest Kohli ja Chiraciga. Mulle öeldi, et minu missioon on täiesti salajane. Sellest ei olnud tõepoolest midagi teada ei meil ega läänes.

      Isegi minu tollane otsene ülemus, rahandusminister Vladimir Panskov ei teadnud sellest midagi. Talle anti lihtsalt teada, et Kasjanov sõitis presidendi administratsiooni ülesandel komandeeringusse. Ta küsis: „Kuhu?“ Vastus oli: „Ära küsi.“ Ja kõik. Punkt. Selline oli nende läbirääkimiste salastatuse tase.

      Kes oli teie vastaspool?

      Prantsusmaa ja Saksamaa rahandusministrite asetäitjad. Ministrid on seal poliitilised figuurid, kes vahetuvad koos valitsuse vahetumisega, nende asetäitjad aga on professionaalsed finantsistid, ühtlasi esinesid nad kui nende riikide liidrite usaldusisikud.

      Millal läbirääkimised algasid?

      Märtsis. Praktiliselt samal hetkel, kui algas tõeliselt ka kampaania, et valida Jeltsin tagasi teiseks ametiajaks. Boriss Nikolajevitš tajus lõpuks kogu olukorra katastroofilisust – tema reiting kaks protsenti ja probleeme üle pea. Ja president, kujundlikult väljendudes, kääris käised üles ning asus asja kallale.

      Milline roll oli läbirääkimistel Pavel Borodinil?

      Spetsialiseeritud läbirääkimistel ta otseselt ei osalenud. Borodin esines poliitilistel kohtumistel Jeltsini nimel. Ta kohtus nii Kohli kui Chiraciga, selgitas olukorda Venemaal, esitles mind neile kui läbirääkijat kõigis rahanduslikes küsimustes, aga nemad omakorda esitlesid oma läbirääkijaid. Me istusime maha ja hakkasime tööle.

      Huvitav on, et need olid samad inimesed, kellega ma alles äsja olin pidanud läbirääkimisi meie võlgade restruktureerimise teemal, olin toonud neile argumente, et noor Venemaa ei suuda maksta Nõukogude võlgu, et meil on vaja pikendust…

      Sõna otseses mõttes alles eile te keelitasite neid edasi lükkama, pikendama maksetähtaegu, aga täna järsku tulete ja palute veel raha?

      See’p see on. Neile oli selline pööre ootamatu, aga keelduda nad ei saanud, sest oli olemas nende riikide liidrite poliitiline tahe. Seda oli raske teha veel ka sellepärast, et tegemist polnud vanade Nõukogude krediitide maksete edasilükkamisega, vaid tuli eraldada käesolevast eelarvest „värsket“, uut raha.

      Milles seisnes siis asja keerukus, kui te juba algusest peale teadsite, et nad vaatamata kõigele annavad selle raha?

      Probleem oli, et leppida kokku vastuvõetavad rahanduslikud parameetrid. Poliitikud ju sellega ei tegele. Aga finantsistid võivad siduda laenud ja krediidid sääraste tingimustega, et laenajal on kitsas käes.

      Selgitage palun.

      Noh, ütleme, protsentide määr. Poliitikud ju sellest ei rääkinud. Isegi täpset summat ei nimetatud. Kokku oli lepitud ainult niipalju, et see on 3–5 miljardit dollarit.

      Oojaa, kommunistide võidu ohtu hinnati kõrgelt!

      Täpseid numbreid ma ei või enam öelda, minu arust andis Saksamaa kolm ja pool miljardit ja poolteist miljardit Prantsusmaa. Täpselt ei mäleta, ikkagi kolmteist aastat on mööda läinud.

      Teiste sõnadega, Chirac ütles: „Annan raha“, Kohl ütles: „Annan raha“, aga hiljem nende volitatud finantsistid täpsustasid: „Hästi, raha me anname, aga vähem, kui te küsite, ja väga kõrge protsendiga ning kustutamise tingimused on väga karmid.“

      Umbes nii. Probleeme oli nii summaga, protsendimääraga, kustutamisperioodiga kui ka teiste tingimustega.

