Putinita. Mihhail Kasjanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida tähendab „plaanikomitee peaspetsialist“?

      See tähendab, et ma sattusin NLKP KK nomenklatuuri hulka, seega pidi otsuse minu määramise kohta kinnitama kõige kõrgem parteiline instants. Tollal oli peasekretäriks juba Gorbatšov, oli aasta 1985. Just oli toimunud pleenum kaadrite teemal, mis pani paika kursi juhtivate kaadrite noorenemisele. Ja lausa kohe pärast seda, mu meelest juunis, määrati mind peaspetsialistiks.

      Riikliku Plaanikomitee esimees Maslennikov teatas kolleegiumil: viime ellu partei otsused, kinnitame vastutavale ametikohale meie noore kaastöötaja… Kas te kujutate ette, mida ma tundsin? Mina, lihtne noormees Moskva äärelinnast, õpetaja poeg, ilma protektsioonita, olin omaenese tööga saavutanud sellise määramise. Jõudsin lihtsalt mõeldamatusse kõrgusse! Ametinimetus – peaspetsialist – kõlas väga kaalukalt. Ja see oli minu esimene juhtiv ametikoht. Sellisel kohal plaanikomitees nooremaid kui viiekümneaastasi polnud – aga mina ei olnud veel kolmkümmendki. Ja ma olin kõige noorem peaspetsialist. Minu jaoks oli see sõnulväljendamatu vaimustuse hetk, tõeline suursündmus!

      Vaadake, praegu ühiskonnas sotsiaalsed liftid sama hästi kui ei toimi. Läbi lüüa on täiesti võimatu, kõik ametikohad kuni presidendini välja lähevad ainult omadele, tuttavatele inimestele, kes reeglina on lootusetult hallid. See mõjub masendavalt.

      Jätame eluproosa ja siirdume lüürika juurde. Kuidas te tutvusite oma tulevase naisega?

      Juba töötades plaanikomitees, sõitsin vallalisena lõunasse, Sotši puhkama. See oli 1982. aasta suvel.

      Noh, ja tagasi pöördusite juba naisemehena?

      Asi oli nii. Kui me koos sõpradega lennuväljale tulime, et koju lennata, nägime tohutut järjekorda. Aga ma ei kannata trügimist ja rüsinat, sestap ütlen: „Lähme teeme suitsu, selle ajaga järjekord kaob.“ Kui tagasi jõuame, viiakse just lennuki pardale Inturisti gruppi ja meie jääme ilma kohtadeta. Tuli lennata teise reisiga. Kui ma poleks suitsetama läinud, siis poleks sattunud Irinaga ühte lennukisse, juhtumisi pinginaabriteks.

      Ja kahe lennutunni jooksul mõistsite, et see on saatus?

      Kui täpne olla, siis jõnksatus käis läbi. Seda enam, et me veetsime tookord koos märksa rohkem aega. Meid tõsteti järsku lennukist maha, teatades, et reis lükkub edasi. Kogu öö peeti meid lennuväljal kinni. Kohutav palavus, ümberringi sadu inimesi, vett pole, ja peamine – ka raha pole. Loomulikult, puhkuse ajal sai kõik ära raisatud. Aga sellest hoolimata veetsime me väga lõbusalt aega. Paljugi mis sotsialismi ajal toimus, aga inimesed olid head. Kellelgi sattus olema pudel veini, kellelgi tomateid, kellelgi puuvilja. Kõik tutvusid omavahel, Moskvasse lendas juba suur sõbralik seltskond. Keegi andis kellelegi laenu, vahetati telefoninumbreid.

      Nii et jõudsite tagasi Moskvasse ja teil algas romaan?

      „No seda küll mitte,“ sekkub vestlusse Irina. „Saabusime Moskvasse ja läksime laiali. Alles pool aastat hiljem, juba talvel, kui ma sõitsin kord õhtul instituudist koju, kohtusime jälle juhuslikult metroos. Seekord kutsus Mihhail mind kinno. Sellest saati ongi kõik, me ei lahku enam teineteisest.“

      Aga millal pulmad pidasite?

      Pooleteise aasta pärast, 1984 augustis. Pärast seda sündis Nataša.

      Teil on kahe tütre vahel väga suur vahe – 20 aastat!

      Jah, Natašal endal on juba kaks tütart, Sonja ja Maša. Aga meie noorim, Sašenka sai märtsis nelja-aastaseks. Tuleb välja, et tädi on oma õetütardest vaid paar aastat vanem.

      Irina Borissovna, te olete vapper naine! Kuidas te söandasite veel selles vanuses teise lapse muretseda?