      Näiteks: millal hakkame kustutama võlga ennast? Alates homsest päevast? Või saame kaks aastat pikendust ja seni maksame ainult protsente?

      Olid rasked läbirääkimised?

      Väga. Tähtaeg oli rangelt piiratud – poolteist kuud –, aga töömaht tohutu. Töötada tuli mul seejuures täielikus üksinduses. Kõik läbirääkimised inglise keeles ja kõik dokumendid samuti. Mõnikord tuli öö jooksul tõlkida sadakond lehekülge ingliskeelset teksti. Tõsi küll, see oli professionaalne tekst, standardsed väljendid, neid tuli lihtsalt teada, nii et suurelt osalt mehaaniline töö, aga ikkagi… Selle pooleteise kuu jooksul, mis läbirääkimised kestsid, ei lubatud mul isegi kordagi pöörduda tagasi Moskvasse.

      Siis on selge, et mingeid tõlke ei saanud olla.

      Päris lõpus ma siiski saavutasin, et mulle anti abilisteks üks rahandusministeeriumi töötaja ja üks jurist Välismajanduspangast, et kogu lepingute tekst värske pilguga üle vaadata. Me töötasime kolmekesi viimasel ööl Pariisis ja viimasel ööl Saksamaal, Frankfurdis, kontrollisime kõik veel kord üle.

      Noh, ja millega see kõik lõppes?

      Lepingud kirjutati alla, raha saabus meie arvetele 1. maiks, nagu Boriss Jeltsin oligi rahvale lubanud. Ja kohe algas võlgade tasumine kodanikele.

      Mihhail Mihhailovitš, tuleb välja, et me mõlemad sepistasime Jeltsini võitu 1996. aastal. Mina võitlesin inforindel, teie hankisite raha. Ohverdasime demokraatia nimel demokraatlikud protseduurid. Ja lõppes kõik sellega, et ajakirjandusvabadusest ja sõltumatutest massiteabevahenditest, eelkõige televisioonist, on järel vaid saba ja sarved. Kogu see salajane finantsdiplomaatia, erakorralistekrediitide vormistamine, mis võimaldas Boriss Jeltsinil ja tema valitsusel täita seni täitmatud kohustused riigi kodanike ees, oli ka üks samm selleni, et võimud hakkasid edaspidi kasutama mis tahes trikke, manipuleerima ühiskondliku teadvusega, peatumata millegi ees. Mida te selle peale ütlete?

      Te puudutasite väga delikaatset ja tundlikku teemat. Ka mina mõtisklen aeg-ajalt selle üle. Muidugi, me kõik töötasime tollal Jeltsini võidu nimel, see on tõsi. Kuid mina leian sellele kui mitte just õigustuse, siis vähemalt selgituse. Meenutagem, millises arengupunktis oli meie riik. Öelgem otse – olukord oli ebakindel. 1995. aasta detsembris olid Riigiduuma valimised, kommunistid moodustasid kõige suurema fraktsiooni. Zjuganovi reiting oli kõrge. 1996. aasta presidendivalimistele läksid kommunistid laia naeratusega suul, nagu võimas jõud. Kõigil oli tunne, et kommunistlik revanš ja nõukogude korra tagasitulek on täiesti reaalsed asjad.

      Ka mulle tundus tollal, et kommunistliku partei naasmine võimule – see on kõik, lõpp. Et see on halb maale, ajakirjandusele, minu telekanali saatusele, mulle isiklikult. Kõigi lootuste krahh. Alles me hakkasime elama normaalset elu, kui järsku on „nemad“ tagasi. Kuid kas äkki polnud meie tunded ekslikud? Võib-olla ei olekski kõik olnud nii hirmus?

СКАЧАТЬ