      Vastus tuleb Mihhail Kasjanovilt: „Me tahtsime seda juba ammu, aga kuidagi ei suutnud otsusele jõuda. Leppisime kokku, et niipea kui lähen erru, võtame lõpuks iseennast käsile. Kui see juhtus, tekkis selline rõõmus vabaduse tunne, eelnauding, et hakkame elust mõnu tundma.“

      „Lendasime kahekesi kolmeks päevaks Rooma,“ jutustab Irina. „Käisime jalgsi kogu linna läbi, muuseumid, paleed. Seal otsustasime juba lõplikult, et kui õnnestub, sünnitame veel ühe lapse.

      Kuid eufooriat ei olnud kauaks: sügisel juhtus Beslan. Kogu meie perekond ei lahkunud televiisori eest, pisarad silmis, elasime seda draamat läbi.“

      „See oli šokk, pärast seda lähenesin paljudele asjadele teistmoodi. Peagi oli otsus pöörduda tagasi poliitikasse küps. Aga noh, nüüd ma olen ajas jälle 20 aastat ette rutanud.“

      Aga tollal, 80ndatel läks Mihhail Kasjanovil teenistuses kõik suurepäraselt, ta oli heas kirjas. Ilmselt astus NLKPsse.

      Kuidas oli neil aastail võimalik ilma parteita teenistuses edasi jõuda? Astusin parteisse veel TUIProjekti ajal, plaanikomitees aga sain aegapidi osakonna parteiorganisatsiooni sekretäriks. Rakukeses oli oma viiskümmend inimest.

      Kus te inglise keele nii hästi ära õppisite?

      Kuna töö jaoks oli mulle inglise keel hädavajalik, aga ei koolis ega instituudis ma seda korralikult selgeks ei saanud, siis palusin juhtkonnalt luba minna õppima. Mind suunati NSVL Väliskaubanduse Ministeeriumi keelekursustele…

      See oli tollal kuulus õppeasutus! Sinna olid kogunenud oivalised õppejõud, mitte halvemad kui MGIMOs või Injazis. Mind ennast aitas MRÜ sisseastumiseksamiteks järele nende kursuste pedagoog.

      Kolm aastat käisin loengutes. Seejuures töö kõrvalt.

      Pakun, et teil hakkas puudu jääma mitte ainult keelealasest, vaid ka finants-majanduslikust haridusest.

      Siis ma pöördusin taas juhtkonna poole, et mind saadetaks veel teistele kursustele – Kõrgemad majanduskursused NSVL riikliku plaanikomitee juures. Samuti kolm aastat mitu korda nädalas käisin koolis.

      Abielu, tütre sünd, uued õpingud, esimene oma korter, esimesed edusammud karjääri alal, esimesed välismaareisid, esimesed head palgad, lõpuks, esimene oma auto – kõik see juhtus teie elus 80ndate keskel ja lõpus, Gorbatšovi perestroika ja glasnost’i epohhil. Hiilgava nõukogude karjääri hävitas 1991. aasta august?

      Jah. Seetõttu on 19. august mul pisiasjadeni meeles. Kavatsesin sel päeval minna autoteenindusse – oli aeg teha mu Nivale järjekordne tehnoülevaatus. Küllap te mäletate, missugune peavalu see tol ajal oli. Juba varem olin ennast töölt vabaks küsinud, tõusin enne kukke ja koitu. Et mitte äratada naist ja last, ei keeranud lahti ei raadiot ega televiisorit. Istun vaikselt köögis, joon kohvi. Korraga helistab ema: „Mis asja, televiisorit ei vaatagi? Kohe lülita sisse!“ Lülitan sisse – seal loevad sünge häälega diktorid ette GKTšP käskusid. Ma vaatasin seda kõike, mõtlesin järele ja otsustasin, et autoteenindus jääb täna ära. Panin ülikonna selga, sidusin lipsu ette ja sõitsin plaanikomiteesse tööle. Sõitsin kodust välja, aga maanteel liiguvad Moskva keskuse poole tankid ja soomustransportöörid. Vajutan raadio käima: kõik raadiojaamad on vait. Ainult Ehho Moskvõ töötas, ja seegi löödi aeg-ajalt eetrist välja.

      Paljud kuulasid veel Vabadust, seda tol ajal juba enam ei summutatud. Mul olid naine ja poeg parajasti välismaal, olid juba puhkuselt tagasi pöördumas, aga siin järsku – GKTšP. Naine ostis väikse raadiovastuvõtja ja käis igal pool sellega, surus seda vastu kõrva. Kuulis Vabaduse raadiost, mis teda kodus ootab. Ka Moskva tänaval kohtasin selliseid „raadioamatööre“.

      Aga palun vabandust, ma katkestasin СКАЧАТЬ